Räägime lühidalt faktid ja detailid üle. Kümned tuhanded päringud pankadele riigiasutustelt. Kui paljud neist olid seaduslikud ja põhjendatud, kui paljud hallis alas ja kui paljud olid sellised, mida ei oleks tohtinud üldse olla?

Õiguskantslerile tuli kaebus, et täitmisregistri juures oleva andmevahetuskihi kaudu saavad mõned riigiasutused, eelkõige peeti silmas rahapesu andmebürood, juurde pangakonto väljavõttele ehk infole, milliseid ülekandeid on tehtud, kaardimakseid, milline raha kelleltki on sisse tulnud, mis välja läinud ja millal. Seal ei ole seaduses konkreetset luba. Läksime kahtlust kolleegidega kontrollima ja tuli tõesti välja, et seadus lubab rahapesu andmebürool saada juurde hoopis kitsamale infole – kas konto on üldse olemas, millal avatud, kunas suletud; kui on äriühingu konto, siis kes on inimesed seal taga – see tõesti on rahapesu avastamiseks, tõkestamiseks ja mustrite avastamiseks väga vajalik.

Aga seda õigust, et saab ka konto väljavõtte, ei olnud antud.

Hoopis teine küsimuste kiht on see, kas need asutused, kellel seaduslik õigus seda infot saada on, on seda alati kasutanud õiguspäraselt. Ja seda me praegu nende kahtluste uurimise käigus ei kontrollinud. Rõhutan üle – loomulikult kuritegude uurimiseks ja ka julgeolekuasutustel on seaduses alus, et saada juurde põhjendatud juhtudel ka inimeste pangakontode andmetele, ja see on õige. Seda ei vaidlusta mitte keegi.

Jutt käis kümnetest tuhandetest päringutest – kas seda ei ole siis praegu teada, palju oli asjatult tehtud, sest seda ei ole täpselt uuritud?

Seda ei ole praegu uuritud. Tõenäoliselt vaadatakse seda mõnel juhul kohtumenetluses, aga see, mida me teame, et uuritud perioodi vältel – ja see oli veidi kitsam periood kui tänaseni – on 2000 juhul võetud isiku pangakonto väljavõte niimoodi, et seadus selleks luba ei anna.

Kuidas sellised asjad Eestis juhtuvad? Meil on välja mõeldud luba, et keegi võib andmeid koguda, aga ei ole täpsustatud, kes seda võib teha, mis põhjustel ja kas keegi peaks sellest teada saama.

Ausalt öeldes me ei tea seda lõpuni. Minu ja mu ametkonna eesmärk on alati probleem ära lahendada. Ma päris hästi ei usu, et ametnikud, kes väga rasket tööd kuritegude avastamisel teevad, tahaksid halba. Pigem on see tegematajätmine, minu arvates ministeeriumides, võib-olla ka riigikogus. Võimalik, et on väga palju tööd.

Üks meie ametkonna hüpotees on ka see, et tekkinud on väga palju asendustegevust: selle asemel et keskenduda konkreetselt – näiteks sel juhtumil, mida me praegu peame koos arutama ja lahendame – küsimusele sellest, milliseid volitusi rahapesu andmebüroo täpselt vajab selleks, et inimeste õigusi võimalikult vähe piirates teha oma tööd väga hästi. Ehk vältida olukorda, kus inimestelt telefonikelmid petavad välja suured summad raha ja viivad selle Eestist nii kiiresti välja, et inimene ei saa seda kunagi tagasi, sest seda kelmi ei mõisteta ka kunagi süüdi.

Me oleme viimasel ajal kuulnud mitmest otsusest või plaanist, mis puudutab meie privaatsust. Kas meil on tekkimas laiem probleem, mille üle peaks diskussiooni pidama?

Peaks küll ja see ei ole ainult Eesti teema. See on kõikjal. Võimekus andmeid koguda nii äridel, kuhu me saame andmeid anda ise vabatahtlikult, aga ka riikidel ja omavalitsustel järjest kasvab. Sellepärast et kaamerate võimekus, inimeste jälgimise võimekus iga paevaga paraneb ja paranevad ka võimalused seda materjali analüüsida, selle pinnalt teha igasuguseid otsuseid.

Siin tulebki põhiseadus vahele. Alati tasub püüda tehnoloogilistest uuendustest maksimaalset kasu lõigata. Ka Eesti peab seda tegema. Teiselt poolt tuleb läbi mõelda, millised võivad olla kahjud. Ja mitte verest välja lüüa ja araks muutuda, vaid panna soovitav kasu ja kahju kõrvuti, arutada see avalikult, ajakirjanduse juhtimisel, erakondade juhtimisel inimestega, lõpuks parlamendis läbi ja teha otsus. Et mida me ühiskonnana lubame, mis eesmärkidel ja kuidas me väldime kuritarvitusi.

Praegu selles küsimuses on see kahjuks jäänud tegemata, ja nagu tuleb välja, see ei ole ainuke (juhtum) – tuli välja numbrituvastuskaamerate teema – ma ei süüdista milleski politseid, aga millegipärast on vajalikud normid seaduses kirja panemata jäänud. Ja see ei ole tõesti mingi normi nokkimine või tühi jutt, vaid see on väga sisuline küsimus – kas ametnike tegevus inimeste järel vaatamisel, uurimisel, kas selles on raamid ja kas on info kontroll.