Sõda pole kuhugi Euroopa mandrilt kadunud. Vastupidi, kahjuks on see reaalsem kui kunagi varem. Venemaa Föderatsiooni jõhker ja illegaalne rünnak Ukraina vastu on selle selge tõestus. Ukrainlaste ohverdusega on antud meile võimalus valmistuda tänapäevaseks sõjaks, millelaadset keegi ei osanud enne Venemaa sissetungi oodata. Me ei tohi seda võimalust maha magada.

Vana-Kreeka ajaloolane Thukydides on öelnud: "Võimumängud on vaid võrdsete vahel. Tugevad teevad, mis nad suudavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad." Kuhu see jätab meid ja meie kalli Eesti Vabariigi? Kas meie oleme nõrgad, kes peavad kannatama? Või on viis, kuidas isegi suuruselt väike riik võib saavutada suurega otsustaval hetkel võrdse staatuse?

Meie rahvas

"Kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et hoiatused ise ei ole alati piisavad, et ohvrit üllatuse eest kaitsta /.../ ma omistan selle kolmele põhjusele: üks on inimlik omadus tragöödiat eitada, eitada katastroofi – see oli üsna levinud – ja teine on, et nad ei tahtnud avalikkust paanikasse ajada, ja kolmas oli, et nad arvasid, et tunnevad Venemaad super hästi." (kindral Mark Milley Ukraina sõja algusest)

Minu hinnangul on oht, et meie ühiskond langeb samasse lõksu. See seab meile, kaitseväelastele, väga tähtsa ülesande: hoida ühiskonna valvsust. Ei tohi õhutada paanikat, aga samal ajal ka pisendada probleemi.

Tuleb pakkuda oma kinnitatud teadmisi vaenlasest seal, kus see võimalik on, et röövida temalt salapärasuse jõud. Peame olema valmis andma soovitusi, kuidas tsiviilisik saab end paremini ette valmistada või mida teha keerulises olukorras, näiteks sattudes kaudtule alla.

Tehes seda, muutume tugevaks hääleks ühiskonnas, mida usaldatakse oma aususe ja austatakse teadmiste poolest.

Kui Ukraina on midagi näidanud, siis seda, et motiveeritud sõdurile on tarvis kindlat tagalat. Isiklikul tasandil tähendab see, et tema lähedased on kaitstud, toidetud ning nad toetavad tema võitlust vaimselt. Ühiskondlikul tasandil tähendab see, et rahvas ise on valmis kandma viletsust ja raskuseid, et nende kaitsevägi saaks edasi võidelda. See hõlmab ühiskondlikku toetust meie tegevusele ja ka ainelist toetust.

Meil on vaja seda kõike. Meie kohus on selgitada oma rahvale, mida tähendab "sõda" nii hästi, kui saame seda teha.

Oht

Praegu maailmas valitsevate jõuvahekordade ja arengusuundade najal võib kahjuks ennustada, et Ukraina sõda ei lõppe olukorras, kus Venemaa on meie suunas tegevusvõimetuks muudetud.

Minu hinnangul lõpeb Ukraina sõda de facto ühte või teist pidi 2025. aastal. Pärast seda on Venemaa Föderatsioon riik, mille kogu majandus on suunatud sõjatööstusele ja millel on tugeva modernse sõja kogemusega armee, varustus ning diktaator, kelle lootus elu lõpuni võimule jääda sõltub oma riigi sõjas hoidmisest. Rääkimata Venemaa imperialistlikest ambitsioonidest.

See tähendab, et Venemaa taastab Ukraina sõjast väljumise järel oma sõjaväe lahinguvalmiduse. Samal ajal toimub uute sihtmärkide aktiivne kompimine ja ettevalmistamine destabiliseerivate tegevuste ja kampaaniatega.

Aasta 2027 on minu hinnangul aasta, mil Venemaa lahinguvalmidus on taastatud, ja kui ta siis tunnetab soodsat võimalust kuskil oma sõjaväge kasutada, siis seda ta ka teeb.

Võidu valem

Mis on võidu valem sellise pealtnäha tohutu ohu vastu? See on lihtne:

R = M x W x A

R – resistance ehk vastupanuvõime. Kuni ükski neist elementidest, millest see koosneb, ei murdu, ei ole võimalik murda meie vastupanu.

M – means, mis tähendab kõiki saadaolevaid vahendeid: inimesi, relvi, sõidukeid, laskemoona ja kõike muud ainelist, mis on meie eesmärgi saavutamiseks vajalik.

W – will ehk võitlustahe. See on tahe võidelda, rünnata, kaitsta, kannatada raskusi, võime hakkama saada pingelises olukorras ja kõigist raskustest hoolimata liikuda oma eesmärgi poole.

A – authorization. Siia alla käivad volitused tegutseda. Täpsemalt mõtlen ma selle all meie volitusi tegutseda kõiksugustes olukordades (mis ehk isegi ei ole otsene sõjaline oht) nii nagu on vaja, et see oht päriselt tõrjuda. Samuti hõlmab see meie liitlaste volitusi tegutseda koos meiega esimesest hetkest peale, kui vajadus tegutseda avaldub.

Meie kaitsevägi

Ukraina sõda on näidanud, et minu hinnangul peame 2027. aastaks palju paremini valmis olema, kui oleme seda praegu. Arengud on olnud nii kiired, et hüppeid tuleb teha mitmes valdkonnas:

1. Võitlustahe.
2. Jätkusuutlik inimvara strateegia ja praktika.
3. Olukorrateadlikkus ja arusaamine.
4. Sõjaliste võimete lahinguvalmiduse saavutamine.
5. Efektiivne tapmisahel, mis vajaduse korral viib efektid ennetavalt vaenlase territooriumile.

Toimub aktiivne plaani koostamine, kuidas kaitsevägi võib 2027. aastaks saavutada uue normaalsuse.

Lühidalt öeldes tähendab see seda, et me oleme sisse seadnud ööpäevaringse toimiva lahinguvalve. See seab lisanõuded meile kõigile.

Me peame olema valmis muutusteks oma vahendites, rutiinis ja praktikas. See nõuab iga viimase kui kaitseväelase panust, sest see ei ole saavutatav, kui panna koorem vaid osale meist. See vajab ajateenijate väljaõppetsükli ümbervaatamist, et kuidas neid integreerida igal ajal toimivasse lahinguvalvesse.

1. Võitlustahe

Võitlustahe on individuaalne ja kollektiivne otsus võidelda eesmärgi saavutamise nimel hoolimata kaasnevast surmaohust. Võitlustahte eeldused on füüsiline ja vaimne suutlikkus, oskused, adekvaatne relvastus ja varustus, varasem õnnestumise kogemus samalaadsest olukorrast ning usk oma ülemasse, oma üksuse liikmetesse ja eesmärgi õigsusesse.

Ukraina sõda on näidanud, et ehkki uudiste künniseid ületavad kõige jubedamad teod, uued tehnoloogiad ja lahendused, siis asendamatu lüli kõiges selles on inimene. Venemaa on väga osav võitlustahte lagundamises ning vähem teadlik inimene ei saa arugi, kuidas tilkadena tulevad efektid lõpuks karika üle ajavad.

Võitlustahte arendamine peab olema süsteemne väljaõppe kvaliteedi parandamise ja lahingudistsipliini jõustamise kaudu kõikidel tasanditel. Väljaõpe peab olema suunatud võitmisele ja tulenema sõjaaja ülesannetest.

Selleni jõudmine eeldab probleemi uurimist ja kaitseväelaste kaasamist selleks, et saavutada arusaam, mis on kaitseväelaste hetkeseis võitlustahtega. Ma ootan, et iga kaitseväelane igal tasandil on valmis sellesse enda ausat panust andma.

2. Jätkusuutlik inimvara strateegia ja praktika

Kaitseväes peab toimuma inimvara haldamine mõtestatud personalistrateegia abil, mille raskuspunkt on motiveeritud, pädevad ja iseseisvalt lahendusi rakendavad ülemad kõikidel tasanditel.

Selle strateegia koostab kaitseressursside amet (KRA) ja igaüks meist peab toetama selle rakendamist.

Samal ajal ei saa me kõike heita KRA õlule ja oodata, et nemad kõik meie eest korda teeks. Palju asju saame ise parandada, nagu näiteks:

1. viia uuesti au sisse traditsioonid, sümbolid, ühistegevused, distsipliini, ajaloolised eeskujud ja sündmused, mida tuleb tagada eestvedamise kaudu;
2. täiustada seniste praktikate läbipaistvust (nt ühised alused tulemustasuks);
3. viljeleda ausa ja konstruktiivse tagasiside andmist;
4. hoida avatud meelt uuendustele ja valmisolekut nendega kaasa minemiseks.

Mind kurvastab, et meie seas on võitlejaid, kes on ühel või teisel põhjusel pettunud kaitseväe süsteemis. Leeki, mis meid kunagi kaitseväkke tõi, ei tohi keegi kustutada. Minevikku muuta ei saa, seega on minu ettepanek teile: pöörame koos uue lehe. Laseme minevikul olla ja töötame koos tuleviku nimel. Kes seda uut algust endas leida ei suuda, siis loodan, et neil on tarkust taanduda ja otsida oma õnne teistes eluvaldkondades.

Lõppkokkuvõttes tahan ma, et kaitsevägi oleks kollegiaalsem, inimsõbralikum ja meeldiv teenistuskoht.

3. Olukorrateadlikkus ja arusaamine

Tuleb saavutada olukorrateadlikkus ja see tuleb tõlkida olukorrast arusaamiseks. See loob tingimused ohte ennetavatele otsustusprotsessidele.

See eeldab uute struktuuride loomist, mis tegelevad nende küsimustega. Enamgi veel on vaja, et me kõik mõistaksime kaitseväe kaudu olukorda ja ohtu samamoodi. Kui eraisik küsib tänaval, et mille vastu kaitsevägi valmistub, siis peab vastus olema läbivalt ühene.

See tähendab, et me peame informeerima kõiki meie kaitseväelasi kogu meie struktuuris ühtsete sõnumitega, arvestades teabevajaduse ja juurdepääsupiirangute nõudeid. Selles on suur roll ülematel, aga ka üleüldisel olukorra ülevaadete laiemalt kättesaadavaks tegemisel.

4. Sõjaliste võimete lahinguvalmiduse saavutamine

Me peame oma sõjalised võimed saama lahinguvalmidusse, et olla valmis ennetavalt jõustama kontrolli kõikides sõjadomeenides: õhu-, maa-, mere- ja küberdomeenis.

See tähendab ühest küljest uute, modernsete võimete hankimist, mille vajadust me oleme tuvastanud Ukraina sõjast. Vaatame üle prioriteedid hangetes ning tagame, et meil on olemas tehnika, mida on kõige rohkem vaja modernse sõja pidamiseks. Vajaduse korral kiirendame osade võimete hankimist.

Tehnika ja varustuse hankest üksi ei piisa. Meil on vaja väljaõpetatud personali, kes seda tehnikat ja varustust kasutada oskaks. See on üks nõue "vaheaastale". See aasta peab keskenduma tegevväelaste väljaõppele, et rakendada Ukraina sõja õpituvastusi. Need muudatused peavad hiljem kajastuma ka ajateenijate väljaõppes.

5. Efektiivne tapmisahel

Me peame tagama, et meil on võime sihtmärke tuvastada, jälgida, suunata nende pihta mõjusid ja hinnata tulemusi. Muuseas peame tagama, et meil on volitused ja julgus vajaduse korral viia need mõjud ennetavalt teisele poole piiri.

Meie ei alusta mitte kunagi sõda, aga me ei tohi olla passiivsed, kui on selge, et Venemaa relvajõud on Eesti piiri poole liikvel. See tähendab väga selget arusaamist olukorrast, modernseid võimeid ja tugevat võitlustahet. Tegelikult tähendab see kõike, mis eelmistes punktides välja toodud on, et viia sõda agressori pinnale.

Võrdsed, tugevad ja nõrgad

Kes me siis oleme? Minu usk on, et kui kõik seatud eesmärgid, kõik planeeritavad tegevused on täidetud, siis me oleme väga heas positsioonis, et saavutada meie kõige esimene eesmärk, võiduks valmis kaitsevägi.

Iseseisev vastupanuvõime (M x W) tugevdatuna liitlaste reaalse panusega (A) on saavutanud taseme, mis tühistab vastase tegevusvariandid eskalatsiooni ennetamise kaudu.

Lihtsalt öeldes ei leia vaenlane hetke, kus me oleme haavatavad tema rünnaku suhtes. Sellist tulemust saab saavutada ainult reaalsete ettevalmistuste, väljaõppe, olemasolevate varude, tehnika ja varustuse kaudu. Samuti peab meie ühiskond olema tugev ja endaga hakkama saama ning usaldama ja toetama meid. Meie endi seas peab valitsema tugev relvavendlus ja üksmeel. Selle kõige eest ma seisan ja kutsun üles ka teid kõiki selle eest seisma!

"Eesti kaitseb end igal juhul ja kõikide ohtude eest hoolimata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast ning mistahes ülekaaluka vastase vastu; Eesti ei alistu kunagi." (Eesti julgeolekupoliitika alused 2023).