Tutvustasite neljapäeval riigikaitsekomisjoni liikmetele riigikaitseraportit, täpsemalt selle projekti. Raporti mustand oli juba nädala alguses lekkinud ajakirjandusse ja see põhjustas skandaali, sest seal oli etteheiteid endistele kaitseväe juhtidele Riho Terrasele ja Martin Heremile. Ja Herem ja Terras tõttasid mustandist toodud kriitilisi väiteid ümber lükkama. Ja tundub, et ka ajakirjandus asus Terrase ja Heremi poolele ja raporti koostajaid kritiseerima. Kuidas nii läks, et enne kui raport üldse riigikaitsekomisjonis heaks sai kiidetud, hakkas ringlema esialgne lekkinud versioon?

Eks paljuski on see muidugi nüüd ära kirjeldatud, mis juhtus. Tõepoolest, me ei ole saanud oma sõnumit tuua. Ja põhimõtteliselt see, kuidas ta lekkis – väga lihtne. Riigikaitse komisjoni esimees [Kalev Stoicescu] palus paar nädalat ette tutvuda selle projektiga. Siis saigi riigikaitsekomisjoni liikmetele see saadetud. See ei olnud mõeldud, et ta läheks suurele avalikkusele.

Ja tõepoolest, me ei jõudnud tutvustada seda [neljapäeval]. Sai natuke rääkida metoodikast, sellepärast et aega oli nii vähe. Aga ma jälle lohutan, et siin küll loeti üles mõned nimed, aga meeskonnas on ju olnud oluliselt rohkem inimesi. On kaasatud eksperte erinevatest eluvaldkondadest. On majandusteadlased, sotsiaalteadlased, on kõrgemaid ja vanemohvitsere, kellega on arutatud. Nii et see koostamismeeskond on ikkagi oluliselt laiem, üle 20 inimese.

Aga kuidas teile paistab, kas keegi võis lekitada selle sihilikult, et nii-öelda ise teemat sättida?

Loomulikult. Me ju tegelikult arvestasime sellega, sest me oleme sedagi ennegi tähele pannud, et kui panna mingisugustki kriitikat või natukene kriitilisemat suhtumist komisjoni töösse, siis need kirjad jõuavad kohe. Aga teisest küljest, ega mul ei olnud ju muud võimalust – komisjoni esimees küsib tutvumiseks, mis on täiesti õigustatud küsimine.

Raport on tavalugejale mahukas, sellega tuleb tutvuda. Poolele komisjonile loomulikult ei pea seda tutvustama, sest nad on olnud väga sügavalt selle koostamise juures. Remargi korras võin öelda, et terve suvi sai rängalt tööd tehtud. Ja selle aja jooksul oleks võinud need komisjoni liikmed, kellel oli huvi, tõsta telefoni ja küsida, me oleks andnud ülevaate, kus me oleme, millised on fookused ja nii edasi. Aga sellist huvi üles ei näidatud.

Kuidas te sõnastaksite, mis siis on selle raporti alusel kokkuvõtlikult kõige peamised vajakajäämised, peamised probleemid riigikaitses?

Ega meie järeldused väga palju riigikontrolli omadest ei lahkne. Ka meie leidsime süsteemseid vigu. Kõige hullem minu jaoks on see, et kui küsida fundamentaalsete muutuste kohta, mis on ka kaitsevaldkonnas ellu viidud, nende protokolle ja analüüse, siis riigikontroll ütles, et neile neid ei antud. Meie saime natuke kaugemale. Meie saime aru, et neid ei olegi. Tegelikult ei olegi väga süviti minevaid analüüse. On arutelud, on otsustuskoosolekud, on protokollid. Üldiselt ka neid oli suhteliselt raske kätte saada.

Teine asi – ka kaitseministeeriumi kantsler, kui ta määrati ametisse, tõi välja, et sisekontroll puudub. Tegelikult meil on aastaid puudunud järelevalve ja nüüd, kui me vaatame seda, et me hakkame nüüd suunama üsna suurt ressurssi riigikaitsesse, on meil vaja seda järelevalve funktsiooni. Ja parlamentaarne järelevalve on üks järelevalvevorm, mida paraku siiani ei ole tehtud.

Ja miks ei ole meie uuriv ajakirjandus küsinud, aga miks riigikogu ei tee talle põhiseaduses ja riigikogu töö- ja kodukorra seaduses ettenähtud ülesannete täitmist? Me hakkasime täitma seda meile pandud ülesannet. Nii lihtne see on.

Raporti lühemas, 11-leheküljelises kokkuvõttes on esile toodud väga tõsine hinnang. Ma tsiteerin: "Töögrupi hinnangul ei ole Eesti riik tervikuna piisavalt valmis võimalikuks sõjaks." Põhjendage seda hinnangut.

See on väga lihtne. See hinnang on sellepärast, et me valmistume kriisiks ja sõjaks rahuaegsete meetoditega. Me tegelikult ei kujuta endale ette, mis on kriis, mis on sõda. Meie kriisid ei ole täna olnud sellised, meil ei ole vahetut kogemust. Aga see, kuidas me nägime, mis toimub Ukrainas, see annab päris hea sisendi. Ja meie raporti töögrupil oli ka kogu aeg nii Vene doktriin kõrval kui ka see, mis Ukrainas toimub. Ja mõneti võib kirjeldada, et kus me täna oleme – siin öeldakse, et ärme räägi sellistest asjadest. Ma tuletan meelde, et 22. veebruaril 2022 president Zelenski ütles Ukraina rahvale, et mingit sõda ei tule. Rahvale on vaja rääkida ausalt ja otsekoheselt. Ja sellepärast on ka selle raporti keel aus ja otsekohene. Ja see, kui me räägime ausalt ja otsekoheselt, annab meile ju võimaluse ausalt ja otsekoheselt ka nende probleemidega tegeleda.

Lugege ka seda, et kui rakendatakse raporti töögrupipoolsed soovitused, on neid väga kiiresti võimalik taastada. Meil on vaja tunda ja tunnetada, et riik on juhitud. Meil on vaja tugevdada kriisis ja sõjas peaministri rolli, et ta juhiks, mitte ei juhataks. Need on otsused, otsuste kiirused. Meil on vaja, et kohalik omavalitsus, et ühiskond oleks kaasatud. Me ei saa panna allstruktuuridele strateegilise ülesande tähtsust. Me ei saa eeldada, et päästeamet hakkab lahendama üleriigilist kriisi. Need on meie järeldused. Teeme struktuurid korda, anname volitused. Ja vaatame ka sinna sisse, et meil on vaja ka poliitilisel tasandil kompetentseid otsustajaid.

Te analüüsite pikalt ja põhjalikult ning kritiseerite, kuidas me praegusesse kohta oleme jõudnud. Toon mõned tsitaadid raportist. "Kontseptsioon "jõukohane riigikaitse", mida kaitseministeerium on rakendanud, on Eesti iseseisvuse taastamise järgse perioodi üks suurimaid strateegilisi eksimusi. Kadunud on sidusust tegeliku ohu, sõja ja vajaduste ning kaitsevõime vahel. Ei Krimmi annekteerimine ega Donbassi sõda ei muutnud niinimetatud jõukohase riigikaitse kontseptsiooni." Need olid tsitaadid raportist, erilõikudest küll, aga kes siis tegi sellise valiku, et me rakendame nii-öelda jõukohast riigikaitset ja kes tegi otsuse, et ka peale Krimmi annekteerimist me veel mõnda aega jätkame selle jõukohase riigikaitse kontseptsiooniga?

Sellesarnased otsused olid langetatud valitsuse poolt ja me persoone ei kritiseeri, me kritiseerimegi otsust. Aga iga otsuse taga on ju otsustajad. Muuseas, seal on toodud ka need ministrid, kes tol ajal olid vastutavad, ka nende nimed on mainitud.

Ma vaatasin seda lekkinud versiooni, mis on küll poolik, nagu te ütlete, aga siin ikkagi heidetakse ette otsuseid kaitseväe endisele juhile kindral Riho Terrasele. On see ikka õiglane? Sellepärast, et näiteks peaminister Andrus Ansipi nime raportis ei ole, Taavi Rõivase nime ei ole, ega ka Jürgen Ligi nime. Miks süükoorem sellest raportist tuleb kaitseväe endiste juhtide õlule, mitte poliitikutele, kes tegelikult ju otsustavad, kas raha tuleb, kas otsus tuleb?

Ei, me ei süüdista kaitseväe juhatajat. Me toome välja, ütleme, et nad soostusid sellega. Kaitseliidu ülemana oli minul meeletu surve olla ka konsolideeritud. Aga Kaitseliidu ülema võimaluste ja võimu piires see konsolideerimine jäi ära. Ka minu järglane Riho Ühtegi seisis selle eest, et need põhifunktsioonid jääksid alles. Riho Terras ei olnud selle otsusega rahul ja ta on selle protokollis kirja pannud. Nii et ta on seda ka öelnud. Selles mõttes tema on tunnistanud, et see oli viga, aga see oli poliitiline otsus. Me kritiseerisime ainult seda, et nad soostusid. Ja tõepoolest, need on poliitilised otsused. Lõpuversioonis on toodud ära rida kaitseministrid, kes on olnud tegelikult selle jõukohase riigikaitse elluviijad (raportis on välja toodud Mart Laar, Sven Mikser, Hannes Hanso, Margus Tsahkna, Jüri Luik, Kalle Laanet ja Hanno Pevkur – toim). Aga jah, muuseas selles üldkokkuvõttes, nagu te tähele panete, pole ühtegi nime.

Neljapäeval te esitlesite nii-öelda lõplikku versiooni komisjonile. On see oluliselt erinev võrreldes sellega, mis lekitati ajakirjandusele ja kus on suur rõhk nimelisel vastutusel ja näpuga näitamisel Terrase ja Heremi suunas?

Ei, näpuga ei näidata Terrase ega Heremi suunas. Näpuga näidatakse... või me oleme rõhutanud otsuseid. Ühtegi personaalset süüdistust ei ole, on otsused ja need otsused... Aga otsuste taga on otsustajad. Ja see lõpuversioonis täpselt niimoodi ongi.

20, 15, 10 aastat tagasi puudus ju ka valijate poolt valmisolek riigikaitse rahastuse tõstmiseks tasemele, et reaalne kaitsevõime tagada. Teie olete nüüd poliitik. Kuidas peaks käima see valijate mobiliseerimine, selgitustöö tegemine, et saada valijatelt ka mandaat riigikaitse rahastuse järsuks tõusuks? Me nägime, et see praegunegi viie protsendi tase tuli ju alles siis, kui Ukrainas lähevad asjad väga halvasti. Ja ka USA poolt pidi surve päris suur olema.

Aga siin ma saangi aru, et ei saada aru, mis asi on jõukohane riigikaitse ja millise kahju ta tegelikult tegi. Me läksime ressursipõhiseks. Ma toon näiteks Soome: Soomel ei ole olnud väga kõrged kaitsekulud, aga nad on metoodiliselt läbi töötanud kõik kontseptsioonid, nad on väga ilusti pikaajaliselt lahti arutanud oma võime arengut. Meil seda ei ole. Seesama jõukohane riigikaitse läks ressursipõhiseks, ressurss hakkas määrama, mitte see vajadus.

Aga kujutage nüüd ette, rahuajal on teil üks ressurss, sõja ajal, vaadake, milline oli ressurss Ukraina relvajõududele rahuajal ja milline ta nüüd on. Me peame seda ju ette nägema. Me ju räägime, et me oleme reservidel põhinev. See tähendab seda, et kui reservid kutsutakse siia, on nii struktuurid kui ka nendele struktuuridele vajaminev varustus ja rahaline või materiaalne osa oluliselt suurem. Riik vaadatakse ümber, riigi ressursid vaadatakse ümber ja nii edasi ja nii edasi.

See raport ei ole kitsalt riigikaitse raport. Käsitletakse ka energiajulgeolekut. Ja siin on kriitikat valitsuse varasemate energiapoliitika valikute suhtes, siin on kriitikat päikese- ja tuuleenergeetika suunal, muuhulgas nende negatiivse mõju pärast kaitsevõimele, kuna nad häirivad signaalluuret ja eelhoiatusvõimet. Miks te selle valdkonna sisse tõite ja mis teie soovitus on valitsusele teha selles olukorras?

Väga lihtne. Te ütlete "riigikaitse", aga pealkiri ütleb seda, et me tegeleme julgeolekuga. Me pidime andma julgeolekupoliitika alustesse sisendi. Julgeolekupoliitika alustes sõjaline riigikaitse on väike osa. Julgeolekupoliitika alustes on ka kõik need muud elutähtsate valdkondade käsitlemine. Tegelikult peaks olema oluliselt suurem, tegelikult peaks võtma ka teised komisjonid ja vaatama oma valdkondadesse sisse, et me kogu selle spektri ära katame, kogu julgeolekupoliitika aluste spektri ära katame.

Aga miks just need? Väga lihtsal põhjusel. Kõigepealt Venemaa ründas Ukrainat eesmärgiga hävitada ja purustada nende sõjavägi. Ei saanud hakkama. Aga siis otsustati, et nüüd laseme riigi tagant ära. Hakati purustama energiataristut, põhimõtteliselt just energiataristut.

Meie räägime ka seda, ja miks ka meie endised kolleegid, kes on luuremaailmast tulnud, ütlevad, et sellega on probleem. Sellega on mure. Ja ongi, tõepoolest on. Nüüd, kui me jälle retooriliselt ütleme, et Eesti on nii väike, siis meil on kaks asja, millega me kaubelda ei saa. Me ei saa kaubelda ajaga ja me ei saa kaubelda ruumiga. Ja siis me ütleme, et okei, meil ei ole eelhoiatust vaja. Eelhoiatus on meie ellujäämiseks primaarne, kõige tähtsam asi, et me tegelikult saaksime ka analüüsida ja ette valmistada. Et me teaksime, näeksime oma vastase tegevusi ja kõiki neid.

Ja lühidalt, kuidas siis päikese- ja tuulepargid seda eelhoiatust segavad?

Signaalluuret tapavad. Ma olen taustalt elektriinsener, aga selleks, et aru saada, et mis see reaalne probleem on, siis me kutsusime oma ala eksperdid ja raadioinsenerid seda selgitama. Ja põhimõtteliselt see elektromagnetiline kiirgusmüra on nii suur. Nad ütlesid, et tänane ainuke töötav kompensatsioonimehhanism oleks see, et me paluks venelastel oma võimsuseid tõsta. Aga see on juba tänastes tingimustes. Aga kui me nüüd veel laiendame. Ja Eestis on kohti, kuhu saab panna päikese- ja tuuleparke. Ja jälle, kui me vaatasime seda pikaajalist energiakava. See töötab siis, kui sa paned fookuse. Ja praegu ongi kas julgeolek või siis need kliimaneutraalsuse eesmärgid.

Ja mis on teie soovitus valitsusele?

Julgeolek on praegu see, millega töötame edasi, kui tulevad ka need kompensatsioonimehhanismid, mis tööle hakkavad. Energiajulgeolek on primaarne. Kui on elektrit, ühiskond toimib, kui elektrit ei ole, ühiskond ei toimi.

Ka teie raportile on ju ette heidetud just nimelt seda, et sinna on kirja pandud kõik, mis on pähe tulnud ja fookust pole. Ja on öeldud ka, et raporti teeb rünnatavaks selliste argumentide kasutamine, et "see ei olnud jumalale meelepärane tegu". See on andnud võimaluse raportit rünnata ja päris probleemidest, mis on ka siin tekstis ju kirjas, mööda vaadata.

Jah, vastab tõele. Loomulikult alati haaratakse kinni mingisugusest totakast fraasist. Ja selleks oligi meil raportile määratud... Ma palusin nelja inimest olla kontroll-lugejad. Ja need kontroll-lugejad andsid oma tagasiside ja see toodi ka välja, et see ei ole fraas, mis peaks seal olema. Ja loomulikult ei olegi. Selles viimases, lõpuversioonis seda ei ole. Mustandite häda ongi see, et nad on mustandid. Ja kui keegi teadlikult lekitab seda, ma ei tea, mis oli tema eesmärk, kas pidurdada seda protsessi või näidata, et ma olen informeeritud või mis iganes. Selliseid fraase enam sees ei ole.

Ma võin isegi öelda, kes mu kontroll-lugejad olid. Oli endine regionaalminister Vallo Reimaa, endine riigisekretär ja täna väga tuntud majandusinimene Raivo Vare (Vare oli üleminekuvalitsuses 1990-1992 riigiminister – toim), endine õhuväeülem Vello Loemaa. Ja Peeter Espak oli ka pärast, kes andis meile valdkondlikku nõu.

Eile küsiti selle raporti kohta kommentaari Vikerraadios ka president Alar Kariselt, kes ütles: "Vaadatakse rohkem ajalugu, otsitakse nimesid, kellele näpuga näidata, selle asemel, et tulevikku vaadata. Ja nüüd käib väike poriloopimine juba ja see raport ei ole veel ametlik raport. Aga teisalt jälle vaadates, eks iga riigikogu liikmel ja riigikogul tervikuna on ju õigus teha, mida nad soovivad teha, mis raporteid. Aga iga poliitik peab ka selle peale mõtlema, et mis mõju ühel või teisel dokumendil on. Palju sellest kasu on ja palju sellest kasu ei ole. Nii et vaatame, kuhu see raport nüüd siis liigub. Aga me näeme juba, et juba jälle on uus konflikt ühiskonnas, mida me kindlasti ei soovi." Nii ütles president eile Vikerraadios. Kuidas te presidendi kriitikale vastate?

Eks presidendil on mõneti õigus. Ma kuulasin tema intervjuud pikemalt... Ja need, kes seda kõike kommenteerivad, alustavad reeglina ühe fraasiga: "Ma ei ole küll seda raportit ise lugenud." Keegi on sirvinud, keegi on diagonaalis vaadanud, mis ütleb seda, et raportit ei olegi loetud. Ja selleks, et minna edasi, tuleb vaadata, millised on need olnud strateegilised möödapanekud ja need me oleme toonud.

Aga kui me paneme kokku soovitused edasiminekuks, siis neid tuleb ka kokku 15 lehekülge. Teine asi on see, et mitte, et riigikogu liikmel on õigus – kui te vaatate, milline on meile pandud ülesanne, siis meil on kohustus neid asju teha. Me tegelikult ei ole oma kohustust täitnud pikalt.

Kui järgmisel nädalal arutlete veel seda raportit, kui see heaks kiidetakse, siis mis peaks raporti heakskiitmisele järgnema?

Tegelikult, kui te vaatate, mis on ootused raportile, siis sellele peab järgnema arutelud. Ta peab olema selline, mis loob tuleviku suunad. Diskussioon muidugi mitte just kõige mõistlikumas vormis on ju alanud. Aga teisest küljest, arutelud. Me tutvustame seda kogu riigikogule. See on poliitiline paber. Selles mõttes, et ta ei ole kellelegi kohustav ega midagi, aga me loodame, et sealt ikkagi leitakse see iva üles.

Ma küsin täna kuulajate käest, kas kriitika varasemate kaitseväe juhtide otsuste suhtes on õigustatud? Kuidas teie vastate? Jah, ei.

Aga kes Eestis võiks olla selline inimene, kes on kriitikavaba? Mind kritiseeritakse täna ja ma olen sellega rahul. Kas kaitseväe juhataja institutsioonile on sisse kirjutatud selline klausel, et neid ei tohi kritiseerida?