"Kogu selle plaani juures on väga palju küsitavusi. Esiteks: kust tuleb selle legitiimsus ja mida kujutab üldse endast niisugune tehnokraatide valitsemiskomitee või üleminekuvalitsus. Kas see legitiimsus tuleb ÜRO-lt rahvusvahelise mandaadiga, kas palestiinlased üleüldse on seal kuidagi kaasatud ja esindatud või on see mingisugune rahvusvaheline komisjon, kuhu tegelikult need, keda valitsetakse, ei ole kaasatud," küsis Tartu Ülikooli Aasia keskuse Lähis-Ida ekspert Elo Süld

Tema sõnul võib tekkida küsimusi ka sellise valitsusorgani läbipaistvuse suhtes, kuna see saab suured volitused logistika, kaubavedude, humanitaarkoridoride, hangete üle otsustamisel, mis on vajalikud piirkonna üles ehitamiseks.

ERR-iga vestelnud Lähis-Ida ekspert Peeter Raudsik tõi välja ka selle, et loodav apoliitiline üleminekuvalitsus meenutaks tõenäoliselt seda rolli, mida iraaklased mängisid oma riigis pärast USA sissetungi sinna, kus sama moodi võttis USA juhitud rahvusvaheline koalitsioon endale juhtrolli riigi elu korraldamise ja turvalisuse tagamise üle ning kohalikele jäi tehnokraatlik valitsuse juhtimine.

"Aga me teame, et ka selle süsteemi käigus hoidmine ja tegelikult käima jooksmine võib võtta aastaid ja aastaid. Ehk siis praegu on väga ebaselge, mida see rahuplaanis kirjeldatud tehnokraatlik administratiivne võim endast üldse kujutaks," tõdes Raudsik.

ÜRO-ga seoses viitas Raudsik Gazasse Iisraeli vägede asemele plaanitava rahvusvahelise sõjalise jõu mandaadi küsimusele: "Kui see mandaat tuleb näiteks läbi ÜRO, siis me teame, et see toob endaga kaasa päris suure bürokraatia, palju küsimusi ka nende poolt, kes neid vägesid sinna peaksid saatma. Ehk seal on see oht, et reaalne rahvusvaheline kohalolek jääb venima, et seda tegelikult lähitulevikus ei juhtu," tõdes Raudsik.

Tegelikult on küsimus ka kogu plaani ajaraamis – millal ja mis tingimustel kehtestatav kord lõppeb, lisas Süld.

Plaan Iisraeli poole kaldus

Raudsik rääkis ka, et peamiselt USA kokku pandud rahuplaani elemendid sobivad eelkõige Iisraelile – eriti need, mis puudutavad pantvangide vabastamist, aga ka seda, kuidas Iisraeli kohalolu jääb Gazas kestma pikaks ajaks.

Nii Raudsik kui Süld tõid siiski välja, et plaanile on oma esialgse heakskiidu andnud ka rida araabiamaid ja teisi islamiriike ning juba ka mõned Euroopa riigid.

"Aga me teame, et tegelikult palestiinlased ja Hamas ei ole sellesse plaani panustanud, mis tegelikult tekitabki küsimusi, kuivõrd realistlik see on. Sest et nende vaatest on selle rahuplaani välja käimine tegelikult läbirääkimiste algus taaskord ja nad kindlasti proovivad neid elemente, mis seal rahuplaanis on, ise omalt poolt sisustada, lisada sinna üht-teist," märkis Raudsik. "Ja nüüd pigem ongi küsimus, kas see on nii USA-le kui Iisraelile üldse vastuvõetav, et selle plaani üle mingeid sisulisi läbirääkimisi pidada."

Raudsiku sõnul ei saa siiski kindlalt öelda, et Hamas ei nõustuks pakutud plaaniga. "Hamasi juhtkond on muutunud selle sõja vältel, sest väga paljud juhid on tapetud, teised põgenenud, väga palju Hamasi võitlejaid on kogu selle konflikti vältel tapetud – tegelikult Hamas ei ole kindlasti see organisatsioon, mis ta oli selle sõja esimestel päevadel. Ehk siis me tegelikult täna lõpuni ei tea ja ma arvan, meil ei ole ka siin põhjust arvata, et Hamas ei oleks valmis tegelikult sisuliselt kaasuma või ka olema valmis relvadest ühel või teisel moel loobuma. Aga kindlasti on oluline see, et siin oleksid need tingimused läbi räägitud ja sisulisi läbirääkimisi täna olnud ei ole," tõdes ta.

Palestiina riikluse küsimus lahtine

Süld juhtis tähelepanu ka sellele, et paanis käsitletakse väga vähe palestiinlaste riigi teemat.

"Kui me vaatame seda plaani, siis see tegeleb rohkem relvarahu küsimustega, tegeleb sellega, et Hamas kuidagi demilitariseerida, pantvangid vabastada ja siis lubab ka olulist humanitaarabi laienemist. Seal räägitakse ainult paaris punktis ka Gaza valitsemisest," tõdes Tartu Ülikooli teadur. "Teisest küljest on ju [Iisraeli peaminister Benjamin] Netanyahu selgelt öelnud, et tema on kahe riigi idee vastu ja kahest riigist tegelikult 21 punktis midagi ka ei räägita, vaid ainult nimetataksegi hästi üldiselt, et niisugune taastamine, relvarahu, uute võimaluste andmine, ülesehitamine võiks tekitada sellise usalduse, et Palestiina võiks oma riiklust hakata üles ehitama," selgitas Süld.

"Ma ütleks niiviisi, et see on esimene samm, väga hea, et see esimene samm on tehtud. Aga loomulikult sellest ei piisa – kui need punktid käiku lähevad, tekib sellele 21-le punktile nii-öelda 21 000 erinevat küsimust, et kuidas need kõik ellu viia. Need küsimused, et kes siis selle juhtimise üle võtab ja kui palju tegelikult ka Palestiina poolt sellesse üleminekuperioodi kaasatakse, kui palju neil on sõnaõigust rääkida kaasa oma riigi ülesehitamisel," võttis Süld kokku.

"Loomulikult on ebaselge, et kuidas see asi täpselt hakkab lahti rulluma, kas see plaan on päriselt ellu viidav ja ma arvan, et põhimõtteline küsimus on, kas siin on ruumi läbirääkimisteks või on see plaan ultimaatum, mis tegelikult olekski Hamasi tingimusteta alistumine või siin on mingid elemendid, mida on võimalik läbi rääkida, mis muudaks selle plaani tegelikult ka realistlikult elluviidavaks. See on see põhiline küsimus," lõpetas Raudsik.

Mõlemat eksperti intervjueeris Kai Vare.