Ehk olete tuttavad mõttega, mida sageli omistatakse Winston Churchillile: "Kui sa ei ole 20-ndates vasakpoolne, pole sul südant; kui sa ei ole 40-ndates parempoolne, pole sul aju.". Mulle teeb siiralt rõõmu, et paljudel meie riigikogu liikmetel, eriti just noorematel, on süda õiges kohas ja nad soovivad maailma päästa ja muuta selle paremaks paigaks. See on kiiduväärt ja näitab hoolimist.

Kuid head kavatsused vajavad arukat teostust, eriti kui oled seadusandja Euroopa mastaabis väikeses riigis. Eesti ei saa üksi lahendada kogu maailma keskkonnaprobleeme, mistõttu peab meie panus olema läbimõeldud, realistlik ja jätkusuutlik.

Esmalt kutsun riigikogulasi üles täpselt defineerima milline on keskkonnaalase tegevuse mõju loodusele, inimesele ja majandusele. Kas olemasolevatel kaitsealadel on saavutanud soovitud tulemused? Kas metsade uputamine on tõepoolest vajalik ja palju sellised tegevused Eesti inimestele reaalselt maksma lähevad? Ilma faktipõhise inventuurita ei tohiks teha otsuseid, mis mõjutavad tervet ühiskonda.

Kui vajame kaitsealasid, siis milliseid? Pelk siht, et 30 protsenti maismaast peab olema kaitse all, ise midagi ei lahenda. Karula rahvuspargis on kaitse all tuhandeid hektareid kuuse-kooreüraski hävitatud metsasid ja ilma sekkumiseta kahju vaid süveneb. Kas see toob kasu metsale ja loodusele? Arutelukoht.

Teiseks peame selgelt sõnastama, milline on Eesti roll globaalses keskkonnategevuses. Kui suur on meie võimekus ja vastutus maailma probleemide lahendamisel?

Meie roll peab olema proportsionaalne ja realistlik. Alles hiljuti saime teada, et rohkem kui pool Euroopa ulatusliku märgalade taastamise programmi Waterland projektimahust on suunatud Eestisse Saarde valda. Ei ole kuidagi õiglane, et üks väike omavalitsus peab enda õlul kandma üle poole kogu Euroopa märgalade taastamiskoormast. See peaks panema mõtlema ka riigikogu liikmeid.

Kolmandaks on väga oluline tuua välja Eesti riigi prioriteedid. Ei tohi alahinnata ega naeruvääristada keskkonnakaitsjate tõstatatud küsimusi, kuid nende lahendamisel peame väljuma äärmuslikest nõudmistest. Kahjuks sellised lähenemised tänapäeva ühiskonnas ei tööta.

Soovides midagi paremuse poole muuta, ei saa loota kergete lahenduste peale. Iga riigikogulane peab olema valmis süvenema keerukatesse detailidesse ja seadma prioriteediks päriselt toimivad lahendused, isegi kui need ei ole mugavad ega lihtsad. Ei ole võimalik süüdistada kõikides loodusprobleemides vaid metsandust või põlevkivitööstust. Meie loodusväärtused on kujunenud rohkem kui sajandite pikkuse metsade hoolika majandamise ja kohalike maavarade ümbertöötlemise kõrval.

Kui väidame, et looduse seisund on halvenemas, siis tuleb küsida kus täpselt ja milliste protsesside tõttu. Kas põhjuseks on inimtegevus või näiteks kliimamuutused? Võib-olla on mõnes piirkonnas olukord halvenenud hoopis seetõttu, et meil pole kunagi varem olnud nii ulatuslikku kaitsealade võrgustikku? Võib-olla Karula rahvuspargi surnud mets ei toeta enam linnustikku ega teisi seal elavaid liike? Kutsun üles faktipõhisele ja sisukale arutelule.

Tulles tagasi prioriteetide juurde: millised on meie riigi eesmärgid siin ja praegu? Kas roheleppe ja kliimaeesmärkide täitmine või ka inimeste heaolu ja riigi julgeolek? Kutsun üles võtma vastutust ka nende teemade eest, mis on seni jäänud keeruliseks või ebamugavaks. Olgu see üleskutse läbimõeldud ja vastutustundlikule arutelule, milles nii süda kui mõistus töötavad koos Eesti tuleviku nimel.