Hodges: NATO vastus Poolas näitab meie vähest valmisolekut

USA Euroopa vägede endine juht Ben Hodgesi hinnangul ei ole NATO reaktsioon olnud piisav venelaste 19 droonile, mis rikkusid Poola õhuruumi. Hodges leiab, et NATO algatatud missioon Ida Vahimees on küll hea, aga Poolas aset leidnud rikkumised näitavad, et me ei ole tegelikult valmis, kui NATO-t päriselt rünnatakse.
Viimasel nädalal on palju arutatud Venemaa droonide sissetungi NATO territooriumile ja seda, mida me peaksime nüüd ette võtma. On NATO senine vastus olnud piisavalt jõuline?
Absoluutselt mitte. Nagu eestlased teavad, on venelased õhuruumi testinud ja neile meeldib tegutseda ka merel. Oleme jälginud ka, mida nad viimastel aastatel Ukraina vastu teevad ja kui Venemaa eelmisel nädalal oma droonid Poola saatis, oli vastuseks F-35 ja teiste hävitajate saatmine umbes 15 või 19 erineva Venemaa drooni vastu. See vastus tõestas, et me pole valmis.
Tuleb aga austada, et nad järgisid õigeid reegleid ja neil lubati need droonid alla tulistada. Probleem on aga selles, et Ukrainasse saadetakse 300-400 drooni päevas ja nad on saanud aru, kuidas sellega toime tulla. Nad ei saada oma kõige kallimat ja võimsamat varustust. Lühidalt öeldes oleme lootnud ja soovinud, et seda meiega siin ja NATO-s kunagi ei juhtu. Alianssi kiituseks ütlen, et nende loodud Ida Vahimees (Eastern Sentry) tõstab seda teadlikkust ja muudab olukorra pakilisemaks, aga meil on veel pikk tee minna.
Te rääkisite reeglitest ja ütlesite ka varasemas intervjuus väljaandele Politico, et Balti riikide sekkumisreeglid peaksid kehtima ka siinse Balti õhuoperatsiooni puhul. Mis teie arvates peaks juhtuma ja kas teie arvates on NATO-s tegelikult tahe neid samme astuda?
Ma arvan, et kui muuta NATO õhuturbeoperatsioon Läänemere õhukaitseoperatsiooniks ja sama ka Musta mere kohal, siis see peaks olema väga lihtne asi, mida teha. Ma kahtlustan, kuigi hetkel ei tea, siis arvatavasti Ida Vahimees midagi sellist endas ühel hetkel hõlmabki. Me räägime hetkel muidugi n-ö õhupolitseist. Eestis on NATO riikide tipptasemel lennukid, mis lendavad Balti lennuväljadelt välja Poola ja Rumeenia poole ning jälgivad ja kontrollivad olukorda. Nende kaitseks saab öelda, et neil on teistsugune ülesanne, aga peaks olema väga lihtne anda neile õigus kanda relvi ja õhusõidukeid alla tulistada.
Riho Terras tõi välja, et oleme sellest muutusest rääkinud juba 2014. aastast alates, aga seda pole siiani juhtunud. Kas peaksime NATO-le rohkem survet avaldama või kuidas saaksime tegelikult tagada, et just praegu on aeg midagi sellist kaaluda?
Rihol on õigus ja me oleme sellest rääkinud alates Venemaa esimesest sissetungist Ukrainasse aastal 2014, aga tundus, et ainult Baltimaad ja osaliselt ka Poola ning Rumeenia võtsid asja tõsiselt. Öeldi, et oleme liialt emotsionaalsed ja külvame hirmu. Kahjuks peab midagi suurt ja tõsist juhtuma, et suured organisatsioonid või riigid hakkaks olukorda tõsiselt suhtuma. Piinlikkus, et nii palju droone Poola sisse lendas ja USA presidendi vastus sellele, on ehk piisav hoop, et NATO teeks seda, mida on vaja teha. Inimesed peavad tõsiselt mõistma, et Venemaa on valmis kasutama jõudu NATO riikide vastu ja see, et me pole kunagi varem ühegi õhuruumi rikkunud drooni vastu jõudu kasutanud, on andnud neile ainult julgust juurde. Meil on peaaegu 10 000 Ameerika sõjaväelast Poolas ning lisaks nende õhujõud ja ööl, mil Venemaa oma droonid Poola saatis, nad ei reageerinud, tähendab, et neil ei ole mingit austust Trumpi administratsiooni vastu ja me peame hakkama tõsiselt tegutsema ning tõrjuma ükskõik millist rikkumist, et Venemaa saaks aru, et me suhtume kaitsesse tõsiselt.
Rääkides õhuruumi rikkumistest, siis NATO tegutseb praegu rahuaja tingimustes, mis tähendab, et meie õhuruum on avatud ja peame esialgu saatma lennuki tuvastama, kas tegemist on objektiga, mis tahab meile kahju teha. Kas teie arvates saame selles midagi muuta? Olete rääkinud, et NATO peaks valvama ka Ukraina lääneosas ehk kas on midagi, mida me saaksime teha nii siin kui ka seal?
Tuleb hoida meeles, et Eesti on iseseisev riik ja sama käib ka Läti ja Leedu kohta. Teil ei ole vaja NATO luba, et teha mingeid otsuseid. Ma arvan, et iga riik peab ise nägema on julgeoleku nimel vaeva ja samal ajal panustama ka kollektiivkaitsesse. Kas Eestil üldse on süsteeme, mis varakult tuvastaksid õhuohu ja kas Eestil on üldse luba neid alla tulistada? Kas valitsus on andnud vajalikud load? Ma arvan, et need on vajalikud arutelud ja iga kord, kui Venemaa piiri rikub ja me ei tee midagi, siis näete, mis juhtus Poolas. Eesti saab muidugi palju asju veel teha, näiteks lähedane koostöö liitlastega.
Ukraina teemal... Kui me lubame oma pilootidel lennata koos Itaalia ja Prantsusmaa õhujõududega, mis lasevad alla Iraani rakette ning kaitseme koos ka Punasel merel huthi mässuliste eest laevu, siis miks me ei tee seda näiteks Ukrainas? Miks me ei suuda lennata Ukrainasse ja lasta seal droone alla või rakette, mis ründavad Ukrainas tsiviiltaristut? Me ei räägi Vene õhujõudude hävitamisest, sest nad teavad, et kohe kui nad Ukrainasse sisenevad, lastakse nad alla, vaid räägime mehitamata süsteemidest, mida me saaksime teha nii NATO õhuruumi seest kui ka Lääne-Ukrainas.
Kas teie arvates on NATO-l, nagu te ütlesite, piisavalt nn varase hoiatuse tehnoloogiat üldiselt, mis aitaks meil tegelikult droonide vastu võidelda? Üks asi on neid alla tulistada, aga teine asi on ilmselgelt nende märkamine.
Minu teada enamik NATO liitlasvägede ülemjuhatajaid Euroopas ja NATO õhujõudude juhte on kurtnud, et ei ole piisavalt süsteeme, aga ainult nendest ei piisaks nii või naa. Meil ei ole ju olnud isegi suurt õhukaitse ühisõppust üle kümne aasta. Me oleme teinud natuke siin ja seal, aga sellist õppust, kus katsetatakse õhusüsteeme, õhujõude reaktsioone ja kõike muud... Sellise õppuse peaks korraldama esimesel võimalusel ja kordama seda. See on väga keeruline arvestades üleüldist lennuliiklust Euroopas tavalisel päeval ning samal ajal on taevas sadu droone. Ilmselgelt ei saa hakata tulistama kõike, mis lendab ning seda peab ka harjutama, sest venelased ilmselgelt ei anna alla.
Toimetaja: Johanna Alvin
Allikas: Intervjueeris Maria-Ann Rohemäe











