Kui ootamatu oli teile päris sõja puhkemine Venemaa ja Gruusia vahel 10 aastat tagasi?

Tolleks hetkeks räägiti sellest [võimalusest] juba jupp aega. Eesti oli üks esimesi riike, kes pööras sellele tähelepanu ja kes teavitas NATO-t, et sõjaline konflikt võib tulla. Niisiis, väga ootamatu see meile ei olnud. Minule isiklikult – kes ma siis Gruusia teemaga otseselt ei tegelenud – oli sõja puhkemine Euroopas paras üllatus.

Pärast NSV Liidu kokkuvarisemist 1991 ei olnud sõjalise jõuga Euroopas piire muudetud.

Jah, seda küll. Kuigi separatistlike Lõuna-Osseetia ja Abhaasia pingekolle oli olemas 1990ndate aastate algusest. Vähem või rohkem toimus tulevahetusi jne. Eriti tõsiseks muutus olukord Gruusia ja Lõuna-Osseetia kontrolljoonel pärast aprilli 2008.

Kui räägitakse sõja algusest, siis tavaliselt ikka nii, et kes ja kuna andis mingi korralduse. Teatakse, et Gruusia kaitsenõukogus anti korraldus [sõjaliseks operatsiooniks Lõuna-Osseetias] 7. augustil kella 14 paiku. Arvatakse, et Venemaa juhtkond andis korralduse päev varem, mille kohta mul andmeid ei ole. Mina väidan, et nemad andsid korralduse aprillis 2008, pärast NATO tippkohtumist.

Kus Gruusia lootis saada NATO-ga liitumise teekaarti MAP, aga ei saanud seda.

Ei saanud, aga lootus jäi ja see lootus oli vaja annulleerida, kustutada.

Teie jaoks ei ole küsimust, kes seda sõda alustas?

Agressioon oli Venemaa poolne, täiesti selgelt.

Kui praegu räägime hübriidsõjast, siis valdavalt mõtleme Ukraina sündmustele, ent seda kasutas Venemaa ka Gruusias, kuus aastat varem. Sõjaline tegevus oli vaid hübriidsõja üks osa.

Ja teised osad?

Diplomaatia, irregulaarne tegevus, kasutades Osseetia ja Abhaasia vabatahtlikke, sõjaline surve baaside ja sõjaliste rajatiste näol, oli majandussurve, oli poliitiline surve.

Gruusia väed said käsu alustada sõjalist operatsiooni ja siseneda Lõuna-Osseetiasse 7. augustil kella 14 paiku ja samal hilisõhtul hakkasid nad käsku täitma. Kui valmis nad selleks olid?

Ei olnud valmis.

Ja kui seda mittevalmisolekut vaadata hübriidsõja kontekstis, siis võibolla oli see vastaspoole osav manööver – Gruusia sunniti sõtta minema siis, kui Gruusia enda väed ei olnud selleks valmis. Suur hulk lahingukogemustega ohvitseridest või tublimatest ülematest oli teenistusest vabastatud ja see, et nad sõja ajal tihti vabatahtlikuna oma üksusesse naasesid, oli ainus viis mingigi korra ja distsipliini säilimiseks. Aga siis, kui sõda algas, oli [sõjaväeline] juhtkond suhteliselt nõrk.

Sõja esimesel päeval oli Gruusia vägesid tunduvalt rohkem kui Vene vägesid. Venelased alustasid ca 2000 mehega, samal ajal oli grusiinidel 10 000 – 12 000 meest. See, et venelased suutsid läbi Roki tunneli, tõelise pudelikaela, tuua kolme-nelja päevaga Põhja-Osseetiast Lõuna-Osseetiasse kuni 14 000 meest, oli suur sõjaline ettevõtmine.

Kui vanasti oli põhimõte, et ründav pool pidi olema kaitsvast kolm korda suurem, siis Gruusia sõjas oli ründav pool enamiku ajast väiksem kui kaitsev pool, ometi saavutasid nad sõjalist edu.

Initsiatiivi haaramine, enda tahte peale surumine – läbi selle saavutataksegi edu. Enam ei ole oluline, et sul on kolm korda suurem armee, vaid see, et suudad lahinguvälja enda kasuks pöörata.

Toomas Sildami intervjuu Riho Ühtegiga. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Olete varem öelnud, et Gruusia kavandas operatsiooni pikka aega. Tean vähemalt ühte Eesti kõrgemat ohvitseri, kellele suvel 2008 pakkusid grusiinid Tbilisis vaadata Lõuna-Osseetia ründamise plaani, kuid kes keeldus sellest. Miks Gruusia juhtkond uskus, et neil piisab kolmest päevast?

Kogu lool on pikk taust ja jälle peab pöörduma Venemaa juurde, kes on püüdnud luua või hoida separatistlikke territooriume paljudes endistes [NSVL] liiduvabariikides. Ka meil oli 1990. aastate alguses Ida-Virumaal küsimus, kas nad jäävad Eestile või lähevad ära Venemaa külge. Kuna meie majandusolukord oli parem, siis nad ei tahtnud minna. Teistel ei ole nii hästi läinud.

Gruusial on vana probleem Abhaasia ja samuti Lõuna-Osseetiaga. 1990. aastate sõjad konflikti ei lahendanud. Samas on Venemaa alati aidanud neil endistel liiduvabariikidel, kes on [Moskva suunas] suhteliselt mõistlikud, lahendada oma siseprobleeme. Ka Gruusial aidati president Eduard Ševardnadze ajal riigis mingi kord taastada, loodi mitmepoolsed rahuvalveväed, millega hoiti kriisi ohjes. Seda tehakse aga täpselt nii kaua, kuni on Venemaale kasulik. Kui teine riik hakkab minema Vene mõjusfäärist välja, lastakse kriis jälle lahti.

Aastal 2006 aitas Venemaa Gruusial lahendada Adžaaria probleemi [Tbilisi taastas täieliku kontrolli selle samuti separatistliku piirkonna üle, toim] ...

Ja Gruusia president oli siis juba Mihhail Saakašvili.

Just. Ja tegelikult anti siis grusiinidele lootust ka Lõuna-Osseetia osas.

See, et Saakašvili ei olnud nõus mängima edasi Vene-sõbralikku riiki, tekitas olukorra, kus asi pöördus halvaks. Aga veel 2008. aastal kohtusid Putin ja Saakašvili, kui Putin ütles, et see, mis toimub Osseetias ja Abhaasias, ei ole Gruusia vastane, vaid seotud [Serbiast lahkulöönud] Kosovo [rahvusvahelise tunnustamise] probleemiga.

Ehk siis Saakašvilil oli lõpuni lootus, et kuna tema selja taga on lääneriigid, eelkõige USA, ja Venemaa on andnud mõista, et lahendaks Lõuna-Osseetia küsimuse Gruusia kasuks, julges ta otsustada selle kõik ette võtta. Lootuses, et Venemaa ei ole nii sõge ega ürita alustada sõda. Võibolla Venemaa mõtles samamoodi, et Saakašvili ei ole nii sõge ega kavatse alustada sõda Lõuna-Osseetias, kus on Vene väed.

Ühes ülevaates ütlesitegi, et kumbki pool ei uskunud kuni lõpuni, et teine pool võtab ette sedavõrd radikaalseid samme – Venemaa ei uskunud, et Gruusia julgeb tema kaitse all olevat piirkonda rünnata ja Gruusia ei uskunud, et Venemaa julgeb USA kaitse all olevat riiki rünnata. Kuidas said mõlemad eksida?

Vaevalt, et see eksimine oli. Mõlemad lootsid lõpuni, et teine pool nii ei käitu. Kummalegi poolele ei olnud see lahendus kasulik. Kui Venemaa oleks jätkanud oma hübriidversiooni, olnuks tal lootust pöörata Gruusia enda rüppe lihtsamalt, kuid nüüd küttis ta Gruusia rahva enda vastu üles.

Kui vaatame hübriidsõda pikemalt, siis 2008 olukord ei lahendanud Venemaa jaoks ühtegi küsimust. Ta oli sunnitud tunnistama kahte separatistlikku ala, mida peab praegu üleval pidama ja ei lahendanud Gruusia küsimust – Gruusia ei tulnud tema rüppe tagasi.

Gruusia saatis sõjatandrile kokku vähemalt 16 000 meest, 75 tanki ja ometi kaotas. Miks?

Olen rääkinud hiljem Gruusia sõjaväelastega, kes siis sõtta läksid ja nende jutu järgi öeldi neile: läheme Tsinvalisse, korjame rahva peaväljakule kokku, lehvitame Gruusia lippe, peame kõnekoosoleku, et Lõuna-Osseetia on taas ja igaveseks ühendatud Gruusiaga. Keegi ei olnud tol hetkel ilmselt valmis sõdima. Loodeti lõpuni, et venelased ei sekku.

Unustati ära kolmas osapool – Lõuna-Osseetia vabatahtlikud, ehk needsamad irregulaarid, kes kõigis tänapäeva konfliktides mängivad ülitähtsat osa. Neile relvastatud võitlejatele on väga vähe tähelepanu pööratud.

Nad hakkasid grusiinidele vastu?

Nad hakkasid vastu, just. Kuna nemad sõdisid oma kodupinnal, tundsid väga hästi piirkonda, olid üsna julma meetodiga, siis olid ka päris efektiivsed.

On isegi räägitud, et Vene väed ei jalastunud, ei tulnud soomukitelt maha, küll aga viisid osseedid heal meelel läbi jalastunud operatsioone. Koos vabatahtlike või palgasõduritega, kes on mänginud olulist rolli paljudes konfliktides.

Lõuna-osseetidel oli abiks põhja-osseetide rahuvalvepataljon Alanja, kuhu pookisid end külge paljud Põhja-Osseetiast tulnud võitlejad. Teine huvitav üksus oli tšetšeenide kurikuulus pataljon Vostok, millest selleks ajaks olid küll ainult riismed järel, aga mis oli arvatud Vene rahuvalvejõudude koosseisu.

Miks grusiinid ei lasknud õhku Roki tunnelit, mis ühendab Venemaa Föderatsiooni Põhja-Osseetiat de jure Gruusiale kuuluva Lõuna-Osseeetiaga, kuigi plaanid selle purustamiseks olid olemas?

Alati, kui see teeme üles tuleb, on grusiinid väga napisõnalised.

Tegelikult nad ei saanud selleks luba. Ilmselt Gruusia president ja valitsus ei otsustanud sellist käsku anda.

Kuigi see andnuks Lõuna-Osseetiasse tunginud Gruusia üksustele olulist leevendust, sest Venemaa poleks saanud tunneli kaudu enam lisavägesid tuua.

Absoluutselt. See oleks andnud grusiinidele just selle puudu jäänud nelja-viie tunnise edu, mis neid jäi puudu selleks, et Tsinvali ära võtta. Siis poleks Venemaal enam olnud põhjust oma vägesid sinna tuua. Kui Gruusia oleks kontrollinud territooriumi, oleks Vene vägede sissetung olnud selgelt määratletav kui sissetung, mitte... appiminek [osseetidele].

Toomas Sildami intervjuu Riho Ühtegiga. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Miks ei alustanud grusiinid partisanisõda seal, kus Vene väed hõivasid nende territooriumi?

Alustasid ju. On räägitud lugusid, kuidas külade elanikud korraldasid ise kaitsetegevust, kuidas ühe küla all peeti kinni rügemendi suurune [Vene] üksus jne. Mingi tegevus nendel territooriumidel käis, kuid see oli stiihiline. Aga siiski, Tsinvalist Gorisse jõudmine võttis venelastel kaks päeva, kuigi vahemaa on 28 või 30 kilomeetrit. Kaks päeva!

Probleem on selles, et grusiinidel ei ole meie Kaitseliidu laadset vabatahtlikku organisatsiooni. Lisaks nappis neil juhte, kes koostanuks partisanisõja plaani.

Teie ühel varasemal hinnangul oli grusiinide üks suuremaid nõrkusi mittekonventsionaalse sõja võime puudumine. Mida see tähendab?

Nad ei olnudki mõelnud partisanisõja peale. Nad ei olnudki mõelnud, et rahvas vastu hakkab.

Kui nad uurisid meie Kaitseliitu, siis esimese asjana välistasid nad võimaluse anda rahvale relvad koju, sest kartsid kohe, et tuleb mäss. See ongi kaitsetahte ja omaalgatusliku vastupanu maha surumine, mis oli vajalik, et ei toimuks mässe ega riigipöördeid.

Oli see Gruusia toonase presidendi Mihhail Saakašvili vaat et ainuotsus viia väed Lõuna-Osseetiasse, mis tähendaski sõda Venemaaga? Poliitilise tasandi otsus, mida sõjaväelastega ei arutatud?

Suure tõenäosusega, jah. Ka meediast on läbi käinud Saakašvili kuulsad sõnad "See korralagedus tuleb likvideerida!" See oli päev või kaks enne ametlikku käsku [minna Gruusia sõjaväel Lõuna-Osseetiasse]. Kuna nende üksustes nappis lahingukogemusega ohvitsere, siis seda vaadatigi kui korrakaitselist operatsiooni, mida toetasid raskerelvad.

Suure tõenäosusega oli grusiinidel sõjaline plaan, nagu see oli ka venelastel. See kas heideti kõrvale või seda kärbiti, võeti välja kõik "aga" ja "aga kui" olukorrad, ehk mida teha siis, kui asi läheb teistmoodi ning jäädi üheainsa stsenaariumi juurde, mille tulemus oligi see, mida me nägime.

Ühesõnaga: Venemaa oli valmis sõdima Gruusiaga, aga Gruusia ei olnud valmis sõdima Venemaaga.

Eeskujulikes kindralstaapides ja meil pole põhjust arvata, et Venemaa kindralstaap ei ole eeskujulik kindralstaap, on alati olemas sõjaline plaan. Ükskõik, millise piirkonna või konflikti kohta. Seal oli ka Gruusia kohta plaan ja kindlasti rohkem kui üks, et kuidas erinevaid olukordi lahendada. Kui see olukord tekib, minnakse arhiivi, pühitakse tolm plaanilt maha, vaadatakse, kas on vaja mingeid muudatusi teha ja lastakse plaan käiku.

Venemaal oli olemas plaan, aga nad ei saanud end näidata enne Lõuna-Osseetias, kui seda tegi Gruusia. Selleks, et sisse tuua näiteks 10 000 meest, oli vaja, et teine pool – Gruusia – rikuks ise [mitmepoolse rahuvalve] reegleid. Kui Gruusia seda 7. augusti õhtul tegi, sai Venemaa signaali, et nüüd laseme plaani käiku. Arvan, et siis oli Roki tunnel juba pilgeni Vene vägesid täis, sest paar sõdurit suri seal vingumürgitusse, kes ootasid signaali, et sealt [Lõuna-Osseetiasse] välja tulla ja edasi liikuda.

Samas me näeme, et venelaste esimene Lõuna-Osseetiasse sisenenud kolonn ei olnud reeglite järgi paigutatud, sest kõige ees tulid ratasmasinad, näiteks veoautod. Ja kui nad 8. augusti hommikul jäid Gruusia raketitule alla, siis suur osa kolonnist hävitati. Nad ei olnud lahingrivistuses, nad ei olnud 100 protsenti valmis.

Ju siis teadmine, et asjaks läheb, tuli ka neile 7. augustil pärast kella 14, kui Saakašvili teatas kaitsenõukogus, et teeme selle ära. Ja venelased vaatasid, et nüüd grusiinid teevadki ja lükkasid väed sisse.

Aga kas grusiinid olid mentaalselt valmis, et nad hakkavad pidama sõda Venemaa Föderatsiooniga?

Kindlasti mitte.

Sinnamaani oli Venemaa olnud ühte või teist pidi Gruusia liitlane. Varem ei sõditud ju Venemaaga, vaid Abhaasia või Lõuna-Osseetiaga.

Venemaa stabiliseeris [1990ndatel aastatel] olukorra, aitas president Ševardnadzel evakueeruda Abhaasiast, loodi kolmepoolsed rahuvalveüksused. Ta oli omamoodi liitlane. See, et tegelikult mindi augustis 2008 Venemaa vastu sõtta, oli grusiinidele samasugune šokk nagu ukrainlastele kuus aastat hiljem Krimmis [kui Venemaa selle poolsaare annekteeris].

Riho Ühtegi. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kuidas teile tundub demokraatlike lääneriikide reaktsioon, ...

Aeglane.

... kus juhtohjad haaras tollane Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa ja nende president Nicolas Sarkozy.

Hea, et toona oli eesistuja Prantsusmaa, kelle sidemed Gruusiaga on läbi aastasadade olnud üsna tihedad.

Tegelikult magas olukorra maha NATO, üldse läänemaailm. Reageeriti alles siis, kui asjad olid väga hullud.

Mina ei tegele poliitikaga, seega ei saa välistada, et kui kolm päeva läks [Euroopa Liidul] jõu kogumiseks ja ühisele seisukohale asumiseks, siis võibolla on see maailma mastaabis päris kiire.

Venemaa tungimine Gruusias Potisse ja Gorisse aitas tema kui agressori kuvandi loomisele kaasa?

See tekitab segadust, et miks Venemaa nii tegi.

Kui Venemaa jäänuks Lõuna-Osseetia piirile, olles Gruusia väed tagasi surunud, võiks pilt teistsugune olla?

Just. Seal on nii palju nüansse. Näiteks see, et Venemaa jõudis küll napi 60 km kaugusele Tbilisist, aga edasi ei läinud. Miks?

Või oli Venemaa tungimisel Gruusiasse ka üks poliitiline eesmärk – me näitame, et suudame seda teha.

Ainult nii saabki seda seletada. Sõjaline eesmärk oli tekitada Gruusia relvajõududele kahju nii palju kui võimalik. Gruusial enam laevastikku ei olegi, nende kolm laeva ja mõned kaatrid lasti Potis kas põhja või viidi minema.

Aga väeosadega oli niimoodi, et osa [äravõetud relvastust ja varustust] ostis Gruusia Vene ülematelt tagasi. Seda on paljud rääkinud, kes ise olid nendes tehingutes osalised. Gruusia on ikka hea olnud selles, et suudab paljusid olukordi lahendada rahakotiga. Ja ka Vene ohvitserid tahavad taskuraha saada.

Kui Venemaa peamine eesmärk oli peatada Gruusia NATO-suunaline liikumine, siis see õnnestus?

Jah.

Ja NATO-le tehti selgeks, et Gruusia ei sobi allianssi?

Jah, et Gruusia ei ole endiselt lahendanud enda territoriaalprobleeme.

Miks Venemaa üksused ei tunginud Tbilisisse, mida nad ju oleksid suutnud teha, sest Gruusia armee oli 15. augustiks sama hästi kui laiali läinud?

Nad kartsid, et juhtub midagi sellist nagu omal ajal Afganistanis või Iraagis, et sellest tuleb väga pikk jätkusõda. Gruusia ei olnud kaotanud märkimisväärselt oma vägesid, nad olid relvastatud, neil oli päris hea tehnika ja varustus, nad varjasid ennast mägedes, metsades – kus iganes.

Gruusia territooriumi hoidmine oleks läinud Venemaale päris palju maksma. Pealgi, 16 000 mehega pooleteise miljoni elanikuga linna ei hoia.

Rääkides rahva kaitsetahtest, küll Eesti kontekstis, olete öelnud, et need, kes usuvad, on kõige väärtuslikumad ja et Eesti püüab luua uut uskujate põlvkonda. Kuidas augustisõja-aegses Gruusias oli?

Uskujate põlvkond oli olemas, aga seal on palju klannipõhisust. Ka rahva tahte väljenduse kartust.

Seepärast pole Gruusias mõeldav Eesti Kaitseliit, mis oleks klannide ülene, seepärast ei saa lubada tavakodanikele relvi koju ja võibolla ka seepärast valis Gruusia elukutselise armee, mitte ajateenistuse. Ja kui ohjad rahva üldist tahet, siis ohjad ka vastupanutahet.

Augustisõja ajal oli nn rindejoon Tbilisist 60 km kaugusel, aga linnas elasid inimesed tavalist elu – kohvikud olid avatud, rahvas oli lõbus, paljusid neid ei huvitanudki, mis seal mujal toimub.

Aga uskujate põlvkond on neil olemas?

Siis oli küll. Aga paljud uskujad olid omavahel tülis – kes oli koalitsioonis ja kes opositsioonis, saadetud ääremaale või otsustajate kohtadelt kõrvaldatud.

Riho Ühtegi. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Mida on meil sellest sõjast õppida?

Me oleme sellest sõjast palju õppinud. Reageerimiskiirust. Taas oleme endale avastanud vabatahtliku riigikaitse, täpsemalt hakanud Kaitseliidule sügavamat tähelepanu pöörama.

Oleme aru saanud, et sellised asjad võivad juhtuda ja ka ootamatult, isegi kui me ei usu, et võivad juhtuda, sest meie idanaaber on ettearvamatu. Kindlasti seda, et meil on vaja partnereid, tugevaid liitlasi, et selliseid asju ära hoida.

Meil ongi Gruusia ees suur eelis – oleme NATO liige ja oleme heas seisus, sest pärast Gruusia sõda võtsid mitmed meie liitlased asja tõsiselt ja nende üksused on Eestis.

Gruusia oli sõjatandril üksinda.

Mitte ainult sõjatandril. Ka kogu hübriidsõja oli ta üksinda.

Õppisime ka seda, et suurel vastasel ei tohi lasta dikteerida mängureegleid?

Eestlaste naljakaks peetav iseloomu omapära, aeglus ja järelemõtlikkus, võib tulla meile kasuks.

Konventsionaalses sõjapidamises pead sa kogu aeg haarama initsiatiivi. Irregulaarses sõjapidamises aga on mõnikord tegemata jätmine efektiivsem kui tegemine.

Välissõbrad andsid ju Gruusia juhtkonnale korduvalt nõu, et ärgu Tbilisi lasku ennast provotseerida, ärgu andke ahvatlusele järele.

Sellest on üsna palju märke, et anti nii poliitilisi kui ka sõjalisi soovitusi. Aga, taaskord, Saakašvili on väga isepäine inimene, ilmselt ta ei kuulanud.

Gruusia andis ka õppetunni, et poliitikud peaksid sõjalistes küsimustes sõjaväelastega nõu pidama?

Nendes küsimustes kindlasti. Mulle räägiti Gruusias, et augustis 2008 juhatas Tbilisi linnapea vahepeal lahinguid Gori all, mis näitab mõndagi. Või kui 8. ja 9. augustil saavutasid Gruusia väed küllalt palju edu, aga siis tuli poliitiline otsus – tagasi tõmmata. Vähemalt kahel korral anti edu käest, loobuti sellest. Miks? Sõjaväelasel on raske vastata.

Mida Venemaa õppis sellest sõjast, kui vaadata tema tegutsemist 2014 aastal Krimmi annekteerimisel ja sõjategevuse alustamisel Donbassis?

Venemaa lihvis pärast seda väga hästi oma hübriidsõja võimekust. Venemaa on alati kasutanud hübriidsõda, ka meie vastu detsembris 1924, Soomes Talvesõja ajal, suvel 1940 Balti riikides... Iga järgmise korraga on seda lihvitud paremaks.

Venemaa on aru saanud, et ei suuda pidada laiaulatuslikku sõda, vaatamata oma sõjalisele võimekusele ei suuda ta poole maailma vastu minna, järelikult tuleb võita maksimaalselt aega, kombineerida erinevaid tegevusi ja saavutada sõjalist edu nii, et võibolla sõjani välja ei lähegi. Ja Ukrainasse nad ei olegi sisse tunginud nii nagu Gruusiasse.

Mitte oma lippude all ja kõigile nähtavalt, aga tegelikult...

See ongi hübriidsõja mõte. Tegelikult oled kohal, tegelikult sõdid, aga alati saad öelda, et sind seal ei ole.

Me ju teame, et need, kes Krimmis ründasid Ukraina väeosi, olid kohalikeks riietatud Vene õhudessantvägede võitlejad. Nad tegid sama, mida suvel 1940 Tallinnas erariietes Vene sõdurid, kes läksid punalippude all Kadriorgu [presidendilossi ette] rahvale vabadust nõudma.

Taktikaliselt on Venemaa arendanud pärast Gruusiat oluliselt kiirreageerimisvõimekust, suurendatud on relvastuse-varustuse moderniseerimist, sest nad ei suuda Armata tanki lähema 20-30 aasta jooksul kasutusele võtta, aga moderniseerivad vanu tanke, pannes neile uusi vidinaid külge.

Suurtükivägi on taas au sisse tõusnud, seda õppisid venelased grusiinidelt ning praegu toimuvad Donetskis ja Luganskis põhiliselt suurtükilahingud. Siis muidugi sõdurite individuaalne varustus, öövaatlusseadmed. UAV-d (mehitamata luurelennukid, toim). Kübervaldkond. Infooperatsioonid. Elektroonilise sõja valdkond...

Kõike seda on pärast Gruusiat arendatud. Nagu ka erinevate väeliikide koostööd.

Kuidas viiepäevane augustisõda 2008 muutis arusaamist tänapäevasest sõjapidamisest?

Seda on vaadatud kui viimast päriselt konventsionaalset konflikti, kus mõlemad pooled tegid hulgaliselt jämedaid vigu ja palju asju jäi arusaamatuks. Nüüd on aga järjest rohkem seda hakatud mõistma kui ühte episoodi sõjast, mis algas aprillis 2008. Seda tulebki vaadata hübriidsõja kontekstis. Ka nende viie päeva sees näeme ju psühholoogilist sõda, kus Gruusia sõdurid ja nende pereliikmeid said sms-sõnumeid, et minge koju, muidu saate surma. Või meediaoperatsioone, millega püüti mõjutada avalikku arvamust.

Ja muidugi irregulaarne pool, kohalikud relvastatud võitlejad. Iraagi ja Afganistani tõttu olime nendega küll kokku puutunud, kuid Euroopasse ei osanud me seda kogemust sobitada. Gruusia oli näide, mis juhtub, kui need inimesed on kusagil olemas ja kui anda neile ettevalmistus, võivad nad olla väga efektiivsed võitlejad, sest võitlevad oma kodukoha eest. See on väga tugev motivaator.

Riho Ühtegi. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Seoses selle sõjaga, milline mõte tuleb teile kui Eesti sõjaväeluure kauaaegsele juhile esimesena pähe?

Esimene mõte oli see, et ilmne magati jälle maha. Luurekogukonnas oli üsna täpselt teada, millal läheb relvakonfliktiks. Ja sellest räägiti. Ometi ei pööratud sellele tähelepanu. Endise sõjaväeluure ülemana sain ma aga kinnitust, kui oluline on ära tunda indikaatorid ja aru saada, millega on tegu.

Luurekogukond ei hoidnud seda endale, sealt läks info edasi.

(Paus)

Ma olin kõrval, kui üks kõrge ametnik tuli Eestisse ja vabandas, et ta meie informatsiooni peale ei reageerinud. Ukraina magati samamoodi maha, kuigi ka Krimmi sündmused olid ette teada.

Olite 2011-2012 Eesti kaitseatašee Gruusias. Kui avameelselt nende sõjaväelased augustisõjast rääkisid?

See oli keeruline aeg. Lahinguhaavad olid alles värsked, psühholoogiliselt. Esimene tõsiselt avameelne jutuajamine toimus sügisel 2012, pärast Saakašvili võimult lahkumist. Toimus Eesti sõjaväejuhtkonna visiit Gruusiasse ja siis grusiinid rääkisid tõesti avameelselt, mis tegelikult juhtus.

Sõjaväelastel on keeruline rääkida oma kaotustest?

Jah.

Toomas Sildami intervjuu Riho Ühtegiga. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kes selle augustisõja võitis?

Hea küsimus... Venemaa seda ei võitnud. On samasugune patiseis nagu enne sõda.

Siiski, Gruusia on NATO liikmelisusest kaugemal kui enne augustit 2008.

Aga pikaajaline eesmärk – tuua Gruusia tagasi Venemaa rüppe – on saavutamata. Vastupidi, Gruusia muutus veel Vene-vaenulikumaks. Lisaks sai Moskva endale kaela kaks territooriumi [Lõuna-Osseetia ja Abhaasia]. Lõuna-Osseetia ei tooda ju midagi, neid tuleb täielikult ülal pidada.