Mida kaotus vabariikliku partei jaoks tähendab?

See võib tähendada paljusid erinevaid asju. Muuhulgas tähendab kaotuse suhteliselt suur sügavus ja intensiivsus paljudes traditsioonilistes vabariiklikes osariikides, et senati tagasisaamine ei pruugi üldse olla realistlik isegi kahe või nelja aasta pärast. See tuleneb sellest, kuidas Ameerika valimissüsteem ja senat on üles ehitatud: senatit valitakse kolmandiku kaupa kahe aasta tagant.

Seekord olid osariigid, kus senaatorid valiti, äärmiselt vaenulikud demokraatidele, sest enamik senaatoritest, kes oma positsioone kaitsesid, olid vabariiklased. Vaatamata sellele saavutasid demokraadid väga hea tulemuse.

See tähendab, et järgmistel kahtedel valimistel on kaart jällegi väga demokraatide meelne – nemad kaitsevad ennekõike oma osariike, vabariiklased kaevasid endale sügava augu, millest väljatulek võtab pikalt aega.

Üks suur valijagrupp, kes liikusid vabariiklaste tagant ära, olid latiinod ja nooremad mehed, kellel võib-olla oli madalam haridustase. Kui lihtne neid on järgneva kahe aasta jooksul vabariiklastel tagasi saada?

Kui vaatame kogu sotsiaaldemograafilist kaarti ja Ameerika valijaskonda, siis kõik valijagrupid liikusid demokraatide poole võrreldes eelmiste valimistega.

On üks suurem sotsiaaldemograafiline grupp, need on noored mehed, keda kutsutakse Trump-Obama valijateks ehk inimesteks, kes on liikunud läbi nelja-viie valimistsükli edasi-tagasi. Seekord Trump-Obama valijad ehk töölisklassi vähem haritud valijad on tõenäoliselt nendest muutustest, mis meie kõikides ühiskondades praegu aset leiavad, kõige rohkem räsitud ja puudutatud.

See valijaskond on praegu rahulolematu, sest tulevik ei sisalda nende jaoks erilist lootust. Ameerikas on täna 75 protsenti kõikidest valijatest sellised, kes arvavad, et Ameerika ei liigu õiges suunas. Ma arvan, et seda valijasgruppi pole raske tagasi saada. Me oleme näinud läbi nelja-viie valimistsükli, et nad liiguvad edasi-tagasi – nad otsivad dramaatilisi lahendusi, midagi, mis võimaldaks neil näha ilusamat tulevikku.

Kas nüüd võivad tõstatuda hoopiski majandusküsimused, elu kallidus ja kõik see, millega hakatakse nüüd tegelema võib-olla passiivsemalt?

Peaaegu kõik nendest suurtest küsimustest on nagu sibulad – neid tuleb koorida, sealt tuleb uusi kihte. Võtame näiteks immigratsiooni: ühtaegu on võimalik kaks asja. Ühelt poolt ameeriklastele mõlemal pool poliitilist jagamisjoont meeldib see, et lõunapiir on kinni, et ei tule enam kolm-neli miljonit ebaseaduslikku piiriületust aastas.

Euroopas me räägime 152 000 aastas, Ameerikas oli tipphetkedel kolm kuni neli miljonit ebaseaduslikku piiriületust aastas. See ameeriklastele meeldib. Mis neile ei meeldinud, oli näha puuduliku väljaõppega, automaatrelvadega relvastatud, maskides jõuametkondade töötajaid laskmas maha ameeriklasi ja Ameerika kodanikke tänavatel. See on see, mille vastu protesteerisid isegi needsamad Kansase vabariiklikud valijad. Keegi ei taha näha oma kodutänavatel relvastatud politseinikke või jõuametkondi tulistamas suhteliselt valimatult.

Ja see on see mulje, mis inimestel tekkis. Aga samas on Ameerika immigratsiooni osas senisest konservatiivsem ja neile tegelikult meeldis Trumpi juures see, et ta lõunapiiri kinni pani.

Kui rääkida Vabariikliku Partei tulevikust: Donald Trumpi ametiaeg kahe aasta pärast lõpeb, kes võiksid olla tema järglased? Sisuliselt samal päeval valimistega oli asepresident J. D. Vance suhteliselt kriitiline omaenda ülemuse või siis vabariikliku partei suhtes, ja ka Marco Rubio puhul on spekuleeritud, et kas ta üldse lähikuudel ametit maha ei pane.

Absoluutselt. Aga seesama J. D. Vance'i väljaütlemine Iraani sõja suhtes – ma arvan, et kogu Ameerika poliitiliste analüütikute ja toimetuste seas ollakse suhteliselt ühel meelel, et see on üks põhilisi põhjuseid. Iraani sõjas nähakse ühelt poolt oma põhivalimislubaduse murdmist, milleks oli Ameerika mittevedamine mõttetutesse sõdadesse, sest Afganistani ja Iraagi trauma on see, mille läbi ameeriklased näevad interventsionismi kulu.

Teine pool on see, et Iraani sõda tõepoolest panustas Ameerika kütusehindade tõusu. Mis vabariiklaste parteist saab? Jah, loogiline on eeldada, et senisest palju vabamalt hakkavad ennast tundma need inimesed, kes tahavad midagi Ameerika poliitikas teha pärast 2028. aastat.

Nad peavad lahti ütlema nendest seisukohtadest, mis on selgelt valijate arvates nüüd ebapopulaarsed, ning hakkama otsima teed tulevikku. Probleem on Ameerika valimissüsteem. Probleem on selles, et nii vabariiklased kui ka demokraadid valivad oma kandidaadid sisevalimistel ja sisevalimistel osalevad ainult kõige aktiivsemad ja kahjuks ka kõige radikaalsemad osad nendest parteidest. Seetõttu toodavad need parteid ühiskonna keskmisest radikaalsemate vaadetega poliitikuid.

Ka J. D. Vance muutus radikaalseks nende sisevalimiste käigus. Võib-olla inimene tegelikult ei olegi nii radikaalne ja siis, kui ta ametisse saab, valib mõõdukama lähenemise – me võime ka seda näha.

Aga tõepoolest, me oleme selle tee alguses. Rubio on üks variant, Vance on teine, aga loodetavasti seda konkurentsi on seal rohkem.

Demokraatlikust parteist kerkis üles päris uusi nimesid ja tegijaid, kellest võib-olla Eesti vaataja pole kuuldudki. Üks tõusev staar, kelle puhul öeldakse, et temast võib saada presidendikandidaat, on Texase senaatoriks tõusnud James Talarico. Kas ta on üks nimi või tegelikult me ikkagi ei tea, kes võib olla tulevane demokraatlik liider?

Me kindlasti ei tea. Kuna demokraatidel läks nii hästi, siis neid inimesi, kes arvavad, et neil on nüüd mingisugune legitiimne nõudeõigus presidendiks kandideerimise suhtes, on palju rohkem kui kuu aega tagasi. James Talarico, Texase senaator, esindab spetsiifilist tüüpi demokraatide poliitikuid – selliseid valiti veel Kansases ja mitmel pool mujal senatisse –, kes on tegelikult kesktee kandidaadid.

Ma arvan, et kui Eesti vaatajale näidata neid inimesi kõnelemas, arvaksid nad, et tegemist on tüüpilise kristlik-demokraatliku konservatiiviga, ometi olid nad demokraatide ridades. Need on inimesed, kelle kohta öeldakse, et nad on majanduslikud populistid, aga kultuuriliselt pigem mõõdukad ehk konservatiivsuse ja progressiivsuse vahel.

Vastukaaluks on rida demokraate, kes esindavad suurlinnade progressiivseid valijaid. Meile tuntud nägu on Alexandria Ocasio-Cortez, kes on küll muutunud mõõdukamaks, aga esindab väga progressiivset ja liberaalset suunda. See on õppetund, mille said mõlemad parteid, et võitvad kandidaadid asusid pigem keskel.

Abu Dhabis peaks algama järjekordne Venemaa ja Ukraina läbirääkimiste voor USA vahendusel. Mida täpsemalt ameeriklased kohtumisega saada tahavad, kui venelased on väga avalikult öelnud, et see polegi päris kohtumine, vaid lihtsalt konsultatsioon?

Kui ajaloost otsida paralleele, siis tegelikult teise ametiaja presidente, kes oma viimasel kahel aastal proovivad oludes, kus kongress on ära antud vastasele, midagi just välispoliitikas saavutada, on päris palju. Bill Clinton proovis paaniliselt saavutada Iisraeli ja Palestiina rahulepet, Barack Obama oma teise ametiaja viimasel kahel aastal tegeles ainult Iraani läbirääkimiste ja tuumaleppega. Kaugemalt ajaloost leiab neid näiteid veel.

On võimalik, et Ameerika president siseriiklike võimaluste ahtaks muutudes tegeleb väga palju võimalike diplomaatiliste initsiatiividega. Me kõik ülejäänud teeme põhimõtteliselt viivituslahinguid, mängime kaasa seda mängu, ukrainlased mängivad kaasa, eurooplased ilmselt proovivad kaasa mängida, proovides ära oodata selle aja, kuni võim vahetub.

Tõenäoliselt me Ukraina sõjas lahendust ei näe, aga mis saab Iraani sõjast, mis Trumpile valimiskaotuse suuresti tõi?

Raske on väga kiireid ja häid lahendusi näha. Enne valimisi oli tegelikult kogu Ameerika meedia spekulatsioone täis, et kohe, kui valimised on aset leidnud, alustavad ameeriklased uut survekampaaniat – ennekõike pommitamise näol –, et oma läbirääkimispositsiooni parandada, sest täna tegelikult Hormuzi väin sõltub ka Iraani armust.

Teisalt on seal ka 50 000 ameeriklast, sõjaväelast ja nendega seotud toetuselemente, kes neid operatsioone toetavad. See sõda on kestnud palju kauem, kui president Trumpile lubati ja ta arvas, kui ta seda operatsiooni alustas. See kõik on seotud omakorda Iisraeli läbirääkimistega uue valitsuse moodustamiseks. See on mitmekihiline.

Kui oleks aasta aega tagasi küsitud Trumpi käest, et mida sa teed sügisel, siis ta arvaks, et ta oleks olnud juba Kuubas, mis oli tal järgmine plaan, järgmine suur muutus.

Sinna ta vist ei lähe nüüd?

Ei saa välistada. Sellepärast, et ameeriklased on Kuubas hoidnud nüüd terve 2026. aasta jooksul täielikku embargot. Seal on inimesed näljas, elektrit on praegu paar tundi päevas, see riik on omadega põlvil. Nad ei saa enam Venezuelast tasuta naftat, mida nad enne said, ja muud abi.

Kuuba ootab oma järjekorda ja kindlasti Trumpi administratsioonis on inimesi, kes mõtlevad, et see on tõesti vili, mis tasub noppida pärast seda, kui 50 aastat on erinevad Ameerika administratsioonid proovinud neid fakte seal muuta. Ameeriklased näevad põhimõtteliselt Kuubat iga päev ja see esindab nende jaoks suurt väljakutset, mida nad kõik tahaksid lahendada.