Karis rääkis aastapäevakõnes nii Eesti välispoliitilistest väljakutsetest ja kohustustest, samuti pühendas suure osa kõnest sellele, kuidas peatada rahvastiku kahanemine ning tagada peredele kindlustunne. Haridusteema, aga ka Eesti inimeste üksildustunne leidis märkimist.

"Kõige valusamalt puudutab see just noori, andes märku, et oleme loonud elurütmi, mis toimib küll tehniliselt laitmatult, kuid kus kaotsi on minemas oskus lihtsalt ja ehedalt koos "olla"," märkis president Karis.

Karis tõstis esile hiljuti ka uudistest läbi käinud fakti, et igal aastal kaotab Eestis talvekülmas elu poolsada inimest. "Üksinduses kustumine kütmata kodudes või hüljatud nurkades kõneleb valusat keelt meie ühisest hoolimatusest. Need külmunud hinged on meie praeguse eluviisi kõige vaiksem ja trööstitum külg – see on hind, mida maksame üksteisest kaugenemise ja süveneva ükskõiksuse eest," rõhutas president

Ühtlasi lausus Karis, et need märgid hääletust hääbumisest ei ole kauge tuleviku mure, vaid varjutavad meie argipäeva juba täna – lasteaedu, koole, tervishoidu, meie kultuuri elujõudu ja riigi kaitsevõimet.

Murekohana tõi Karis esile, et kuigi võrdsed õigused ja võimalused oma elu korraldamiseks peavad olema kõikidel Eestis elavatel inimestel, on Eesti elanike kuuluvustunne uuringute järgi viimastel aastatel langenud. Sel teemal kõigi parlamendierakondade juhtide rääkinud Karis pani neile südamele, et riigis tehtavad otsused peaksid olema arusaadavad ja läbipaistvad. Igale otsusele peab eelnema põhjalik analüüs, sest kaalul on riigi toimimine.

Kõvad kärajad oleme alati olnud

"Meie poliitikat on olulistel teemadel aidanud seada ja tasakaalus hoida erakondade ülesed kokkulepped ja sihid. Seda on põhjust nii poliitikas kui avalikus elus tegutsejatele taas meelde tuletada: palun ärge lõhestage ühiskonda lühiajalise kasu nimel," rääkis Karis.

Seejärel tõstataski president küsimuse aruteludest, küsides: "Kas debatt, olgu see siis rahvastiku või mõnel muul teemal, on ülepea võimalik?"

Karis tõdes, et nii nagu looduses valitseb ka arvamustes mitmekesisus – ühiskond koosneb erinevatest vaadetest ja meist igaühel on õigus jääda viisakalt eriarvamusele. "Aga kui üks ütleb, et väljas sajab ja teine ütleb, et on kuiv, siis tuleb ikkagi ise aknast välja vaadata," manitses president.

"Kõvad kärajad oleme me alati olnud. Eks meie seas ole varemgi leidunud tülikäivitajaid ja ässitajaid, parastajaid ja solvujaid, kuid tänane arvamuskius, laiemalt arutelukultuuritus ehmatab oma labasuse ja ulatusega. Oleme oma armsa sauna üle kütnud ja vängest leilist uimased," rääkis president Karis.

Ta nentis, et selline kuumus ei valmista enam kellelegi rõõmu – ikka ja jälle nõuab vänge sõna veelgi vängemat vastust. Karis heitis poliitikutele ette, et valimiste eel kistakse taas üles mõni tüli, aga isegi kui keegi sel viisil oma soovitud hääled nopib, jääme kaotajaks me kõik, ent kõige valusamalt need, kes tüli keskmesse on kistud.

"Teate, mis sellele järgneb? Vaikus, sest keegi ei julge enam oma mõtteid välja öelda. Ja seejärel ükskõiksus. Arutelust saab süüdistus, dialoogist kaks monoloogi ja kaasamisest farss. Pihta saab ettevõtlikkus ja kahaneb sidusus. Ja kui me tõesti ise ennast pidama ei saa, siis tuleb teha rahunemispeatused lisaks maanteedele ka kontoritesse ja kodudesse," pakkus Karis arutelukultuurituse vastu rohtu.

Lõpetuseks küsis Karis, kuidas me hoiame ja kaitseme oma peamisi väärtusi, nagu vabadus, õiglus ja õigus, sisemise ja välise rahu kaitsmine, kuidas tagame Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ja vastas: "Ainus tee, mida mina tean, on haridus. Eesti tulevik algab kooliukselt. Igaühe teekond kulgeb omamoodi, aga rahvaks kasvame nõnda, et kõigi lahknevuste kiuste sünnib meie püüdlustest ühislooming."

Ent arukaks rahvaks saamiseks ainuüksi koolist ei piisa, vaid vaja on sõbralikku ja hoolivat kodu ning riiki, mis kannustab loovust, vaba eneseväljendust ning ühisosa otsimist ka vaidlustes.

"Oma ajalukku süüvides näeme, kuidas üksikud pingutused on põimunud ühiseks leidlikkuseks. Seda me nimetamegi eesti kultuuriks – meie ühisaruks, mis on avatud tulevikule ja annab meile jõudu säilimiseks. Nii maa- kui linnarahvana; nii metsa, mere kui põllu ääres; nii kivide kui parkettide pääl. Küll siis sünnivad uued põlved.

Eesti lugu ei ole ainult ellujäämise lugu. See on edasipüüdlemise, leidlikkuse ja vabaduse lugu, mille jätkamine on usaldatud meie kätesse. Targa rahvana, arukas riigis. Tulevik sõltub meie igaühe valikutest. Tulevik on meie peos," kõneles president Karis.