Pärast mitu nädalat kestnud enneolematult ägedaid proteste on Iraanis maad võtnud sünge vaikus, rahu, millega õieti keegi rahul pole. Hukkunud protestijate hulk on ületanud juba 5000 piiri, aga sinna hulka on arvatud juba ka need, kes ei saanud surma rahutuste käigus, vaid keda Iraan on seni jõudnud hukata ning kelle hukkamisteade on avalikuks saanud. Tegelikult võib ka hukatuid olla palju kordi rohkem.

"See oli USA vandenõu. Selge on see, et need olid ameeriklased, kes seda plaanisid ja siin tegutsesid. USA eesmärk, ütlen ma oma 40-aastasest kogemusest, on Iraan alla neelata," lausus Iraani kõrgeim juht ajatolla Ali Khamenei.

USA presidendi Donald Trumpi huvi Iraani vastu on mõneks ajaks vaibunud, nagu tal üldse tavaks oma fookust ruttu muuta, tihti alustatut lõpuni viimata jättes. Trump tänas Iraani võime 800 hukkamise ärajätmise eest ning sellega tundub teema esialgu päevakorrast maas olevat.

"Nägime, nagu teate, et Iraan jättis ära rohkem kui 800 inimese poomise. Nad pidid eile üles pooma üle 800 inimese. Ma austan väga fakti, et nad selle ära jätsid," lausus Trump.

Millele seni aga vähe tähelepanu pööratud, on teiste piirkonna riikide käitumine. Nimelt on terve Lähis-Ida võtnud Iraani sündmused vastu väga vaoshoitult ja pole praktiliselt üldse andnud Iraanis toimuvale hinnanguid. See ühendab nii Iraani sõpru kui vaenlasi. Üks põhjus on muidugi hirm ulatuslikuma sõjategevuse ees Lähis-Idas.

Eriti vait on jäänud aga Iraani toetatav šiitlik äärmusorganisatsioon Hizbollah. Iisrael on Hizbollah'd küll juba enne Iraani sündmuste algust üksjagu nõrgestanud, siiski paistab praeguse madala profiili taga olevat siiras hirm doonorrežiimi langemise ees. Asjaolu, et režiim end uuesti jalule upitab ning on alustanud rahulolematuse verre uputamist, eriti kurdide asutatud Iraani piirkondades, ei tundu Hizbollah jaoks aga veenev.

Iraani islamirežiimi kukutamine lihtsalt spontaansete rahvaülestõusude käigus pole muidugi sugugi  kergete ülesannet killast. Režiimil on sel sajandil maha surunud juba neli suuremat sorti rahutustelainet. Praeguste rahutuste suur hukkunute hulk võib rahulolematuid mõjutada aga kahel vastandlikul viisil. Üheltpoolt võib massitapmistest põhjustatud viha tõesti viia režiimi kukutamiseni, või vähemalt pikemaajalise vastasseisuni, mis võib paisuda kodusõjani. Selliseid näiteid on ajaloos küllaga, üks lähimaid 2011. aasta Süüria rahvarahutustele järgnenu.

Teisalt võib valitsus saavutada ohtrate hukkamiste abil taotletud eesmärgi ning hirmutada rahva ära järgnevaiks aastaiks, kui mitte aastakümneiks.

Esimese võimaluse kasuks räägib asjaolu, et kui mulladel õnnestubki praegune protestilaine verre uputada, on režiim selle käigus siiski oluliselt nõrgenenud, rahulolematud aga saanud juurde kindlust ja viha, mida on vaja autoritaarse režiimi stabiilsuse häirimiseks, isegi kui režiimi kukutada kohe ei õnnestugi. Seega on põhjust mõõdukaks optimismiks ning tõenäosus, et tegu oli Iraani režiimi lõpu algusega, on teistest variantidest siiski pisut suurem.