Euroopa suvine rekordkuumus näitas, et kliimamuutus ei ole tulevikurisk, vaid reaalsus. Sellel aastal koges Lääne-Euroopa mõõtmisajaloo kuumimat juunit ning kogu maailmas oli tegemist teise kõige soojema juuniga.

Prantsusmaal ulatusid temperatuurid üle 40 kraadi, riiklik ilmateenistus andis kõrgeima taseme kuumahoiatuse rekordarvule departemangudele ning ka Ühendkuningriigis anti äärmusliku kuuma hoiatus. Hispaanias, Saksamaal ja Šveitsis ületas kuumus paljudes paikades tavapärase taluvuspiiri. Aastast aastasse korduvat mustrit ei saa pidada ebamugavaks ilmastikunähtuseks, see on märk reaalsest kliimasüsteemi muutumisest.

Maailmamere pinnatemperatuuride rekordiline tõus viimastel aastatel tähendab väga suure energiavaru koondumist kliimasüsteemi. Selle tulemuse sagenevad äärmuslikud ilmastikunähtused ja nende mõju, olgu nendeks kuumus, põud, metsapõlengud, äärmuslikud sajud või tormid. Tagajärjed ühikonnale muutuvad järjest kulukamaks.

Eesti jahedussaare ohtlik illusioon

Näiliselt on Eestil vedanud. Elame Euroopa serval, mere mõju all, jahedama õhu ja vahelduva ilma piirkonnas. Kui Lõuna- ja Lääne-Euroopa kannatavad kuumakuplite all, võib siin samal ajal sadada vihma ja puhuda jahe tuul. Näiline turvalisus on aga petlik ja tekitab tunde, et kliimamuutus on kellegi teise probleem, mida Eesti võib rahulikult kõrvalt vaadata

Muutused on aga meilgi, nii otsesed kui ka kaudsed. Otseselt tähendab see muutusi metsades, põllumajanduses, veerežiimis, rannikualadel ja linnaruumi toimimises. Kaudselt tähendab see terviseriske, hinnasurvet, tarneahelate häireid, kindlustuskulude kasvu ja toidujulgeolekuriske, ühiskondlikku segadust toimuva mõtestamisel. Kliimapoliitika puudutab keskkonda, majandust, julgeolekut, tervist, õiglast üleminekut ning võimalikult jätkusuutliku ühiskonna eksistentsi raja leidmist.

Vahetult enne kuumalainet Euroopas, 21. mail 2026, jõudis riigikogu menetlusse kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. Eelnõu nimi on tugev ja tekitab kindlust, aga kuivõrd vastab selle sisu paljulubavale nimele ja loob vahendid, millega muutust juhtida?

Sisutühi kliimaseadus ei anna selgust

Eelnõus sisaldub eesmärk vähendada Eesti sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest ning tugevdada ühiskonna ja majanduse vastupanuvõimet kliimamuutustele. Selles ei kajastu aga vajadus vähendada kasvuhoonegaaside heidet. Juba eesmärgi püstitus on vildakas. Probleemi süvendab asjaolu, et eelnõu ei määratle selgelt vastutust eesmärkide täitmisel, ei esita siduvaid sektoripõhiseid kohustusi ega sõltumatut järelevalvet.

Kui eesmärkide sõnastus on ebaselge ja need pole siduvalt seotud majandusharude tegevusega, jätab valitsus end ilma muutusi suunavatest tööriistadest ja hajutab vastutuse. Just sektorites tehakse otsused, mis määravad, kui kiiresti väheneb kasvuhoonegaaside heide, kuidas muutub energiakasutus, millised investeeringud tehakse ja milliseid mitte.

Eelnõus on kesksel kohal teekaardid. Neil oleks mõte, kui neil oleks selge õiguslik tähendus, tegevused, mõõdikud ja seos seaduses sätestatud eesmärkidega. Ilma selleta jääb teekaart taas poliitiliseks soovdokumendiks, mille üle arutelusid pidada, aga nende alusel ei saa valitsus suunata sektoreid eesmärkide täitmisele.

Tugev kliimaseadus toetab ettevõtlust

On mõistetav, et osa ettevõtjaid ja sektoreid pelgab siduvaid kohustusi. Muutused tähendavad kulusid, ebamugavaid valikuid ja seniste ärimudelite ümberhindamist ehk karme pingutusi. Kuid just seetõttu on riigi ülesanne anda strateegiline vaade, mitte taanduda lühiajalise surve ees. Majanduse muutus vajab etteaimatavust, mitte ebamäärasust ja ettevõtja jaoks on halvim see, kui poliitiline suund on ebaselge ning reeglid ebamäärased. Tugev kliimaseadus loob kindlama aluse muutusi toovateks investeeringuteks, väiksema keskkonnajalajäljega tehnoloogiate arendamiseks, energiasõltumatuseks ja jätkusuutlikuseks. Keerulised otsused tuleb ühel hetkel teha niikuinii, edasilükkamine vaid suurendab muutuse hinda.

Kliimaseadus vajab vastutajat, tegevusplaane ja järelevalvet

Seaduses peab olema selge vastutaja ja see, mille eest ta vastutab. Kliimaeesmärkide täitmise eest vastutab valitsus. Vajalikud on Eesti üldeesmärgid seotuna sektoripõhiste eesmärkidega nii heite vähendamise kui ka kohanemise osas. Sektoripõhise vastutuseta jääb riiklik eesmärk õhku rippuma. Valitsusel peavad olema vahendid suunata investeeringuid, luua stiimuleid ja vajaduse korral kehtestada ka piiranguid.

Seadus peab looma selged tegevusplaanid. Teekaardid tuleb muuta valitsuse kinnitatavateks sektoripõhisteks tegevusprogrammideks, mis lähtuvad seaduses sätestatud eesmärkidest, sisaldavad tähtaegu, vastutajaid, mõõdikuid, rahastamisloogikat, seost riigieelarve ning arengukavadega. Alles siis tekib sild eesmärgi ja tegeliku poliitika vahele.

Lisaks on vaja sõltumatut järelevalvet. Kliimanõukogu peab koosnema eri valdkondade ekspertidest, olema poliitiliselt sõltumatu ning aruandekohustuslik riigikogule. Kliimanõukogu peab hindama valitsuse tegevust, auditeerima selle iga-aastaseid kliimaaruandeid, osutama ausalt, kus eesmärkidest on kõrvalekaldumisi ja pakkuma vajadusel välja muutusi eesmärkide täitmiseks.

Vana talupojatarkus ja uus tegelikkus

Kliimamuutuse ajastul ei piisa enam arusaamast, et küll asjad kuidagi ise paika loksuvad. Viimaste aastate andmed Maa energia tasakaalutuse ja mere soojenemise kohta näitavad, et kliimasüsteemi soojusvaru kasvab murettekitavalt kiiresti. See tähendab, et aega on pigem vähem kui rohkem.

Vana hea talupojatarkus töötab stabiilses maailmas, kui ilm, majandus ja ühiskond liiguvad teada-tuntud piirides, kuid kiirenevate muutuste ja murdepunktide maailmas võib liiga aeglane tegutsemine osutuda kalleimaks valikuks.

Kliimakriisi ees on kolm võimalikku hoiakut. Esimene on eitamine: näiliste vastuväidete, müütide ja mugavate valede toel ignoreerida reaalsust ja mitte midagi teha. Teine on edasilükkamine: tunnistada probleemi, kuid jätta rasked otsused tulevikku. Kolmas on riigimehelik tee: teha vajalikud otsused õiglaselt, läbipaistvalt ja piisavalt vara, isegi kui need on poliitiliselt ebamugavad.

Praegune kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ei ole kindlasti riigimehelik otsustavus. Hea tahtmise ja tõsise tööga on sellest võimalik teha vajalik raamistik, aga selleks tuleb tuua seadusesse sisuline juhtimisvõime ehk selge vastutus, siduvad sektoripõhised eesmärgid, tegevusprogrammid ja sõltumatu järelevalve.

Riik peab julgema oma inimestele öelda, kuhu liigume, kes vastutab, kuidas eesmärkide suunas liigutakse ja kuidas kontrollitakse, kas valitud muutuste rada on parim võimalikest. Selleta on seadus nime poolest kliimakindel, kuid sisult sisutu ja ebakindel.