Estonialt pääsenud: elu võib veerand tunniga täielikult muutuda
Estonia laevahukust pääsesid 1994. aasta tormisel septembriööl vähesed. Ainult iga seitsmes jõudis lõpuks koju. Eluga pääsenud tõdevad, et vaid minutitega võid kaotada kogu senise harjumuspärase elu, head sõbrad ja lähedased.
Triatlonivõistluste korraldaja, varasem tippatleet Ain-Alar Juhanson oli 20 aastat tagasi 17-aastane ning koos teiste andekate sportlastega teel Saksamaale võistlustele. Ain-Alari ja tema klubikaaslaste kajut oli üsna laeva põhjas. Öösel ärgates mõistis ta, et asjad pole kõige paremad, rääkis ta "Aktuaalsele kaamerale".
"Kui ma nina ukse vahelt välja pistsin, siis seina vahelt juba vett nirises," meenutas ta. Laevast jõudis Ain-Alar välja vaid ühe kaaslasega.
"Kuna laev hakkas päris põhja vee peale keerama ja tagurpidi keerduma, siis otsustasime, et on vaja laeva otsast vette hüpata, sest külje pealt tundus see natuke liiga ohtlik, kuna lained olid suured ja tundus, et sealt ei ole mõistlik vette minna. Läksime siis mööda laeva külge laeva otsa, võtsime käest kinni ja hüppasime vette," rääkis Ain-Alar.
Kartes, et laev võib nad põhja minnes kaasa tõmmata, ujusid Ain-Alar ja tema klubikaaslane laevast eemale.
"Leidsime päästevestide kasti, ronisime kahekesi selle peale, et natuke puhata. Kuna see kastike hakkas põhja minema, siis otsustasime esimese kõige lähema parveni ujuda ja vaadata, äkki me saame sinna sisse," rääkis Estonialt pääsenu.
Päästeparves oli neli inimest, parv oli vett täis ja kopter leidis selle hommikul kella kuue paiku. Ain-Alar viidi Utö saarele ja pärast arstlikku läbivaatust pääses ta kopteriga Eestisse.
Lennujaamas rääkis Ain-Alar toona "Aktuaalsele kaamerale", et toimuvat oli esialgu väga raske mõista. "Alguses ei saanud aru. Mõtlesin, et näen seda unes, aga siis, kui tundsin, et see on reaalne, siis nägin juba, kuidas inimesed silme ees surid," ütles ta siis.
Kuigi Ain-Alar pääses füüsiliste vigastusteta, tunnistab ta, et laevaõnnetus murdis teda psühholoogiliselt ja siht, kuidas edasi minna, kadus.
"Ma olin ikka kaks aastat sõna otseses mõttes alkohoolik. Eneselegi teadmata, noor poiss, otsisin teed ja see on olnud väga pikk eneseleidmise aeg. Need kaks aastat lõppesid teadmisega, et nüüd aitab, vaja on ennast kokku võtta ja austada seda, et sulle on n-ö teine võimalus antud," rääkis Ain-Alar.
Siiri Salme: elu võib veerand tunniga täielikult muutuda
Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Siiri Same oli 20 aasta eest reisilaeval Estonia raamatupidaja. Siiri räägib, et tormisel ööl oli raske magama jääda ja kui õnnetus juhtus, oli ta poolunes.
"Siis käis selline pauk, mis meid viskas voodist välja ja laev oli korraga ma arvan 30 kraadi kreenis. Kohe alguses esimese pauguga, et kõik sahtlid ja kõik asjad, mis meil kajutis olid, kõik lendasid ukse poole," meenutas Same.
Siiri kajut oli neljandal tekil. Kajutis kuuldud häire tähendas tema jaoks, et ta pidi jõudma seitsmendale korrusele, samasse pardasse, kus ta elas, reisijatele appi. Siiri oli parvevanem.
"Laevast välja saamiseks pidin liikuma pool laeva pikkust, et laeva tahaosasse jõuda, kõigepealt neljandal korrusel üle kajutiuste hüpates ja siis ennast käte toore jõuga seitsmendale korrusele välja tõmmates," rääkis ta.
Kui Siiri seitsmendale tekile jõudis, oli laev nii kõvasti kreenis, ei uksest ta end ise välja vinnata ei suutnud. Appi tuli üks mees ja Siiri oli üks viimaseid, kes sellest uksest välja vinnati.
"Kui mind n-ö välja tõmmati, siis loomulikult ma nägin laeva sisse ka ja no eks inimeste näod olid hirmunud ja ma nägin enda selja taga, kuidas trepi käsipuu annab vaikselt järgi," ütles Siiri.
Laeva külje peal parve poole liikudes oli Siiri jaoks selge, et olukord on väga hull. All laiutas kuristik, kuhu hüpata olnuks ohtlik. Siis pühkis aga suur laine kõik paarkümmend tol hetkel laeva küljel olnud inimest minema. Siiri jäi kinni trepi käsipuude külge ja laine tiirutas teda ümber käsipuude enne, kui eemale viskas. See oli nagu pesumasinas, räägib ta.
"Kõik need mullid ja see valge laevakere ja see kõik keerles. Ma käisin kolm korda pea ees ja siis ta tõmbas mind teise käsipuu peale jalad ees ja kogu selles rüseluses kaotasin ära päästevesti, mis mul oli umbsõlme seotud, samuti enamiku oma riietest ja jalanõud," meenutas Siiri.
Lisaks murtud luud ja peas vasardamas mõte, et väikese poja pärast peab ta koju jõudma. Kui Siiri lõpuks parve leidis, rabas ta sellest kinni, kuid ei leidnud ust. Ta räägib et iga uue laine abi kasutades liikus ta parve nurkipidi edasi, kuni jõudis ukseni, millest üles ta ennast vinnata ei jaksanud ega teadnud ka, kus on redel.
"Üks käsi, kuna mul oli nii palju luumurde, vajus alla, redelipulga peale ja siis ma sain aru, et redel on minu all," rääkis ta.
Siiri sai põlve redelile, siis tuli laine ja viskas ta parve. Parves oli vesi põlvini ja päästjaid oodati hommikuni, lained viskasid parve nii mõnigi kord suurtele laevadele päris külje alla, kuid pimedas parve ei märgatud. Kuulda oli, kuidas helikopterid tulid ja läksid. Tekkis lootusetuse tunne. Alles oli viimane rakett.
"Seda ma hoidsin enda ja selle parve külje vahel, et ma teaksin, kus ta on ja sellega meid ka märgati," ütles Siiri.
Helikopteriga viidi Siiri Utö saarele, sealt Ahvenamaale haiglasse, kuhu tal tuli jääda kolmeks nädalaks. Siiri teab nüüd, kuidas kogu elu võib veerand tunniga täiesti muutuda ja viia su kõrvalt sõbrad, kolleegid ja lähedased.
Toomas Edur oma emast: ta elas tänapäevas ning andis edasi ilu ja armastust
Eestile balletis rahvusvahelist tuntust toonud balletitantsija- ja lavastaja Toomas Edur oli 20 aastat tagasi 25-aastane, Inglise rahvusballeti solist.
"Me väga harva panime televiisorit hommikul tööle ja see päev, et just hommikul panime... Mul juuksed läksid püsti, sest ma teadsin, et mul õde töötas seal. Ma hakkasin helistama, tädil oli telefon ja siis ta ütles, et ei Annett oli Rootsis ja ema oli laeval," ütles Edur.
Toomas näitas viimast fotot, mis tehtud kaks nädalat enne katastroofi koos emaga Londonis, kus ta käis vaatamas lavastuse Giselle proove.
"Ta tuli proovi ja moment, kus krahv Albert viib lille kalmistule, ta nagu tundis midagi, hakkas õudselt nutma," meenutas Toomas.
Ta rääkis, et tema ema oli väga eriline ja iseseisev naine, keda ei huvitanud materiaalsed väärtused, vaid inimeste ja elu sisemine ilu.
"Nagu kuulus näitleja John Cleese kunagi ütles, et elu muutub kergemaks, kui sa saad aru, et sa ei ole siin maailmas igaveseks. Ma arvan, et see oligi minu ema eluviis ka, et elada tänapäevas ja anda edasi ilu ja armastust," ütles endine balletitantsija.
"Me armastasime üksteist ja siis tema kutsus mind ju väiksest peast väikeseks printsiks," ütles Toomas.
Toimetaja: Maarja Roon