Polli rääkis, et tehase rajamise plaan on Eesti metsainimestel ja metsatööstusel olnud hingel juba ammu.

"Ka näiteks 2001. aastal moodustas valitsus lausa meetmete paketi, et meelitada Eesti riiki võimalik investor, kes investeeriks tselluloositööstusesse. See on alati olnud hinge peal," tõdes ta.

"Teatud [puidu] sortimendiga me ei oska midagi teha, see puudus on alati olnud. Kõik, mis on meie oma, peaksime ise edasi viima, mitte väärindamata välja viima. Sealt on tulnud julgus, et prooviks, kas saaks Eestisse sellise asja teha, varasemad katsed ei ole õnnestunud," lisas Polli.

Ta kirjeldas, et kui praegu eksisteeriv vanem puidutööstus on mehaaniline, nii et toimub pidev puidu sorteerimine ja väärindamine, siis puidurafineerimine on keemiline ehk tehas toimib teise põhimõtte järgi. Küsimusele, et keemia tähendab ka reostust, haisu ja ohte, vastas Polli, et keemia tähendab ka kõike muud.

"Räägime tööstusharust, mis on eksisteerinud sada aastat. Kõik need asjad on tänaseks lahendatud, seda tööstusharu on ostud juhtida sellisel tasemel, et need hirmud ja ohud ei realiseeru," ütles ta ja märkis, et lisaks on nad seadnud endale eesmärgi teha tehas niisugune, et jäätmeid ei jää - jääb vaid tuhk, millest saab teha näiteks väetist või kasutada seda tsemendi sisse segatuna teedeehitusel.

Kogu tulevase planeeringuprotsessi üks osa on Polli sõnul leida tehasele asukoht, mis välistab Tartule kultuuriliselt ja sotsiaalselt mitteaktsepteeritavad paigad ja võtab arvesse kõiki hirme nii transpordi kui haisu osas.

"Ma ei näe, et Tartul ja tehase eksisteerimisel oleks mingi omavaheline konflikt," märkis ta. "Kui uuringud näitavad, et seda konflikti ei ole võimalik vältida, siis seda tehast ehitada ei saa. Aga me ei usu, et situatsioon on selline. Me ei räägi linna ehitatavast tehasest. See ongi riigi ülesanne üles leida asukoht, et sellised asjad ei juhtuks".

Tehasega seoses on räägitud, et see tõstab Emajõe veetemperatuuri. Polli ütles, et see on tänapäeval tehnoloogiliselt lahendatav ning temperatuurimuutust pole põhjust karta.

"See tähendab, et heitvesi jahutatakse. Ei saa Emajõest sooja jõge," kinnitas ta. "Mingi marginaalne mõju alati on, ka kõigil teistel puhastusseadmetel. See ei mõjuta Emajõe imidžit".

Küsimusele, miks ei ole tehase asukohana kaalutud Narva või Pärnu ümbrust, vastas Polli, et tehas vajab tooret ja selle toorme varumisareaal on eelkõige Liivimaa Alutaguselt kuni Daugavpilsi jõeni. Tegu on kõige metsasema alaga, mille eelis on eemalolek sadamatest ehk Põhjamaade konkureerivatest tehastest.

Ettevõtja sõnul ei vasta tõele ka arvamus, et tehas hakkaks tarbima puitu, mis sobiks kuskile mujale. "Puit, mis sobib paberipuuks, sõidab täna Soome ja Rootsi - jääb väärindamata ja sõidab välismaale".

Polli hinnangul ei alustanud tehase idee eestvedajad liiga hoogsalt, põhjustades niiviisi teravat vastureaktsiooni, sest tema sõnul tuleb midagi nii suurt tehes kaasata kõik osapooled ja valik oli teadlik.

"Me uurime, kuidas ja kas on võimalik tehast teha. Meie oleme ainult initsiaatorid, aga uurima peab riik. Kõik planeeringuotsused teeb Eestis läbi kohalik omavalitsus või riik," rõhutas ta.

ERR.ee teeb algusega kell 15 otseülekande ka Tartu volikogu erakorraliselt istungilt, kus volikogu arutab Tartu lähikonda kavandatava puidurafineerimistehase ja selle asukoha mõjusid inimestele, looduskeskkonnale ning piirkonna jätkusuutlikule arengule.