Valimisjaoskonnad Kataloonias avati kell 10 hommikul Eesti aja järgi ja suleti kell 21.

Kui 84 protsenti häältest oli loetud, sai esimest korda kinnituse, et iseseisvusmeelsetel erakondadel õnnestus parlamendienamus säilitada. Vaja oli 68 kohta, saadi 70. See tulemus jäi ka püsima.

2015. aasta valimistega võrreldes kaotasid iseseisvuslased kaks kohta.

Suurimaks parteiks tõusis aga iseseisvuse vastane Ciudadanos, kelle liidriks on viimase aja tõusev poliittäht Ines Arrimadas. Ciudadanos on ainus erakond, kellel õnnestus koguda miljon häält. Samuti pole kaasaegsete Kataloonia regionaalvalimiste ajaloos olnud olukorda, kus esikohale on tulnud Hispaania ühtsust toetav partei.

Oodati kõrget valimisosalust ja nii ka läks. Sündis rekord ning valimas käis 82 protsenti valijatest.

Saadikukohtade arv pärast Kataloonia regionaalvalimisi:

Ciudadanos - 37 (iseseisvuse vastu);

JuntsxCat - 34 (iseseisvuse poolt);

ERC–CatSí - 32 (iseseisvuse poolt);

PSC–PSOE - 17 (iseseisvuse vastu);

Catalunya en Comú–Podem - 8 (neutraalne);

CUP-CC - 4 (iseseisvuse poolt);

Rahvapartei - 3 (iseseisvuse vastu).

Iseseisvuslasi toetab vähem kui 50 protsenti valijatest

Samas on oluline nüanss see, et kui valijate poolt antud hääli arvestada, siis neid on kokku rohkem iseseisvuse vastastel - ehk Hispaania põhiseaduse toetajatel ja neutraalsetel on kokku suurem toetus kui iseseisvuslastel. See küll ei kajastu valimissüsteemist tulenevalt regionaalparlamendi kohtade arvus.

Selle võib sõnastada ka nii, et valimised näitasid, et iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist toetab vähem kui 50 protsenti valijatest.

See on kindlasti asjaolu, mis kerkib esile edasise debati käigus ning sellele asub loomulikult viitama ka Hispaania keskvalitsus.

135-liikmelise regionaalparlamendi valimiste lõplikud tulemused tehakse ametlikult teatavaks järgmisel nädalal.

Tulemus on Hispaania valitsusele pettumus, kuid ka iseseisvuslased on retoorikat pehmemaks muutnud

Kuna erakorralisi valimisi on nähtud kui de facto referendumit selle kohta, millises seisus on iseseisvusmeelsed jõud pärast 1. oktoobri vastuolulist iseseisvusreferendumit ja regionaalvalitsuse tagandamist Madridi poolt, siis sellise esialgse valimistulemuse püsimajäämine oleks Hispaania keskvalitsuse ja peaminister Mariano Rajoy jaoks kindlasti pettumuseks.

Samuti tähendaks see seda, et ebastabiilsus, mis on muuhulgas toonud kaasa tuhandete ettevõtete lahkumise piirkonnast, jätkuks ning et sisuliselt ollakse tagasi sama vastasseisu juures.

Rajoy valitsus oli lootnud, et erakorraliste valimiste tulemus annab võidu Hispaania ühtsust toetavatele jõududele või vähemalt toob kaasa iseseisvuslaste parlamendienamuse kadumise. Madridi hinnangul oleks see tähendanud "normaalsuse" juurde naasmist.

Hispaania peaminister on varem öelnud, et pärast erakorralisi valimisi tühistab ta põhiseaduse alusel kehtestatud otsekontrolli Kataloonia üle valimistulemusest sõltumata. Samas on ta aga rõhutanud, et astub selle sammu uuesti, kui uus regionaalvalitsus ja -parlament peaksid uuesti ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutama.

Analüütikute hinnangul näitab tulemus ka seda, et iseseisvuslaste leeril on õnnestunud oma toetajaid mobiliseerida hoolimata sellest, et nad on mingil määral oma reitingut kaotanud.

Oluliseks nüansiks võib kujuneda ka see, et iseseisvuslased ei pruugi iseseisvuse saavutamise vahendite küsimuses enam niivõrd üksmeelsed olla. Näiteks osa iseseisvuslasi on pärast Madridi jõulisi samme oma retoorikat leebemaks muutnud - ühepoolsest iseseisvusdeklaratsioonist räägitakse vähem ning rõhutatakse rohkem dialoogivajadust Madridiga. Näiteks kõige radikaalsem osa iseseisvuslastest ehk CUP kaotas kuus kohta. Ka Rajoy erakonna kõneisik teatas pärast tulemuse selgumist, et see näitab vajadust dialoogi järele.

Tähtis on ka ära märkida, et erinevalt 1. oktoobri vaieldavast referendumist, millest osa valijaid põhimõtteliselt osa ei võtnud ning mille ajal leidis aset ka vägivaldseid kokkupõrkeid märulipolitsei ja iseseisvusaktivistide vahel, kulgesid neljapäevased valimised väga rahumeelselt ja korrapäraselt. Eelkõige oli märgata kõrget valimisaktiivsust ehk pikki järjekordi, mis õhtul avaldatud statistika näol ka ametliku kinnituse sai.

Puigdemont on endiselt Brüsselis, koju naasmisel ähvardab teda kinnipidamine

Keskvõimu tagandatud Kataloonia regionaalvalitsuse president Carles Puidgemont ja neli eksministrit viibivad endiselt Belgias. Hispaania kohus tühistas nende suhtes välja antud Euroopa vahistamismääruse, kuid jättis jõusse Hispaania oma. Ehk kui ta kodumaale peaks naasma, tuleks ta kehtivate reeglite kohaselt kinni pidada.

Meedia andmetel on Hispaania politsei ka lisanud patrulle Hispaania ja Prantsusmaa piiril juhuks, kui Puigdemont peaks üritama salaja Katalooniasse naasta.

Kuus riiki jäänud ja algselt vahistatud endist Kataloonia juhtpoliitikut vabastati uurimise ajaks kautsjoni vastu, kuid neli, sealhulgas tagandatud regionaalvalitsuse asepresident Oriol Junqueras, jäeti vanglasse.

Neid kõiki süüdistatakse mässus, mässule õhutamises ja riigi raha väärkasutamises. Maksimaalne karistus nende süüdimõistmise korral võib olla 30 aastat vangistust.

Hispaania keskvõim külmutas Kataloonia autonoomia ja kuulutas välja ennetähtaegsed valimised pärast seda, kui piirkonna parlament oli oktoobri lõpus ühepoolselt iseseisvuse välja kuulutanud.

NB! Pikem taustainfo valimiste kohta on loetav allpool, pärast otseblogi akent.

OTSEBLOGI:

NB! Otseblogi näitab 20 viimast postitust, ülejäänute lugemiseks tuleb vajutada "Load more".

TAUST

Valimiste tulemust jälgitakse pingsalt ka Hispaaniast kaugemalt, eriti Euroopa Liidus, kus käib endiselt debatt Brexiti ja liidu edasise suuna üle. Olukord, kus EL-i suuruselt neljas majandus Hispaania ebastabiilsemaks muutuks, annaks nii majanduslikke kui ka poliitilisi tagasilööke.

Pea kõik arvamusküsitlused on näitasid, et valimistulemus kujuneb väga tasavägiseks ning lõplikku regionaalparlamendis tekkivat jõudude vahekorda oli väga keeruline prognoosida.

Kui iseseisvusmeelsetel õnnestuks parlamendienamus säilitada, tähendaks see vastasseisu jätkumist ja ka pingete suurenemist, sest see näitaks, et ka keskvalitsuse poolt ellu kutsutud erakorralistel valimistel jäid separatistlikud meeleolud peale, leidsid analüütikud enne valimisi. Seega kujuneksid edasised arengud problemaatilisemateks hoolimata sellest, et osa iseseisvusmeelsete liidreid on pärast Madridi jõulisi samme ühepoolsest iseseisvuse taotlemisest mõnevõrra taandunud ja avaldanud senisest suuremat valmisolekut dialoogiks.

Keeruline oleks olnud ka stsenaarium, kus iseseisvusmeelsed kaotavad küll parlamendienamuse, aga Hispaania osaks jäämist selgelt toetavad jõud ei suuda samuti regionaalparlamendis enamuseni jõuda. See oleks toonud kaasa olukorra, kus kaalukeeleks jääksid kõikuva seisukohaga vasakpoolsed jõud ehk vasakäärmusliku protestipartei Podemos kohalik haru.

Keskvalitsuse jaoks oleks olnud kõige parem variant see, kui parlamendienamus läheks valimiste järel Hispaania ühtsust toetavate erakondade kätte. Sellega oleks saanud kinnituse ka Madridi ja ühtsust toetavate parteide pikka aega esitatud väide, et iseseisvumist toetab nii katalaanide kui ka Kataloonia elanikkonna vähemus ning et "vaikiv enamus", kes pole lihtsalt seni nii aktiivselt oma tahet väljendanud, toetab selgelt Hispaania ühtsuse hoidmist.

Kõige tõenäolisemaks peavad analüütikud hetkel siiski seda, et kumbki osapool mingit selget võitu nendel valimistel ei saavuta, kuigi iseseisvusmeelsete jõudude parlamendienamuse kaotus või isegi selle vähenemine oleks igal juhul märkimisväärne sündmus.

Suutmatus säilitada parlamendienamust oleks olnud iseseisvuslaste jaoks tõsiseks tagasilöögiks, sest paljud on pidanud 21. detsembril toimuvaid erakorralisi valimisi de facto rahvahääletuseks küsimustes, mis puudutavad nii iseseisvumist kui ka Hispaania keskvalitsuse otsust senine iseseisvuslastest regionaalvalitsus tagandada.

Oluline on arvestada, et Kataloonia kriisil on olnud juba tõsised tagajärjed nii regiooni kui ka kogu Hispaania majandusele, mis oli alles pärast finantskriisi uuesti tõusule pööranud. Lisaks paljude pankade ja ettevõtete lahkumisele mujale Hispaaniasse, on täheldatud juba ka turistide arvu vähenemist. Iseseisvuslaste võidu ja kriisi teravnemise korral süveneksid majanduslikud tagajärjed veelgi. Seda teemat rõhutasid oma valimiseelsetes avaldustes nii Hispaania valitsus kui ka iseseisvumise vastu olevad erakonnad.

ERAKONNAD JA VALIMISLIIDUD

Iseseisvust toetavad jõud

JuntsxCat (Junts per Catalunya)

Kataloonia tagandatud regionaalvalitsuse presidendi Carles Puigdemonti valimisplatvorm, mis koosneb erakonna PDeCAT liikmetest ja nende liitlastest. Maailmavaatelt on neid kirjeldatud kui paremtsentriste ning varem on neid peetud osaks nn mõõdukamatest iseseisvust toetavatest jõududest.

Senises regionaalparlamendis oli neil 31 kohta.

ERC–CatSí (Esquerra Republicana de Catalunya–Catalunya Sí)

Valimisliit, mis koosneb erinevatest iseseisvusmeelsetest vasakpoolsetest jõududest. Muuhulgas kuulub sinna ka Puigdemonti asetäitja, tagandatud regionaalvalitsuse asepresidendi Oriol Junquerasi erakond ERC (Esquerra Republicana de Catalunya).

Neid on peetud samuti "mõõdukamateks" iseseisvuslasteks.

Senises regionaalparlamendis oli neil 26 kohta.

CUP-CC (Candidatura d'Unitat Popular–Crida Constituent)

Iseseisvust toetav vasakpoolne koalitsioon, mille hulka kuulub suur hulk erinevaid parteisid ja rühmitusi, millest mõned on üsna äärmuslikud ja seda mitte ainult Kataloonia iseseisvumise küsimuses. Ehk seal on ka poliitikuid, kelle jaoks Kataloonia iseseisvumine on vaid osa "suurest maailmarevolutsioonist" ning kes on vaid tervitanud seda, et näiteks paljud pangad või ettevõtjad on kriisi tulemusena juba Katalooniast lahkunud.

Senises regionaalparlamendis olid 10 nende saadikut just nendeks häälteks, kelle abil mõõdukam Puigdemonti regionaalvalitsus võimul olla sai.

Hispaania osaks jäämist toetavad jõud

Ciudadanos ehk Kodanike Partei

Senine Kataloonia juhtiv opositsioonipartei, mis on häälekalt vastu iseseisvumisele.

Tegemist on üle kogu Hispaania tegutseva paremliberaalse parteiga, mis sai alguse Kataloonias ning mille poliitiliste põhimõtete hulka kuulub ka mitmeid vasakliberaalseid ideid. Samuti on nad kirjeldanud end nn rahvusluse järgse erakonnana. Seetõttu on Kodanike ridades palju ka neid katalaane, kes iseseisvumist ei toeta. Euroopa-meelse erakonna üheks hüüdlauseks on "Kataloonia on mu kodumaa, Hispaania on riik ja Euroopa on mu tulevik".

Hispaania poliitikas hääletavad Kodanike saadikud sageli peaminister Mariano Rajoy vähemusvalitsuse toetuseks.

Senises regionaalparlamendis oli neil 25 kohta.

PSC–PSOE (Partit dels Socialistes de Catalunya)

Kataloonia vasakpoolne partei, mis on Hispaania peamise opositsioonipartei ehk sotsialistide (PSOE) kohalik haru.

Hoolimata sellest, et riiklikul tasandil ollakse peaminister Rajoy erakonna peamiseks rivaaliks, ollakse Hispaania ühtsuse küsimuses sarnastel seisukohtadel.

Senises regionaalparlamendis oli neil 16 kohta.

Kataloonia Rahvapartei (Partit Popular de Catalunya)

Hispaania paremtsentristliku valitsuserakonna ehk Rahvapartei (PP) kohalik haru.

Senises regionaalparlamendis oli neil 11 kohta.

Neutraalne seisukoht

Catalunya en Comú–Podem

Vasakpoolne ja ka mingil määral rohelisi hõlmav koalitsioon, mis on osaliselt riikliku vasakäärmusliku protestipartei Podemos kohalik haru ja osaliselt selle lähedane liitlane.

Podemos on olnud Kataloonia teemal küllaltki segasel seisukohal - ühest küljest, eriti keskjuhatuse poolt, on suure üleriigilise erakonnana toetatud Hispaania ühtsust, samas on nad olnud arvamusel, et iseseisvusreferendum Kataloonias peaks/oleks pidanud toimuma, aga nii, et kõigi osavõtt oleks tagatud. Samuti olid nad vastu otsekontrolli kehtestamisele keskvalitsuse poolt.

Kataloonia küsimus on Podemoses tekitanud ka tõsiseid lahkhelisid - kui erakonna juhtkonnas ollakse Hispaania ühtsuse poolt, siis kohalikus harus on ka iseseisvust toetavaid poliitikuid.

Valimisnimekirja esinumber Xavier Domenech on öelnud, et valimised peaksid tooma tema liitlase Ada Colau juhitud Barcelona linnavalitsuse "muutuste poliitika" ka järgmisesse Kataloonia regionaalvalitsuse.

Domenech on varem rõhutanud, et nende nimekirjal pole sidemeid ei iseseisvuse pooldajate ega vastastega ning nagu ka Colau erakond pole nad ei Madridi otsekontrolli rakendamise ega ka ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooni poolt.

Senises regionaalparlamendis oli neil 11 kohta.

Kuidas asjad nii kaugele läksid?

Kuigi iseseisvuse temaatika on regiooni poliitikat iseloomustanud aastakümneid puhkes praegune Kataloonia kriis seoses 1. oktoobri iseseisvusreferendumiga, mille Hispaania keskvõim ebaseaduslikuks kuulutas. Referendumil, mis viidi läbi ebapiisava rahvusvahelise vaatlemise tingimustes ja mida keskvõim püüdis mõnel pool jõuga takistada, toetas Kataloonia iseseisvumist ligi 90 protsenti hääletanutest, kuid hääle andis alla poole piirkonna valijatest. Hispaania osaks jäämist toetavad inimesed suures osas boikoteerisid referendumit.

Madrid on oma avaldustes rõhutanud, et Kataloonias elab 7,5 miljonit inimest, nende seas 5,5 hääleõiguslikku inimest ning iseseisvuslaste erakonnad esindavad kõige rohkem 2,5 miljonit valijat.

Puigdemont kuulutas aga 10. oktoobril, et Kataloonial on õigus iseseisvusele ja et ta võtab vastu mandaadi rahvalt kuulutada Kataloonia iseseisvaks vabariigiks. Seejärel teatas ta, et peatab iseseisvuse väljakuulutamise, et püüelda dialoogi poole Madridiga. Seda teed ei lasknud tal aga iseseisvusmeelsemad liitlased ning ka keskvalitsuse jõulised avaldused minna.

135-kohalises regionaalparlamendis hääletas 27. oktoobril iseseisvusdeklaratsiooni poolt 70 saadikut. 10 hääletas vastu ning kaks saadikut hääletas tühja sedeliga.

Puigdemonti mõõdukatel iseseisvusmeelsetel oli parlamendis 62 saadikukohta ja nende liitlasel, vasakäärmuslikul CUP-il 10 kohta.

Hispaania valitsuserakonna Rahvapartei (PP), peamise opositsioonerakonna ehk sotsialistide (PSOE) ning erakonna Kodanikud (Ciudadanos) saadikud, kes olid pidanud kogu senist iseseisvusreferendumi protsessi ebaseaduslikuks, lahkusid hääletuse eel saalist.

Hispaania keskvalitsus rakendas vaid mõni tund pärast iseseisvuslaste deklaratsiooni põhiseaduse artiklit 155 ehk saatis regionaalvalitsuse laiali, peatas Kataloonia autonoomia, kehtestas piirkonna üle otsekontrolli ning kuulutas 21. detsembriks Kataloonias välja erakorralised regionaalparlamendi valimised.

Kataloonia iseseisvust ei ole seni tunnustanud ükski riik. EL ja teised liikmesriigid on oma ametlikes avaldustes toetanud Madridi. Peaaegu ainsana võimupoliitikute seas on Madridi kritiseerivaid avaldusi teinud mõned Belgia flaamlastest ministrid ning vahepealne Puigdemonti maapaost põhjustatud kohustus Kataloonia teemaga tegeleda on mõnevõrra tekitanud sõnavahetust Belgia sisepoliitikas.

Kataloonia ühiskond ja sealhulgas ka katalaanid ise on iseseisvuse küsimuses teravalt lõhestunud ning rahvarohkeid meeleavaldusi on korraldanud nii iseseisvuse vastased kui ka pooldajad. Meedias on tehtud rohkelt reportaaže sellest, kuidas iseseisvuse küsimus põhjustab tõsiseid tülisid isegi perekondade sees, rääkimata siis kogukondadest või piirkonna ühiskonnast tervikuna.