Eilse ja tänase päeva üheks põhiteemaks on nn "õigusliku aluseta pangakontode pärimine". Arutelud kulmineerusid juhtkirjadega ja artiklitega, mille hoiak ja sisu nõuavad Rahapesu Andmebüroo (RAB) poolt selgitust. Räägin RAB-i vaatenurgast, et vaadata pealkirjade tagant sisusse. Politsei või maksuameti tegevust ma kommenteerida ei oska.

RAB-i tegutsemine põhineb krediidiasutuste seadusel, mis annab RAB-ile selge ja vaidlustamatu õiguse pääseda ligi pangasaladusele, sealhulgas pangakontodele, kui see on vajalik rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks. See õigus on seadusest tulenev ega ole kunagi olnud vaidlusalune. Krediidiasutuste seadus nimetab järelevalveasutuse järel RAB‑i esimese (NB!) pädeva asutusena, kellel on selline õigus. Samas on avalikus käsitluses kõlanud väited ja spekulatsioonid loonud eksliku mulje, nagu RAB-il puuduks õigus saada ligi suuremale osale pangasaladusele, sealhulgas saada ligi pangakonto väljavõtetele.

Oluline on selgitada, mida tähendab pangasaladus. See ei ole üksnes info konto olemasolu või tehingute kohta – see hõlmab kogu informatsiooni, mida kogutakse inimese kohta konto avamisel ja selle kasutamisel. Just selline info võimaldab hinnata tehingute seaduspärasust ja tuvastada kahtlasi ja rahapesule viitavaid skeeme ehk suur osa andmeid kogutakse rahapesu tõkestamise eesmärkidel.

Tegeliku küsimuse keskmes ei ole seega mitte see, kas RAB tohib pangakontosid küsida – see õigus on seadusega antud –, vaid see, millise kanali kaudu tohib seda infot küsida ja saada. Riik on loonud ja kohustanud pankasid liituma täitmisregistri süsteemiga, mis on X-tee kaudu turvatud ja mille eesmärk on muu hulgas tagada kiirem, turvalisem ja läbipaistev infovahetus pädevate ametiasutuste ja pankade vahel. Antud küsimuse mõttes on tegemist seega infovahetuse kanaliga. Iga RAB-i tehtud päring logitakse sisemiselt koos selgitusega, miks infot küsitakse – milles seisneb rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus, mida kontrollime.

Seadus loetleb küll konkreetsed andmepositsioonid, mida pangad peavad täitmisregistri kaudu RAB-iga vahetama, kuid see loetelu ei ole ammendav. Seadus sätestab miinimumi, kasutades loetelu ees sõna 'vähemalt'. Pangakonto kui andmepositsioon ei ole selles loetelus eraldi nimetatud, kuid selle käsitlemine andmepositsioonina on kooskõlas seadusandja loogikaga jätta süsteem vajaduspõhiselt paindlikuks. Vaidlus käib selle üle, kas seadusandja on ikka tahtnud, et sellise informatsiooni vahetamine käiks kiiresti, või peab sedavõrd suure põhiõiguse riivega valdkond, nagu pangakonto küsimine, olema selles avatud loetelus ühemõtteliselt kirjas.

Seetõttu on eksitav väita, et RAB on inimesi "jälitanud ilma õigusliku aluseta". Arutelul peaksime keskenduma sellele, kas seadus peaks kanali, mille kaudu infovahetus osaliselt toimub, piirid veelgi selgemalt määratlema. Kuigi RAB otsustas hetkel täitmisregistri kaudu kontoinfot enam mitte küsida, jääme endiselt seisukohale, et selline kasutus oli õiguspärane.

Hetkel on tulemus, et RAB hakkab kontopäringuid tegema käsitsi. See tähendab e‑kirjapõhiseid, krüpteeritud päringuid pankadele ja palju käsitööd nii pankade kui ka RAB-i poolt. Andmed liiguvad pilveteenuste kaudu, mille serverid ei asu alati Eestis. Võrreldes sellega on täitmisregister Eesti riigi infrastruktuuri osa, turvaline ja efektiivne. Kui varem kulus info saamiseks keskmiselt üks päev, siis nüüd kulub keskmiselt nädal või enam, sõltuvalt olukorrast ja pankade töökoormusest.

Kujutame ette juhtumit, kus inimene langeb kelmuse ohvriks: raha kandub tema kontolt pangast A edasi panka B ning sealt omakorda järgmisele kontole. Sellise kolme konto ja kahe ülekandega tehinguahela tuvastamine võib võtta nüüd paar nädalat. Senine kiirem süsteem on meil võimaldanud peatada kannatanute raha edasikandmise, edaspidi on tõenäosus oluliselt madalam. Aeg on kriitiline, eriti kui mängus on kahtlus terrorismi rahastamisest. On äärmiselt oluline, et suudaksime sellised tehingud avastada kiiresti.

Siinkohal tuleb tõdeda, et ühiskonnas on tekkinud ootused, mis vahel on omavahel vastuolus. Järjest enam kohtame seda, et minevikus kirjutatud ja tol hetkel selge eesmärgiga tundunud õigusnormid on muutunud mõned aastad hiljem liigselt üldisteks. Samuti soovitakse ühelt poolt regulatiivset lihtsust, teiselt poolt aga väga täpset ja selget normi iga võimaliku olukorra jaoks. Seadusandlus peab jääma piisavalt konkreetseks, kuid jätma alles ka ruumi paindlikkuseks, mida keeruliste kuritegude menetlemine eeldab. Samuti on ühes lauses vaieldamatu õigus, et keegi ei vaata minu pangakontot, aga teiselt poolt küsime kannatanuna, miks keegi ei teinud midagi.

Rääkides arvudest: RAB tegi vaadeldud 14 kuu jooksul täitmisregistri kaudu 1854 päringut pangakonto saamiseks, mis teeb umbes 132 päringut kuus. Samal ajal on Eesti pankadel ligikaudu kolm miljonit klienti ja ainuüksi 2025. aasta mais tehti 74,6 miljonit maksetehingut koguväärtuses 49,2 miljardit eurot. Tegelikud proportsioonid on kardinaalselt erinevad ning arvamused massilisest jälitustegevusest või andmete kuritarvitamisest ei vasta tegelikkusele.

RAB tegutseb seaduse ja avaliku huvi piires ning meie eesmärk ei ole kellegi privaatsust rikkuda, vaid ühiskonda kuritegevuse eest kaitsta.