Täna avaldas uudised.err.ee intervjuu Tartu Ülikooli majandusteadlase Raul Eametsaga, kes viitas võimalusele, et Eestile võib tulevikus rikkuse tagada fosforiit. Seda mõtet kinnitas ka Leho Ainsaar "Terevisioonile" antud usutluses.

Eestis asub Euroopa Liidu suurim fosforiidimaardla. Selle kaevandamise võimalused on muutunud keskkonnasäästlikumaks kui varem.

Fosforiit on kergesti töödeldav ja suhteliselt kvaliteetne tooraine. Selle tooraine fosfori sisaldus ei ole Ainsaare selgituste kohaselt nii kõrge, kui nendes tooretes, mida kaevandatakse Aasias ja Aafrikas, kuid tema tähtsus ja hind on maailmas tõusuteel.

Hind tõuseb eelkõige seepärast, et maakera rahvastiku kasvuga kaasneb toiduainete tarbimine. Põllumajanduse intensiivistamine omakorda suurendab vajadust väetiste järele.

Fosforiidi teeb väärtuslikuks selles sisalduvad käsijalgsete kojad, mis koosenevad kaltsiumfosfaadist. Seda on fosforiidis 10-15 protsenti. Ülejäänu on kvartsliiv ehk seesama, mida võib leida liivakastist, tõi Ainsaar näite.

See omakorda tähendab, et fosforiidi töötlemisel tekivad jäägid, mis ei ole keskkonnale kahjulikud.

Mis takistab fosforiidi kaevandamist?
Lisaks keskkonnamõjudele oli 1980. aastate lõpul hirm suurte inimhulkade ümberasustamise ees. Praegu kardetakse pigem keskkonnakahjusid, mis Ainsaare sõnul paratamatult iga kaevandamisega kaasnevad.

Küsimusele, kas 18 aasta pärast on fosforiidi kaevandamine mõeldav, vastas Ainsaar, et see on reaalne ning kui ka kaevandamiseni pole jõutud, siis vähemalt ollakse sellele lähemal kui praegu. Kaevandamiseni jõudmiseks kulub Ainsaare hinnangul vähemalt 10-15 aastat.

Ülejäänud maavarade tulevikust rääkides mainis Ainsaar, et põlevkivi kaevandamine väheneb, sest tõenäoliselt väheneb selle kasutamine elektritööstuses. Suurem potentsiaal on sellel maavaral aga õlitööstuses.