Kolmapäeval debateerisid Tartu Loodusmajas Tartu Ülikooli professor Ülo Mander ning Tallinna Tehnikaülikooli professor Enn Loigu. Pärast ettekannete ärakuulamist sai debatt hoo sisse ning selle tooni kirjeldab järgmine tsitaatide tulevärk.

Ülo Mander: Sina võtad a priori, et see tehas tuleb, mina võtan, et seda tehast ei tohi tulla. Selles ongi meie vahe.

Enn Loigu: Mina ei ole võtnud (seisukohta - toim), mina ütlen, mis arvud näitavad. Võta see slaid, see fosfori slaid ette.

Fosfori slaid võetigi ette ning üsna kohe sai selgeks, et teadlaste seisukohad toetuvad erinevatele lähteandmetele. Enn Loigu usub, et tehase heitveeliitris võib olla kõige rohkem 0,5 milligrammi fosforit. Ülo Mander jälle, et kaks milligrammi.

Enn Loigu: See on ehtne demagoogia, ülomanderlik esinemine.

Ülo Mander: Aga kirjas on ju dokumentides kaks koma null.

Enn Loigu: Kust te võtate seda?

Enn Loigu sai 2012. aastal president Toomas Hendrik Ilveselt teenetemärgi Autor: Margus Ansu/Eesti Meedia/SCANPIX

No ja niimoodi läks see ka edasi. Nüüd teeme väikse vahelepõike hetke, kus arutati Loigu väite üle, et puidus lämmastikku ja fosforit ei ole.

Ülo Mander: No seda on piinlik kuulata. Võib-olla peaks õppima bioloogiat natukene ja...

Enn Loigu: Mul on piinlik sind lihtsalt kuulda, et sa...

Ülo Mander: Mul on piinlik olla sinuga, kes sa oled tallinlane, tuled meile Tartu oma lolli jutuga pähe istuma.

Eks sellest tsitaadist veidi keeruline aru saada oli, aga kokkuvõtvalt, teadlastel on piinlik. Igatahes sõltuvalt sellest, missuguseid norme teadlased seadustest välja lugesid, arvutasid nad ka kokku, kui palju fosforit plaanitav tehas Peipsi järve saadab. Mander uskus, et kuni 60 tonni aastas, Loigu, et 7-10 tonni. Teadlased paistsid ühel meelel olevat selles, et praegu jõuab Peipsisse aastas sada tonni fosforit. Aga kui palju sinna lisaks tohib saata, see jäi jälle segaseks. Sest vaidlus jätkus teemal, missugune on Peipsi järve tervis.

Enn Loigu: Pihkva järve seisukord on väga halb. Peipsi põhjaosa seisund ei ole halb ja ei ole ka kesine.

Ülo Mander: Kust see vetikate buum siis tekib? Ise olid sa ühe artikli kaasautoriks, kus oli, et fosfor on kõige ohtlikum Peipsi järve saaste ja eutrofeerumise komponent. Miks sa siis oma sõnu praegu sööd?

Enn Loigu: Aga kust sa need arvud võtad, et kuuskümmend tonni tuleb?

Ja olemegi ringiga tagasi erinevate alusandmete juures. Lõpetuseks veel väike lõik küsimuse juurest, kui palju vett tehasest läbi jookseb.

Ülo Mander: Est-For ei ole mitte üldse mingeid numbreid, Ennukene, öelnud. Sest nemad ei avalda üldse midagi tehnoloogiast.

Enn Loigu: Mina ütlesin, et...

Ülo Mander: Öötundide arvelt püüame me kätte saada neid analoogia põhjal numbreid, mida ütleb härra Kohava, et see on parim võimalik tehnoloogia. Sina oled kinni makstud ja sina ka (siinkohal pöördus Mander kohalviibinud Est-For´i konsultandi poole - toim) Teie loete oma raha, meie peame siin ilma rahata otsima, mängima lolli!

Ja selline on olnud üsna suur osa puidurafineerimistehast puudutavast arutelust. Selleks, et edaspidine arutelu teadlastele natukene lihtsam oleks, palusime keskkonnaministeeriumist selgitust. Kui palju fosforit see plaanitav tehas ikkagi vette tohib lasta.

Keskkonnaministeerium: 

Fosfori piirnorm on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 29.11.2012. a määruse nr 99 "Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed" lisas 1. Lisa 1 kohaselt keemia-, tselluloosi- või toiduainetööstuse ettevõtte või prügila heitvee üldfosfori normiks on 2 mg/l.

Samas, veeseaduse § 24 lõike 5 kohaselt heitvee juhtimisel suublasse, mille seisundiklass on halb või väga halb, võib vee erikasutusloa andja ise määrata suublasse juhitavale heitveele kuni 30 protsendi võrra rangemad nõuded, kui on kehtestatud eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Lisaks tuleb täiendavalt arvestada, et vastavalt veeseaduse § 9 lg 10 p-le 1  ei saa vee erikasutusloa andja anda välja sellist luba, mis ohustab keskkonda. Seega normid tuleb määrata selliselt, et oleks täidetud  veeseaduse § 3_5 lg 1, mille kohaselt pinna- ja põhjavee seisundit ei tohi halvendada.

Eelnevast lähtuvalt on maksimaalne suurim lubatud fosfori kontsentratsioon 2 mg/l, kuid veeseaduses sätestatud eesmärgi täitmiseks tuleb keskkonnamõju hinnangu alusel tuvastada konkreetse käitise mõju veekogumile ning selle alusel pakkuda välja sobivad piirnormid heitveele, mis tagaksid veeseaduse üldeesmärgi täitmise - saavutada kõigi vete hea seisund.