Reformierakond on muutunud teiste erakondade jaoks ebausaldusväärseks ja konjunktuurseks partneriks. Hiljutised sündmused Tallinna võimukoalitsiooni ümber ja ka kevadine ootamatu valitsusremont Toompeal näitavad, et oravapartei käitumine oma partnerite suhtes on muutunud ettearvamatuks – võimatu on prognoosida, millal partei oma koalitsioonikaaslastelt vaiba jalge alt ära tõmbab, või tuleb siis taas naeratades liitu otsima.

Jääb vägisi mulje, et hetke konjunktuursed kaalutlused ehk meeleheitlik soov parandada oma reitingut kaalub Reformierakonna jaoks üle kõik ülejäänu.

Niivõrd heitlikku erakonda on raske teistel parteidel usaldada. Tõsi, poliitikas pole armastusabielusid ning oma koalitsioonipartnerite väljavahetamine strateegilistel kaalutlustel on täiesti aktsepteeritud käitumine ning seda ei panda pahaks. Ometi kerkib probleem siis, kui mõni partei reedab oma koalitsioonikaaslasi korduvalt, teeb seda näiliselt ebaloogilistel kaalutlustel või puhtalt avaliku arvamuse konjunktuurist lähtudes. See võib olla miski, mida ülejäänud parteid lõpuks enam ei talu.

Reformierakond on oma pika ajaloo jooksul koalitsioonipartnereid välja vahetanud korduvalt, kuid peaaegu alati on selle taga olnud arusaadav loogika, avalikkusele on suudetud seda käiku põhjendada, kogu operatsioon on teostatud elegantselt ning lõpuks andnud ka parteile soodsa tulemuse.

Võtame näiteks koalitsioonivangerduse 2014, kui aasta enne valimisi, seoses uue peaministri Taavi Rõivase tulekuga vahetati Isamaa sotside vastu välja. Tundus igati loogiline, et kui on uus peaminister, siis tuleb ka uus valitsusliit. Lisaks suutis Reformierakond valitsusse värskust tuues, end järgmise aasta valimisteks palju paremasse positsiooni manööverdada. Ühesõnaga kõik oli loogiline, tulemuslik ning avalikkusele põhjendatav.

Suuresti sama kehtis ka Keskerakonna väljaviskamise puhul Kaja Kallase valitsusest 2022. aasta suvel. Pinged kahe erakonna ja eriti nende liidrite, Kallase ja Jüri Ratase vahel olid vindunud pikalt, lisaks peeti Keskerakonnas ka salaja plaani taastada vana EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon. Taas, avalikkusele polnud raske koalitsioonimuutust põhjendada ja vastavat soodsat narratiivi luua.

Vaadates aga selle aasta koalitsioonivahetusi, näib, et Reformierakond on oma varasemad manööverdamisoskused ja võime ühiskonna ootusi tajuda minetamas. Sotside väljaviskamine valitsusliidust Toompeal võis evida ju teatud alusloogikat, kui see oleks kaasa toonud Reformierakonna reitingu tõusu ning kui narratiiv, et kõik probleemid majanduse ja maksudega on tekitanud just sotsid, oleks laiemalt lendu läinud. Oravapartei reiting aga kidus edasi ning avalikkusele tundusid põhjendused koalitsioonimuutuse taga otsitud ja väheveenvad.

Viimasest Tallinna võimutülist pole mõtet rääkidagi, arusaadavust avalikkuse jaoks ja tulemuslikkust erakonnale pole mõtet sellest otsida, poliitmeisterlikkusest rääkimata. Nii käpardlikku manöövrit annab oravapartei ajaloost ikka otsida.

Reformierakondlased ise ilmselt arvavad, et selles valimistsüklis on kõik ohjad nende käes ning nad võivad partnereid vahetada nagu heaks arvavad. Sellel enesekindlusel pole tegelikult alust.

Isamaa on nüüdsest veelgi ettevaatlikum, kui peaks tulema uuesti jutuks Kristen Michali juhitud Reformierakonnaga koos valitsemine. Sotsiaaldemokraadid ei hakka kindlasti selles valimistsüklis end uuesti narriks tegema ning oravatega liitu otsima. Keskerakond nägi, et Reformierakond on palju volatiilsem ning ebausaldusväärsem parter, kui nad seni arvasid ning Mihhail Kõlvart mõtleb enne mitu korda järele, kui end mingite kokkulepetega seob.

Kui Eesti 200 peaks peale kaotust kohalikel valimistel hakkama tasapisi laiali pudenema, siis mingil hetkel leiab Michal end vähemusvalitsuse eesotsas. Sel juhul vaevalt talle keegi appi ruttab, et valitsusvastutust jagada. Mitte ainult seetõttu, et strateegiliselt on kõigile teisele erakondadele kasulikum lasta Reformierakonnal n-ö oma mahlas valimistsükli lõpuni praadida, vaid kadumas on ka usaldus.

Kui läheb võimuliitude moodustamiseks 2027. aasta valimiste järel, siis pole sugugi välistatud, et Reformierakond võidakse esimesest ringis üldse kõrvale jätta. Mitte maailmavaate pärast, vaid seetõttu, et tegemist on ettearvamatu ja ebausaldusväärse mängijaga. Poliitika on teatavasti meeskonnamäng ning need mängijad, kes teatud kirjutamata reegleid ei austa, jäetaksegi vahel varumeeste pingile ootama, kuni nad reeglid taas selgeks õpivad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.