Ekspert: fosforiiti kardavad need, kes ei tea ({{commentsTotal}})

Aastaks 2032 väheneb oluliselt põlevkivi kaevandamine Eestis.
Aastaks 2032 väheneb oluliselt põlevkivi kaevandamine Eestis. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor ja mäeteadlane Enno Reinsalu tõdeb, et fosforiit on tõesti väga väärtuslik, kuid tasuvus ja keskkonnamõju on need, misfosforiidi kaevandamise plaani esialgu pidurdavad.

Majandusteadlane Raul Eamets märkis ERRi uudisteportaalile antud intervjuus, et Eesti loodusvarad nagu puhas vesi, fosforiit ja uraanimaardlad võivad muutuda tulevikus oluliseks sissetulekuallikaks. Seda, et fosforiit tõesti väärtuslik on, tõestab Reinsalu näide, et 1990. aastate alguses oli poliitikuid, kes uurisid võimalust panna fosforiit Eesti krooni tagatiseks. See oli muidugi utoopiline plaan, millel polnud tegelikku alust teoks saada.

„Kui venelased fosforiiti nii väga kaevandada tahtsid, järelikult oli see siis ka tõesti nii hea,“ märgib Reinsalu.

Ta ei nimetaks fosforiiti maavaraks vaid pigem geoloogiliseks fenomeniks, sest maavaraks saab nimetada seda, mis on maapõuest kättesaadav. Fosforiidiga on nii ja naa.

Maavara on see, mida on võimalik kavandada ja ühiskonna heaks toota. „Kui teda kätte ei saa, siis ta ei ole maavara,“ ütleb Reinsalu.

Mis kaasneb fosforiidi kaevandamisega?

Reinsalu selgitab, et kui maavara saab kaevandada karjääris, pööratakse sellega segi maapind. Nagu seda on tehtud Maardus. Kui põllumaal hakkab taimestik taastuma juba kahe nädalaga, siis karjääris kulub metsataimestiku kasvama hakkamiseks 20 aastat.

Fosforiit asub Eestis 70 meetri sügavusel ning nii oleks kaevandamine võimalik ka maa-aluses kaevanduses. Maa-alune kaevandamine on aga oluliselt kallim.

Reinsalu sõnul oleks kaevandusse tehtavad kulud enam-vähem tasakaalus sealt saadava tuluga. Seega praegu ei tasuks fosforiidi kaevandamisest veel suurt tulu loota.

Samas kui Põhja-Aafrikas, kus peaaegu asuvad suurimad fosforiidimaardlad, jätkuvad rahutused ja ebastabiilsus, hakkab fosforiidi hind tõusma, usub Reinsalu.

Seda usuvad ka optimistid ja riskikapitalistid, kes näevad juba praegu fosforiidi kaevandamises tulusat äri. Reinsalu jahutab optimismi sellega, et lisaks kaevandamise kulude-tulude tasakaalule tuleb arvesse võtta keskkonnamõju.

Reinsalu hinnangul on keskkonnamõju praegu talutav. „Me oleme tõestanud, et see jääb taluvuse piiridesse,“ räägib ta. Mõju oleks umbes sama, nagu praegu on põlevkivi kaevandandamisega Ida-Virumaal Iisaku vallas.

Kohalikele elanikele tähendaks fosforiidi kaevanduse lähedal elamine seda, et vanades salvkaevudes langeks veetase. Sügavamatesse põhjakihtidesse ulatuvate puurkaevude vett kasutavate inimeste jaoks ei muutuks aga midagi.

Kas fosforiit võiks viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka?

„Viie rikkama riigi hulka? Ei usu. Selleks peavad teised riigid oluliselt alla poole vajuma,“ naljatab Reinsalu.

Ta lisab, et maavara tasub kaevandada üksnes juhul, kui sellest saadav tulu investeeritakse tulutoovalt edasi, näiteks haridusse. Reinsalu rõhutab, et fosforiit on maavara ning saab üks kord otsa. Sestap peab sellest saadav tulu olema arukalt investeeritud.

Aga millal saab otsa näiteks põlevkivi, mida me juba pikalt kaevandanud oleme? Reinsalu seletab, et iga maavara otsasaamise jutt on enamasti seotud investorite huviga näidata, kui väärtusliku maavaraga on tegu. „110 aastat tagasi öeldi, et nafta saab viie aasta pärast otsa.“ Põlevkivi otsa ei saa, sedastab Reinsalu.

Geoloog Leho Ainsaare mõttele sarnaselt usub ka Reinsalu, et põlevkivi kaevandamise maht langeb järgmise 10 aasta jooksul oluliselt, sest põlevkivist elektri tootmise puhul tuleb arvestada, et elektrit saab müüa üksnes sinna, kuhu lähevad elektriliinid.

Õli, seevastu, saab vedada igale poole. Nii on praegu mõistlik investeerida põlevkivi baasil õli tootmisse. Lisaks tuleb üle maailma uusi õlitehaseid järjest juurde.

Mis takistab praegu maavarade kaevandamist kõige enam?

Teadmatusepõhine suhtumine, ütleb Enno Reinsalu. Domineerib argumentatsioon, mis tugineb teadmatusel. „Kui sa ei tea, siis õpi ja loe,“ ütleb Reinsalu lisades, et hirm uue ees, see on kogu maailmas kavandamisvastaste põhiargument.

Sarnane suhtumine puudutab suurprojekte nagu Rail Balticu trass. Kaitsealad märgitakse tihti maha nii, et suurprojektid, teiste hulgas ka maardlate rajamine muutub keeruliseks. Ehkki Reinsalu sõnul saak kaitseala vööndit vähendada 200-300 hektari võrra ning siis oleks võimalik kas trass või kaevanduse ala rajada.

Selle sama suhtumise tõttu, ütleb Reinsalu, ei pruugi tulla Rail Balticut, Tallinna-Helsingi tunnelit. Võib-olla ei tule ka fosforiidikaevandust.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: