Postimees on sunnitud hämama, sest ei taha enda sisuturundust oma klientide sisuturunduse artiklitega ühte patta panna. Õigusega, sest enamasti luuakse sisuturunduse egiidi all hoopis reklaamartikleid.

Teeme ühe asja kohe selgeks – ükski neist ei ole sisuturundus:

• Toote või teenuse kiidulaul meediaväljaande rubriigis „Sisuturundus“

• Tellitud tonaalsusega „arvustus“ mõnes populaarses blogis

• Ostetud promoklipp kommertstelekanali uudistesaates

Kaugel sellest. Aga millegipärast just seda kiputakse sisuturunduse teenuse all müüma. Ja ostma.

Mis see sisuturundus siis on?

Sisuturunduse definitsioon ütleb: "Sisuturundus on turundusstrateegia, mis keskendub huvitava, kasuliku ja järjepideva sisu loomisele ja levitamisele, eesmärgiga võita ja hoida konkreetse sihtgrupi tähelepanu, kasvatades seeläbi müüki.“

Kas mõni eeltoodud näidetest vastab definitsioonile? Pigem mitte. Aga miks siis sisuturundust ja selle mõistet vildakalt kasutatakse? Päris suurt rolli mängivad siin meediaväljaanded.

Sisuturundus pole reklaamartikkel

Kommertsajakirjandus toetub suuresti reklaamirahale, nii et reklaami müümine on neile äriliselt oluline. Klassikalise reklaami kõrval võib tellida ka ettevõttest või tootest jutustava reklaamartikli. Ent sõnal „reklaamartikkel“ on negatiivne maik, sest kinni makstud kiidusõnad ei mõju lugejale usaldusväärselt.

Kommertsajakirjandus nägi oma võimalust, kui käibele tuli mõiste „sisuturundus“. Reaalsuses asendas see reklaamartikli mõiste, kuid sisu – makstud reklaam – on paljudel juhtudel jäänud samaks.

Reklaamartikli ja sisuturunduse vahele ei saa siiski võrdusmärki tõmmata. Ometi tehakse seda liigagi sageli.

Kuigi sisuturunduse mõiste on tellijale sageli hägune, on selle mõju kordades suurem kui tavalisel reklaamartiklil.

Vaatame, mille poolest reklaamartikkel ja sisuturundusartikkel üksteisest erinevad.

Esmapilgul tundub see vastuoluline. Miks peaks üks kaupleja maksma sisuturundusartikli kirjutamise ja hiljem avaldamise eest, kui brändi nimi ei ole esiplaanil?

Kui juba maksta, tahaks oma rahast viimast võtta, kas pole?

Üks lihtne näide

1. Šampooni müüv ettevõte tellib uue tootesarja tutvustamiseks artikli, mis kirjeldab seda, kui erilised ja head uued tooted on.

2. Šampooni müüv ettevõte tellib artikli soengutest, mis sobivad tukka kandvatele naistele.

Esimesel juhul on tegemist tavalise reklaamartikliga. Lugeja

• näeb, et loo on kinni maksnud müügist huvitatud ettevõte ise ja ei pea ülistavat teksti usutavaks;

• tunneb, et talle üritatakse midagi pähe määrida.

Teises artiklis näeb lugeja brändi nime positiivses kontekstis –

• info juures, mis on talle kasulik ja huvitav;

• ilma agressiivse või libeda müügijututa.

Viimasel juhul jääb kontaktist selle brändiga positiivne seos. Positiivne ja asjatundlik kuvand ongi sisuturunduse eesmärk.

Mõistagi ei saa nähtud brändi toodete ostmisest lugeja elu mõte. Kuid on suur tõenäosus, et tulevikus, kui ta kaupluses vastavat toodet näeb, tuleb positiivne seos meelde ja ta otsustab seda proovida. •

Artikkel on täismahus ilmunud Best Marketing Eesti kodulehel.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.