Riigikokku on jõudnud uus välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, mis tahab kehtestada ajutistele töötajatele keelenõude. Kust selline mõte ja miks soovitakse seda kehtestada just nüüd?

Et kõik oleks selge, pean alustama kaugemalt. 2016. aastal oli Eesti jõudnud esmakordselt seisu, kus sai täis sisserände piirarv, mis piirab seda, kui palju kolmandate riikide kodanikke võib ühe aasta jooksul Eestisse tööle tulla. See aga hakkas oluliselt pidurdama Eesti ettevõtjate kasvulootusi, sest üldise majanduskasvu tingimustes on vajadus tööjõu järele suurem.

2017. aasta teisel poolel jõuti sinnamaani, et siseministeeriumi juurde kutsuti kokku töörühm, millele tehti ülesandeks töötada kiiremas korras välja ettepanekud, kuidas olukorda lahendada. Sisserände piirarv sai kehtestatud siis, kui Eesti oli alles iseseisvunud ning mälestus nõuka aegsest massilisest sisserändest venestamise eesmärgil oli värske. Piirarvu eesmärk oli tagada, et sisseränne ei ületaks Eesti ühiskonna lõimimisvõimet. Seega otsustati, et Eestisse võiks tulla aastas mitte rohkem sisserändajaid kui 0,1 protsenti rahvastikust. 

Vahepeal on aeg edasi läinud ja inimesed muutunud üha mobiilsemaks ning ka rändetrendid on omajagu muutunud. Näiteks ei tähenda ühest riigist teise kolimine seda, et inimene nüüd sinna jääbki. Pigem toimub üsna pidev inimeste ringlus.

Sisserände piirarvu alt on paari aastakümne jooksul ära toodud mitu rühma. Teiste hulgas näiteks kolmandatest riikidest pärit tudengid, kelle Eestis viibimine on enamasti niikuinii ajutine. Aga ka pereliikmed, sest perede taasühinemist ei tohi Euroopa Liidu ega ka rahvusvahelise õiguse järgi takistada lihtsalt seetõttu, et mingi piirarv täis sai. Samuti on kehtestatud erandeid töörändajatelegi: näiteks on piirarvu alt välja toodud IT-spetsialistid ja iduettevõtjad, kes on targa tulevikumajanduse võti.

Aga piirarv täitub sellest hoolimata (2017. aastal juba juulikuus), sest tööandjate huvi välistööjõu vastu on kasvanud isegi juhul, kui see tähendab sektori keskmisest kõrgema palga maksmist.

Huvirühmade esindajatest ning ekspertidest koosnev töörühm (kuhu kuulus ka siinkõneleja) tuligi välja viie ettepanekuga, milliseid erandeid võiks piirarvule veel kehtestada, et ühelt poolt mitte suurendada märkimisväärselt lõimimiskoormat Eesti riigile ja ühiskonnale, ent teisalt tulla vastu ka ettevõtjate vajadustele. Seejuures lähtuti ka Eesti senisest rändepoliitika kursist, mis eelistab pigem kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, kelle lisandväärtus ning ka panus maksude näol on kõrge, mitte aga odavat ja lihtsat tööd tegevat tööjõudu.

Üks töörühma ettepanekutest leidis heakskiidu ka valitsuse tasandil: riigikogus arutlusel olevasse eelnõusse jõudis ettepanek arvata piirarvu alt välja ka sellised kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, kellele tööandja on valmis maksma vähemalt kahekordset keskmist palka. Lisaks jõudis eelnõusse ka punkt, mida otseselt töörühma ettepanekutes polnudki – nimelt kehtestada kõigile Eestis juba ajutise tööloa alusel töötavatele välismaalastele nõue, et kui nad on Eestis juba vähemalt viis aastat töötanud ning soovivad uuendada oma elamisluba, tuleb neil tõendada, et nad on omandanud ka eesti keele vähemalt A2 tasemel. 

Kehtestatud nõue on mitmeski mõttes omapärane: kuigi sarnaseid nõudeid eksisteerib ka mõnes teises riigis, siis üldiselt kvalifitseeritud ning kõrgelt tasustatud tööjõus erilist lõimumisriski ei nähta.

Juba on väljendanud rahulolematust keelenõude suhtes EAS-i juht. Ja EAS-i rahulolematus on ka arusaadav: see muudab nende tööd ehk kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide Eestisse meelitamist programmi "Work in Estonia" raames keerukamaks. Paindlik taustkeskkond ning igasuguste nõuete vähesus on eelised nii välismaise majanduskapitali riiki meelitamisel – võtke või ettevõtete tulumaksu teema – kui ka inimkapitali meelitamisel. 

Samuti on mainitud otsus mõnevõrra isegi vastuolus lähteülesandega, mille valitsus töörühmale seadis. Probleem, mille lahendamiseks valitsus töörühmalt ettepanekuid soovis, oli ju hoopis selles, et sisserände piirarv saab täis. Kui tähtajalise elamisloaga töötajatele kehtestada keelenõue, võib see vähelõimunud töötajaid hoopis Eestist lahkuma motiveerida, mis aga kasvatab survet sisserände piirarvule, sest lahkujate asemele on uusi töötajaid vaja. 

Teisalt võib ju muidugi ka vastu argumenteerida: ehkki meil pole veel väga häid ja Eestiga võrreldavaid andmeid kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide ehk n-ö globaalsete talentide mobiilsuse kohta, näitab üldine trend, et maailmaklassiga talendid jäävad harva aastateks ühte riiki pidama. Seega ei tohiks tõelisi talente 5 aastat hiljem esitatav keelenõue väga morjendada, sest nad on selleks ajaks juba ammu edasi liikunud. 

Samuti püüab Eesti riik üha enam toetada uussisserändajate keeleõpet ja kohanemist. 2015. aastal käivitus kohanemisprogramm, samuti pakutakse uussisserändajatele tasuta keelekursuseid kuni A1 tasemeni. Ning samuti on riik valmis kompenseerima keelekursuste maksumuse juhul, kui inimene sooritab edukalt vastava taseme eksami. 

Samas tuleb arvestada, et kohanemisprogramm pole veel eriti laialdaselt rakendunud. Aastatel 2015-2017 on selles osalenud vähem kui 3000 inimest ehk vähem kui viiendik kõigist, kes koolitustele on suunatud. 

Seega tundub keelenõude kehtestamine veidi arengutest ette ruttamisena: viis aastat tagasi siia saabunutele ei pakutudki mingit sorti kohanemis- ja lõimumistuge, kuidas saame me neilt siis ühtäkki lõimumist nõudma hakata? Samuti võiks kaaluda ka keeleõppe pakkumist kohanemisprogrammi raames vähemalt A2 tasemeni. Ei saa ju teha nii, et koolis õpetad klassi ees vaid pool õppetükki, pärast teed aga eksami kogu materjali peale. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.