Eesti Energia koondamistel on loomulikult majanduslik mõju – maksumaksjaid jääb vähemaks, Ida-Viru linnad peavad oma eelarved üle vaatama, teenindussektor kaotab kliente. Kuid hoopis suurem on emotsionaalne mõju.

Mingil hetkel tundus, et rohepöördega on liiale mindud ja põlevkivitööstuse tulevik ei ole enam nii tume, sest õli on vaja, elektrit on vaja, ettevõtted töötavad kasumiga. Ja selle taustal mõjus 300 inimese koondamine jääkülma dušina. Kõik said aru, et kahanemine jätkub.

Maakonna suurimat linna Narvat tabas koondamislaine ebameeldival ajal. Sel aastal langes elanikkonna arv esmakordselt alla 50 000. Koondamisega kaotab Narva 140 maksumaksjat, linnaeelarve on 2,5 miljoni euroga miinuses.

"Õnneks me avame mitu ettevõtet veel nüüd, ühe ettevõtte detsembri alguses ja aasta algul on kaks-kolm, kes tulevad siia tööturule. Kuigi nende töötajate arvud jäävad kuskil 200 piiresse kolme ettevõtte peale kokku. Nii et selle löögi saame tasa. Iga koondamine mõjub väga rängalt Narvale," lausus Narva linnapea Jaan Toots.

Eesti põlevkivipealinn Kohtla-Järve vaevleb teadmatuses. Erinevalt Narvast neil infot koondamiste koha pole.

"Tänasel päeval ma tean masendavalt vähe, ma tahaksin teada kordades rohkem. Mul ei ole ühtegi ametlikku informatsiooni nende koondatavate kohta. Sellised muudatused, sellised inimesi puudutavad – ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen – õnnetused. Sest tänasel päeval, kui hinnad on üüratud, on koondamine ikkagi ühe pere jaoks katastroof. Meil peab olema valmisolek, sotsiaalteenistusel peab olema valmisolek. Me ei tea, kus või kellel või mis ulatuses meie abi vaja võib minna," ütles Kohtla-Järve linnapea Evelyn Danilov.

Ida-Viru tööjõuturgu vaadeldakse tihti lihtsa matemaatilise tehtena. 300 inimest koondati, kuid tööturul töökohti on, avatakse veel paar tehast, inimesed lähevad üle ja mure ongi murtud. Tegelikkuses asjad nii lihtsalt ei käi.

"See on tõeline õnn, kui need kattuvad kas või osaliselt – siis on üks osa inimestest juba päästetud ja see rõõmustab. Ja loomulikult luuakse uusi asju, tehas siia, tehas sinna, see rõõmustab. Aga siin mängib rolli see, et kellele need töökohad eelkõige on," lausus Danilov.

30 aastat elektrijaamas töötanud Andrei Zaitsev koondati aasta tagasi. Samaväärse töökoha leidmine pole tal seni õnnestunud.

"Võin isikliku kogemuse põhjal kinnitada, et linnas ega regioonis üldiselt pole lihtsalt võimalik enam-vähem samaväärset tööd leida. Mõnikord tööandjad vastavad – need on standardsed vastused –, et vaatasime, kuid leidsime teise inimese, suur tänu ja kõike head. Väga paljud ei vasta üldse. Ehk siis siin tööd pole," endine Eesti Energia töötaja Andrei Zaitsev.

Zaitsevil pole midagi ette heita oma endisele tööandjale ega töötukassale. Küll aga rohepööret toetavatele poliitikutele, kes võimsa tööstusharu õiglase ülemineku fondi sentide vastu välja vahetasid.

"Ettevõte, mis ka tegelikult töökohti lõi, on magnetitehas. Neil on töökohti enam-vähem õnnestunud tuua. Aga rohkem? Hotellid ja lemmikteemana "kirveloopijate klubi" – see raha ei läinud asja ette. Ütlen rohkemgi, et see raha, mida meile ühe korra anti, oli vist 340 miljonit eurot, kui mälu ei peta. Põlevkivitööstus tervikuna andis parematel aastatel riigile maksudena ligi miljard eurot aastas. Riik teenis selle pealt igal aastal. Täna aga anti asemele 340 miljonit mitme aasta peale. Lihtne arvestus näitab, et arvud pole võrdväärsed," rääkis Zaitsev.

Ka Ida-Viru linnad kinnitavad, et põlevkivitööstusele pole seni täit asendust leitud.

"Täna me ei saa öelda, et me katame põlevkivisektori alternatiividega, järelikult me ei ole hakkama saanud sellega. Siis tuleks edasi toimetada ja võib-olla ajaline raam on olnud liiga lühike," ütles Danilov.

"Rohepööre ei tohi olla nii kiire, nagu siin on pandud (tähtajaks) 2035. Ja meie ainukene suur maavara täna on ikkagi põlevkivi. Nii et kesktee tuleks leida ja mina leian, et põlevkivitootmine peaks jääma, ma ei mataks seda maha," leidis Toots.

Kuuldused koondamistest on jõudnud ka teenindussektorisse. Kohtla-Järve ilusalongis teatakse täpselt, millest sissetuleku kaotanud inimesed esmalt loobuvad.

"Kohe loobuvad praktiliselt kõik depileerimisest, sellele järgnevad kulmud, ripsmed, küüned. Tütarlapsed, loomulikult, hakkavad vähem soenguid tegema, harvemini värvima. Valitakse teenuseid, mida saab teha kord poole aasta jooksul. Kohe on tunda, et teenuste maht langeb, kliendid hoiavad kokku ja paljud neist tarvitavad antidepressante. Mure on suur," rääkis Lana stuudio ilusalongi omanik Svetlana Loiko.

Ilusalongis öeldi, et koondatud inimese võiks teoreetiliselt küünetehnikuks ümber õpetada, kuid kaevuri taustaga iluteenindajal oleks väga raske kliente leida.