Möödunud nädalal avaldasite Postimehes pika arvamusloo, kuidas reformida riigikogu. Kas sellest võib järeldada, et olete otsustanud ka enda poliitilise tuleviku?

Need ei ole omavahel seotud teemad.

Olen riigikogu kogenud liige ja viit ettepanekut pani mind esitama enda vana kolleegi, riigikogu esimehe Eiki Nestori reaktsioon Eesti200 ühe algataja, ettevõtja Meelis Niinepuu artiklile, kus ka kirjutas, et paljud oma valdkonna eksperdid kandideeriksid parlamenti ja tuleksid siia tööd tegema, kui nad ei peaks jätma oma eriala...

Ja-ja, sellest tuligi teie ettepanek, et riigikogu täiskogu töötaks üks nädal kuus, mille eest saavad saadikud tasuks Eesti keskmise palga ja ülejäänud kolm nädalat teevad oma endist tööd. Aga ikkagi, teie ja poliitiline tulevik – kas liitute Eesti200-ga?

Eelmise teema lõpetuseks, arvan tõesti, et riigikogu tuleb muuta avatumaks ja läbipaistvamaks, tugevdada saadikute kompetentsi.

Nüüd vastus küsimusele, kas ma liitun Eesti200-ga: jah.

Ei ole saladus, et olen osalenud Eesti200 erinevatel aruteludel. Ja pean tunnistama, et varem ei ole ma poliitikas sellist taset näinud, kus Eesti riigi pärast muretsevad oma valdkondade eksperdid on kokku tulnud ning nii ausalt ja sisuliselt erinevaid teemasid arutanud.

Kas need senised arutelud vormuvad erakonna programmiks?

Kas Eesti200 muutub erakonnaks, seda otsust peavad tegema need inimesed koos. Aga tõepoolest, niisama arutamas ei käida. Seal on tõsine sisu ja väljakutse, kuidas Eesti riik muutuks päriselt 21. sajandi riigiks. Seal on palju materjali, mis vormuks Eesti200 agendaks, kui nad muutuvad poliitiliseks erakonnaks.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Priit Mürk/ERR

Ütlesite, et erakonnastumise otsustavad Eesti200 inimesed. Nüüd olete teie üks nendest. Mida teie, Margus Tsahkna, otsustate?

Kes mind juba tunnevad või vaatavad minu poliitilist tegevust, need teavad, et ma ei ole inimene, kes lihtsalt niisama kusagil seltskonnas arutaks asju, vaid ma tõepoolest loodan, et Eesti200 otsustab tulla ja enda ettepanekud ise ellu viia.

Ma ei näe ühtegi teist erakonda, kes võtaks ette nii julgeid samme, riigireformi suhtes näiteks.

Teiseks olen poliitiliselt aktiivne inimene, ka kodanikuna ja pean tunnistama, et täna ei ole minul seda erakonda, kelle poolt tahaksin järgmise aasta märtsis [riigikogu valimistel] valida.

Neid inimesi, kes samamoodi tunnevad, on väga palju. Eesti200 on pärast enda manifesti avaldamist [2. mail] tunnetanud päris suurt toetust ja loodan, et sellest sünnib tõsine poliitiline liikumine.

Kas poliitiline liikumine või poliitiline erakond?

Pean silmas jõudu, kes osaleb valimistel.

Ühesõnaga, järgmise aasta märtsis näeme parlamendivalimistel ka Eesti200 nimekirja?

See otsus on nende inimeste käes, kes liikumise [Eesti200] algatasid. Mina ei võta seal liidripositsiooni ega hakka midagi peale suruma. Olen tahtnud näha, kas nad suudavad ennast organiseerida, seda on nad suutnud.

Võrk Eesti otsustajatest on väga lai, kes nende taga on.

Teie soovitus neile on – muuta Eesti200 erakonnaks?

Minu soovitus on, et kui Eestis tahavad inimesed midagi muuta, siis peavad nad seda ise tegema. Ja kui mina mõtlen erakonnale, kelle poolt tahaksin hääletada, siis on see Eesti200.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Priit Mürk/ERR

Millised oleksid Eesti200 põhilised valimissõnumid?

See on küsimus, millele ma ei tahagi vastata. Ilma naljata, see on vana maailma küsimus: mida teie valijatele lubate? Kas lubate 100-eurost pensionitõusu või tasuta hooldekodukohti jne.

Eesti200 arutelud käsitlevad kogu kontseptsiooni, milline meie riik võiks välja näha. Mulle on sümpaatne nende arutelude lähtekoht – millised tõkked on ühiskonnas, mida saame eemaldada, et avaneks meie inimeste, perekondade, ettevõtjate potentsiaal. Need on väga suured põhimõttelised otsused.

Näiteks käsitlus riigist, mis on meid täna siia toonud. Küsigem, kas 1,3 miljonit Eesti inimest oleksid tänaste teadmiste ja haridusega sellesse riiki saabudes loonud 15 ministeeriumi, loendamatu arvu ameteid, 79 omavalitsust ja nii edasi, mis on kõik kulukad ja kohmakad, kuhu inimene ära eksib. Kindlasti mitte.

Sõnum, mida Eesti200 annab inimestele, on: lihtne, nendele isiklikult, personaalselt suunatud riigivalitsemine, majandusambitsioon, mis võimaldab inimestel tulevikus paremini elada.

Kui vaatame demograafianumbreid ja majandusarengu numbreid, siis sisuliselt oleme Titanicul, mis on juba jäämäega kokku põrganud, alumised korrused on vett täis, aga kapten ja asekaptenid ütlevad seda kõike näinud reisijale: ära muretse, meil on uppumatu laev, võta šampanjat, salongis mängib orkester. Selline see pilt praegu ongi. Ja Eesti200 sõnum on: teeme riigi korda, aga see saab olema raske töö.

Kas Titanicut, mis oli tol kaugel ööl jääpangaga kokku põrganud, olnuks võimalik lappida?

Mulle väga meeldib riigieelarve eest vastutava rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi idee teha nö null-eelarve. Vaatame, kuhu meie raha läheb ja kuidas me üldse oma riiki valitseme.

Olin ise üks [IRL-i, sotside ja Reformierakonna] kärpekrokodillidest, kui te mäletate...

Kui Eesti sisenes majanduskriisi ja eelarvet oli vaja kärpida, aastad siis olid 2008-2009.

Jah. Istusime ööd ja päevad kärpekrokodillidega laua taga, tahtsime saada pilti, mis üldse Eesti riigis toimub. See oli suurepärane hetk, kui nägin, et on võimalik teha reforme, kuid tookord ei olnud lõpuks poliitilist julgust.

Võibolla on nüüd Eesti200, kes suudab uue mänguväljaku kehtestada, öelda praegustele erakondadele, et nad on kõik tublid, las nad võitlevad oma alatisi võitlusi, aga siin on üks agenda, mida peame ära tegema, sest meie laev – Eesti Vabariik – saaks edasi seilata nii, et inimeste elu läheks ka tegelikult paremaks.

Härra Tsahkna, olete tubli 20 aastat poliitikas olnud...

Pigem vähem. Aastast 2003.

15 aastat olete olnud poliitikas ja usute tõesti, et kõrvalt tuleb Eesti200, kes ütleb Reformi- ja Keskerakonnale, sotsidele ja Isamaale, EKRE-le ja Vabaerakonnale, kuidas peab Eestis asju ajama ning kõik teised ütlevad, et see on väga hea mõte, teeme ära?

Kui vaatame kahe suure – Reformi- ja Keskerakonna – juhtide reaktsioone Eesti200 avamanifestile, siis seal oli ju sõnum: suurepärane, tulge ja teeme ära.

Te ikka saate aru, et poliitikas ei ole sõnadel igakord sama jõud, mis tegudel?

Absoluutselt nõus. Kui tänased erakonnad päriselt ja siiralt mõtleksid, et siin on tõeliselt suured ja head ideed, siis ei oleks põhjust tekkida Eesti200-l. Aga tegelikult ei mõtle nad seda ju tõsiselt.

Olen pidanud viied koalitsiooniläbirääkimised ja tean, et kokkulepped tehakse alles läbi valu. Aga kui kriitiline mass mõtlevaid inimesi võtaks ennast kokku, on võimalik viia [järgmise võimuliidu] koalitsiooniläbirääkimiste laua taha see jõud, kes ettepanekud läbi lükkab.

Eesti200-le olen soovitanud: ei ole vaja rünnata teisi erakondi, tuleb oma korralikult läbimõeldud plaan lauale panna ja see on täiesti tehtav, ka teiste erakondade toetusel.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Priit Mürk/ERR

Kui palju, teie hinnangul, võiks Eesti200 saada kohti riigikogu järgmises koosseisus?

Seda on vara öelda. Olen ka soovitanud, et palun, ärge mõelge, mitu kohta te [parlamendis] saate. Praegu on oluline mõelda, kuidas kommunikeerida päris keerulisi, aga inimeste poolt vaadates elulisi ideid.

See pidev hirm, mitu kohta keegi saab või kas minu töökoht jääb alles ja mis minu perest saab, paneb ka kõige paremad inimesed poliitikas kapselduma.

On ikka suur vahe, kas Eesti200 saab parlamendivalimistel 6, 11, 16 või 21 kohta.

Mina ei liitu Eesti200-ga, et kes mitu kohta saaks, vaid...

Tänu neile kohtadele on erakonnal kas võimalik riigis oma poliitikat ajada või tal ei ole see võimalik.

Härra Sildam, see on ju kõigile selge. Aga neid kohti ei saa mitte keegi sellepärast, et neid kohti tahetakse saada. Küsimus on, kas suudetakse ehedalt oma ideed panna lauale ja inimestele neid selgitada nii, et tekib tugev toetus.

Mis mulle Eesti200 aruteludes on meeldinud – need ei lähtu kunagi sellest, mis võiks praegu valijatele meeldida. Need lähtuvad sellest, et millised otsused tuleb teha, et saaksime oma riiki edasi pidada, et elu läheks paremaks.

Aga muidugi, ma olen nõus: mida rohkem on sul jõudu riigikogus, seda rohkem on sul jõudu koalitsiooniläbirääkimistel. Ent võib juhtuda ka nii, et saad 30 kohta parlamendis, aga ikka oled opositsioonis.

Enam-vähem sellist tulemust võime järgmiste valimiste järel ühe erakonnaga ilmselt näha...

Jah, sest kui vaadata praegust poliitilist olukorda, on selgelt kahe suure tegija – Kesk- ja Reformierakonna – vana konflikt, siia kõrvale on tõusnud EKRE, kes ampsab juba Keskerakonna sabast...

Kui õigesti mäletan, siis rahvusringhäälingu juulikuine uuring näitas, et 42 protsenti inimesi läheks küll valima, aga neil ei ole eelistust. Niisiis on väga raske täna kindlalt väita, kui palju keegi [erakondadest]  valimistel saab.

Kas teie osalete parlamendivalimistel 2019?

Ma ei ole seda otsust teinud. Aga olen mõelnud, et mul on ka üks teine väljakutse, millega tegelen ja mis on seotud kaitsetööstusega. Olen saanud poliitikast palju kogemusi ja ka... karistada. Ent ma ei välista mitte midagi. Ausalt.

Kas teist võib saada Eesti200 tegevjuht?

Kindlasti mitte.

Kellest saab Eesti200 vapinägu, kes oleks kõige õigem ja parem juht uuele erakonnale?

Kõigepealt peab Eesti200, ja minu soovitusel suhteliselt varsti, otsustama, kas neist saab erakond. Seda sõnumit on vaja ka inimestele, kes käivad meie aruteludel.

Ma tean, et järgmise pooleteise kuu jooksul võib avalikkus kuulda päris huvitavatest ja oma valdkonnas väga kompetentsetest liitujatest. Küll nad selle ise siis välja ütlevad.

Kas võimalikku juhti peaks otsima Eesti200 seniste kõneisikute seast – näiteks Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juht Kristiina Tõnisson, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor Kristina Kallas, Tarkvaraettevõtte Nortal ASi asutaja ja tegevjuht Priit Alamäe, endine ajakirjanik ja omavalitsusjuht Igor Taro...? Või hoopis maksu- ja tolliameti endine peadirektor Marek Helm?

Kõik on võimalik. Aga võibolla ka inimene, kellest teie ei ole kuulnudki, et ta on käinud Eesti200 aruteludel.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Priit Mürk/ERR

Miks teid selline salapära ja saladuslikkus ümbritseb?

Mina ei ole Eesti200 kõneisik. Aga see oli ka minu soovitus, et kui tahame sisulist arutelu, päriselt arutada ilm avalikkuse surveta ja kaasata parimat kompetentsi, siis seda ei saa teha nii, et tõmbame lipu üles ja muudkui teatame. Andke aega inimestele sõnastada sisu ja tulla avalikkuse ette debatiga.

Olen näinud, kui poliitilise kampaania fookus läheb ainult tuntud nägudele, populaarsetele persoonidele ja unustatakse, miks erakond üldse on. Erakond on ju selleks, et mõttekaaslaste kogum läheb ja viib need ideed poliitiliselt ellu. Jah, on olemas ka tuntumad näod ja nupukas kampaania, aga sa ei tohi sellest kunagi alustada. Mõneti nägime seda 2003, kui Res Publica tuli, võttis valimistel 33 protsenti ja peaministri koha, kuid siis tuli ka kiire vajumine. Ma ei taha nende kohta öelda halba, sest näiteks korruptsioonivastase võitluse teema tõid nad tugevalt sisse.

Teil ei ole enam palju aega otsustada.

Seitse kuud [valimisteni] on pikk aeg ja palju tööd on tehtud.

Olete niigi kolm kuud kaotanud – pärast 2. mail Postimehes ilmunud Eesti200 manifesti olid paljude inimeste ootused suured, aga seejärel... vaikus.

Selle vaikuse all toimus väga palju sisulisi arutelusid. Inimesed on teinud kõvasti tööd ja jäänud algsete põhimõtete juurde: sisu kõigepealt.

Eesti200 nn pika plaani mõtted ja jutt personaalsest riigist võivad olla õiged ja kenad, aga te räägite nendest nii keeruliselt, et paljud ei saa aru. Kas erakonnastudes hakkate lihtsamalt rääkima?

Need on keerulised teemad ja aruteludel oleme rääkinud ka sellest, kuidas neid lihtsamini selgitada. Kui aga laua taga on doktorikraadiga inimesed, kes teavad pulkadeni oma valdkonda või suure juhtimiskogemusega inimesed, siis alguses ongi keeruline.

Lihtsalt öeldes on küsimus selles, kas me üldse jõuame oma riiki tulevikus pidada. Tõin Titanicu näite, kuid kaheksa aasta pärast on meil 80 000 inimest tööturul vähem, täna on meie SKP väärtus 22 miljardit eurot, kaheksa aasta pärast 21 miljardit, isegi siis, kui iga-aastaselt tõuseks meie tootlus 1,5 protsenti. Kõik saavad aru, et kaheksa aasta pärast elame kehvemini kui täna. Kui me midagi ette ei võta.

Ja see pole kõik. Sotsiaalkaitseministrina palusin näidata, mis juhtub perega, kuhu sünnib sügava või raske puudega laps. See on jube, millise kadalipu peab pere läbima, et igapäevaselt toime tulla. Nende last hinnatakse kuni 11 korda! Nad näevad enda vastas anonüümset, väga keerulist riiki, kuigi tegelikult peaksid avama vaid ühe ukse, mis aitab tal läbida ühe korraga riigi keerukus ning pakub turvavõrku, kuhu saab kukkuda, kui elu läheb niimoodi.

Mul on sellest perest tõeliselt kahju. Aga, kas Eesti200 tahab lihtsamat riiki või õhemat riiki?

Me tahame personaalset riiki, mis on lihtsam ja mis on ka õhem.

Olen väga nõus Ülle Madisega, õiguskantsleriga, kes on öelnud meie põhiseaduse mõtte: sotsiaalteenused ja haridus on põhiseaduslik õigus, universaalne teenus, mida peab tagama riik, mitte 79 omavalitsust. Aga meil on praegu 79 koolivõrku, 79 sotsiaalvõrku...

Omavalitsustelt tuleb need ülesanded tagasi riigile võtta.

Mis jääb siis omavalitsustele?

Planeerimine. Kogukonna elu korraldamine. Tallinn omavalitsusena ei ole täna mingi kogukonna nähtus.

Mihhail Kõlvart otsustab rohkem kui 400 000 inimese laste hariduse käekäigu üle, laias laastus. See ei ole okay.

Kui mõelda end järgmisesse kevadesse, siis kellelt võiks Eesti200 valijaid ära võtta?

Täna töötab poliitikas hirmu vektor ja lootuse vektor. EKRE mängib teadlikult ja professionaalselt, nagu õpiku järgi – kui vaatame ka mõnda teist Euroopa riiki – hirmu vektoril.

Mina olen soovitanud Eesti200-l võtta lootuse vektor ja anda inimestele kompetentne, usaldusväärne tunnetus.

Ja ka praeguses EKRE-s on inimesi, kes alternatiivi olemasolul mõtleksid ümber. Nagu teisteski erakondades, Reformierakonnas, Isamaas, Vabaerakonnas... Igal pool.

Vabaerakonna Krista Aru ütles hiljuti, et tema "ei taha kuuluda sellesse riigikogusse, mis hakkab EKRE juhtimisel määrama, kes on õige eestlane ja kes mitte". Aga teie?

Oleks kurb kui Krista ei taha enam riigikogusse kandideerida, see oleks käega löömine...

Ta rääkis EKRE poliitikast, öeldes: "Piiratud ja süüdistav, teisi rahvaid ja inimesi alandav rahvuslus ei ole see, mis Eestit XXI sajandil edasi viib."

Mina ei ole inimene, kes lööks käega ja see, et liitun Eesti200-ga on näide, et ma ei taha lüüa käega. Arvan, et hirmu vektori põhjal valitsemine viib Eesti riigi täiesti vales suunas, suletuse ja hukatuse poole.

Olles ise väga rahvuslikult mõtlev inimene, sain omal ajal IRL-is sarjata enda Isamaa 2.0 kõne eest, kus ütlesin, et meid peaks saama kaks miljonit end eestlaseks pidavat inimest.

Krista Aru jätkas: "Kuid selle vastu saaks võidelda ainult samasuguste vahenditega: räusates ja teisi süüdistades. Ma ei oska seda ja ei taha seda."

Sellega ma ei ole nõus, ei selle vastu saab ainult räusates ja teisi süüdistades. Vaadake, mis toimub meie laulupidudel. Vaadake, mis juhtus, kui vihma tõttu otsustati ära jätta noorte tantsupeo etendus. Need ei ole inimesed, kes käivad kaikaga vehkimas, kedagi sildistamas või kolbaproove võtmas.

Ohtlik on, kui räuskajatele antakse alla. Alla ei tohi anda. Krista Aru ei tohi alla anda, on minu sõnum.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Priit Mürk/ERR

Teised erakonnad näivad suvel puhkavat ja EKRE teeb samal ajal tööd – nende telgid on paljudel laatadel ja suveüritustel.

Asi pole laatades. Nad on hästi konfliktsed, kerkivad üliteravate ütlemistega üldisest infovoost esile.

Ei kujuta ette, et minu sõpruskonnas arutataks õhtul, kuidas mängida kohtuniku peaga jalgpalli. Aga nende [EKRE] liider ütles seda oma suvepäevadel. Ju siis on mingi hulk inimesi, kellele see meeldib, aga need ei ole teemad, mida tõsiselt arutada.

Kui tõsine on võimalus, et Eesti200-ga võib liituda Marko Mihkelson, kes lahkus koos teiega IRL-ist ja kellega jagate riigikogus fraktsioonitute saadikute aknaalust pinki?

Tuleb kõigilt neilt endalt küsida, mida nad enda poliitilise karjääriga teevad. Marko on avalikult öelnud, et tahab ja suudab veel poliitikas endast anda ning tahab jätkata. Tuleb temalt küsida.

Indrek Tarand?

Kõik inimesed, kes otsivad poliitikas jätkamise või poliitikasse tulemise võimalusi, uurivad ka, mida Eesti200 teeb. Üks põhjus, miks mina IRL-ist ära tulin, oli see, et erakond oli muutunud liiga tööbürooks. Seda ei tohiks siin korrata.

Millised erakonnad jõuavad riigikogu järgmisesse koosseisu?

Kindlasti Kesk- ja Reformierakond. Kui Eesti200 otsustab erakonnastuda, mis loodetavasti juhtub, siis Eesti200. EKRE. Sotsidel on rasked ajad, aga lojaalne toetajaskond. Kuid Isamaal ja Vabaerakonnal on see periood, kus võib kõike juhtuda.

Teid on ju algusest peale seostatud Eesti200 tegemistega ja olete need oletused alati kummutanud. Miks te nüüd kapist välja tulite?

Väljend [kapist välja] on jabur. Ma ei ole teinud saladust, et olen osalenud paljudel [Eesti200] aruteludel. Teiseks, Eesti on väike ja kõik need inimesed on minu pikaaegsed õpingukaaslased ülikoolist.

Kui lahkusin mullu pärast jaanipäeva IRL-ist, siis oli päris suur surve minu ja Marko Mihkelsoni peal – tehke nüüd uus erakond. Meie ei tee, vastasime, kui aga teil on ideid, siis võtke see teekond ette. Ja minu üllatuseks on inimesed, kellest arvasin, et nad ei hakka kunagi seda tegema, seda siiski teinud.

Nüüd võiks minu panus olla, et oma poliitilise kogemuse pealt öelda, millest nad võiksid hoiduda, mida nad ei peaks tegema.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Priit Mürk/ERR