Heremi sõnul suudab Eesti reaalses sõjaolukorras saata vastutustundlikult lahingusse 21 000 meest ehk nii, et kõigil neil meestel on nii piisavalt relvi kui ka laskemoona.

"Kui me suudame need 21 000 meest püssi alla panna, siis me saame üsna mitme asja vastu ise. Eestit ei okupeerita päevade jooksul. Võimalik, et võetakse ära mingid tükid, aga iseküsimus, kas vastane ikka tahab edasi liikuda, kui 21 000 meest on vastas," sõnas Herem.

Brigaadikindrali sõnul sõltub reaalse konflikti puhul palju sellest, mis on vastase eesmärk. Kas näiteks mingi osa Eesti territooriumist enda alla saamine ja läbirääkimised, nagu näeme Ida-Ukrainas. "Kui vaenlane ei suuda saavutada selget kontrolljoont, siis ollakse läbi kukkunud."

Heremi sõnul ei jää Eestile märkamata, kui meie idapiiri taga peaksid toimuma mingid tegevused, mis võiksid meie julgeolekut reaalselt ohustama hakata.

"Kui Lääneriigid vaatasid Zapadit ja nägid tegevust ennekõike Valgevenes, siis meie nägime rohkemat. Ja küsimus pole salaja jälgimises, vaid jälgida tuleb ka avalikke kanaleid nagu ajakirjandus ja sotsiaalmeedia. Ehk küsimus on selles, kui hästi oskad sa informatsiooni seostada."

Rääkides Ukraina ja Gruusia sõja õppetundidest Eestile, tõi Herem välja mobilisatsiooni ja ette palneeritud otsustamise kiiruse. "Ei ole vaja tuhandeid mehi kokku kutsuda ja alles siis hakata mõtlema, kuidas neid jaotada. (...) Ukraina puhul oli probleemiks ka suur usaldamatus ülemate vahel. Eestis seda pole. Tänu meie enda sõjalisele haridusele on meie sõjanduslik kultuur ühtne."

Herem ei soostunud hindama, kas 2% SKP-st riigikaitsekulutusteks on piisav või mitte. "Mina saan öelda, mida selle eest saab. Praegu ei suuda me seda raha ära kasutada, sest tarnijad ei suuda laskemoona meile tuua. Ei suudeta toota. (...) Kuid ostud tuleb ette ära teha. Laskemoon peab olema niimoodi ladudes, et see on tundide jooksul välja võetav ja lahingutegevuses kasutatav."

Küsimusele, kas elukutselistel sõjaväelastel on vaja rahu ajal mujalt reaalset sõjalist kogemust, et suuta vajutada päästikule ja näha verd, vastas Herem, et nii küüniline ta poleks.

"Kuid selge on see, et heaks korvpalluriks saab siis, kui käid võistlustel. Alpinismiga ei saa tegeleda ja kõrgusekartusest ei saa üle ainult kaubanduskeskuse seinal turnides. Teine teema on koostöö meie liitlastega välismissioonidel, mis tõstavad meie professionaalsust. Samas, kaitseväelasena ei otsi me missioone, kuhu minna, see on alati poliitiline otsus."

Saatejuhi küsimusele, kas Eestil oleks vaja tanke, keskmaa õhutõrjet või tugevamat mereväge, vastas Herem, et kõike seda, kuid kõige selle taga on üks suur probleem - tegevväelased.

"Me oleme kasvanud 50 meest aastas. Aga ainuüksi üks keskmaa õhutõrjesüsteem vajab 50 tegevväelast + 100 reservväelast. Aga neid tulesüsteeme oleks vaja neli kuni kuus. Ehk meie rahvaarv 1,3 miljonit paneb omad piirid ette. Inimeste hulk, kes tahavad tegevväelastena teenida, hakkab otsa saama."

Hetkel on kaitseväes puudu 40 tegevväelast, neist 20 Scoutspataljonis. Põhjuseks see, et missioone ei ole praegu piisavalt. Heremi sõnul värvati möödunud aastal kaitseväkke tegevteenistusse 300 inimest, aga sealt lahkus 250 ringis. Aastaks 2026 peab kaitseväe tegevväelaste arv siiski kasvama praeguselt 3220-lt 3600-le.

Herem tunnistas ka, et probleemiks on kutsealuste suur väljalangemine tervisekontrollis, milleks plaanitakse üle vaadata tervisekontrolli põhimõtted, kuid ainuüksi see ei muuda olukorda palju paremaks.

"Peame parandama kutsealuste suhtumist kaitseväkke. Peame muutma inimeste hoiakuid laiemalt oma riiki. See on natuke sarnane maksude maksmisega. On huvitav paralleel, et ajateenistusse jõudvate kutsealuste arv kasvab samal ajal, kui kasvab ka makse maksvate inimeste arv."

Herem ei soovinud spekuleerida, kas temast võiks saada järgmine kaitseväe juhataja, kui 2018. aasta lõpus saab läbi Riho Terrase ametiaeg.

"Saan vaid öelda seda, et uus kaitseväe juhataja valitakse ühe täna teenistuses oleva kindrali hulgast. Mina olen vaid üks neist."