Külli Taro: riigireformijate kava murrab sisse lahtisest uksest ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Riigireformi SA kontseptsioonis eksitakse mõistete ja faktidega ega pakuta välja midagi, mis kellegi elu päriselt paremaks muudaks, nendib Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.

Järgmisel nädalal toimub Riigireformi SA reformikontseptsiooni pidulik üleandmine riigikogu esimehele ja peaministrile. Esitatavad ettepanekud on juba avalikud. 

Ootasin selle töö tulemusi väga. Olen olnud ise üks neist eestkõnelejatest, kes on veendunud, et riik peab palju paremini töötama. Paraku on seekordne tulemus samm tagasi.

Eksitakse mõistete ja faktidega, ei tunta olemasolevat korraldust või avaliku halduse ja politoloogia põhitõdesid, välisriikide näiteid esitatakse poolikult, pole uut teadmist ega uusi kandvaid ideid. Tähelepanuta jäetakse tegevused, mis valitsuses ja riigikogus juba tehtud on või parasjagu käivad. Nii paraku hoopis vähendatakse riigireformi algatuse tõsiseltvõetavust.

Näiteks räägitakse ametnike ja "avaliku võimu funktsioone täitvate töötajate arvu vähendamisest", sh riigi sihtasutustes. Aga avaliku võimu funktsioone täitvad töötajad saavadki seaduse järgi olla ainult ametnikud ja riigi sihtasutustes ei saa töötada ühtki ametnikku. Ka pole õige väide, et "Eesti statistika antud küsimuses on ebaülevaatlik". Tegelikult ei ole üldse vaja vaadata statistikat (selle sõna õiges tähenduses). Rahandusministeeriumil on täpsed andmed olemas iga asutuse personali kohta avalikus sektoris. 

Kui mõisted on paigast ära ja arve ei teata, siis millel põhineb hinnang, et ametnike hulka on vaja poole võrra vähendada? Rohkem kui ametnike arvus on tegelik probleem hoopis ülejäänud valitsussektori töötajate hulgas. Ametnike arv moodustab riigipalgalistest vaid umbes viiendiku. 

Unustatakse ära põhitõde, et valitsusaparaadi suurus sõltub eelkõige ülesannete arvust. Ettepanekuid ülesannete vähendamiseks ei esitata. Kuigi Eesti rahvaarv on võrreldes enamike iseseisvate riikidega väike, siis ülesannete hulk on meil samaväärne. Parlament peab suutma täita ka esinduskogu funktsiooni – sinna peavad ära mahtuma erinevate ühiskonnagruppide huvide esindajad, moodustades töövõimelisi fraktsioone. 

Ei tohi ka vaadata töötajate arvu eraldi tegevuskuludest. Soovitus teenused erasektorist sisse osta pole alati lahendus. Samade ülesannete delegeerimine erasektorile üldjuhul ei vähenda maksumaksja kulusid. Arvud näitavad, et Eesti riigi paisumise probleem polegi nendes ülesannetes, mida oleks põhimõtteliselt võimalik erasektorile delegeerida.

Praegused seadused võimaldavad nii rahvaküsitlust kui -hääletust

Reformikontseptsioonis tehakse ka ettepanek sätestada (põhi)seaduses rahvaküsitlus riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil. See võimalus on ka praegu seaduses täiesti olemas. Omavalitsusüksuste ühendamisel seadus lausa kohustab rahvaküsitlust läbi viima. Järgmisel nädalavahetusel tehakse näiteks Tori valla seitsmes asustusüksuses rahvaküsitlus omavalitsusliku kuuluvuse kohta.

Praktikas kasutavad kohalikud omavalitsused rahvaküsitlusi üsna agaralt näiteks kaasava eelarve põhimõtte elluviimisel. Lugesin Jüri Ratase kõnest Keskerakonna volikogul, et järgmisel valitsusperioodil soovitakse rakendada kaasava eelarve printsiipi ka riigieelarve koostamisel. Ehk on hea uudis Keskerakonnale see, et vastupidiselt tekitatud müüdile pole selleks vaja põhiseadust muuta. Ka riigi tasandil võib edukalt kasutada olemasolevat rahvaküsitluse instrumenti.

Samuti peab Riigireformi SA vajalikuks seadustada kohalik rahvaalgatus ja kohalik rahvahääletus. Rahvaalgatus on praegugi õigusaktidega reguleeritud. Nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Rahvahääletuse korraldamise vajadust kohalikul tasandil pole aga veenvalt põhjendatud.

Teadmiseks, et rahvaküsitlus on vaid nõuandev, rahvahääletuse tulemus on otsustajatele siduv. Riigireformi ettepanekute tekstis on esitatud arusaam, et rahvaalgatusega justkui peaks alati koos käima ka rahvahääletus. Selle eksiarvamuse kummutamiseks soovitan lugeda kirjastuses Juura välja antud riigiõiguse õpikut.

Veel vajab ümberlükkamist müüt, et mõne riigielu küsimuse rahvahääletusel ehk referendumil tagasi lükkamine tähendaks riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamist. Rahvahääletusele on võimalik panna kas riigielu üksikküsimus või terve seaduseelnõu. Riigikogu peab laiali minema üksnes siis, kui rahvahääletusel lükatakse tagasi seaduseelnõu. Riigielu küsimuse läbikukkumisel parlament tööd ei lõpeta.

Selline piirang on mõistlik, et pelutada rahvahääletusele panemast suuri seaduste pakette ja rahvas saaks arvamust avaldada konkreetsete küsimuste kohta. Näiteks ei läheks riigikogu laiali, kui rahvas otsustaks referendumil vastata "ei" küsimusele sisserände piirarvu suurendamisest. Aga riigikogu erakorralised valimised kuulutataks välja, kui hääletamisel kukuks läbi samasisuline välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Ministeeriumite ühtne õigusloomekeskus ja kommunikatsiooniosakond

Teiste riikide näited on huvitavad, kuid hoolikalt tuleks jälgida nende asjakohasust. Nii ei saa Šoti või Põhja-Iirimaa valitsemiskorraldust meile päris eeskujuks tuua, sest tegemist pole iseseisvate riikidega, kel oleks Eestiga võrreldavad ülesanded. Otsused riigikaitse, välispoliitika, rahanduspoliitika, maksude jm tähtsate teemade kohta tehakse Londonis. Põhja-Iirimaa parlament muide juba üle aasta üldse ei kogunegi. Pole kuigi tähtis, mitu liiget või komisjoni on parlamendis, mis ei tööta. Taani omavalitsuste elanike keskmise arvu võrdluses Eestiga ei tohi aga unustada rahvastikutiheduse ja omavalitsuste ülesannete olulist erinevust kahe riigi vahel. 

Rootsi ühtse valitsuskeskuse kogemusest tasub kindlasti õppida. Ent tegelikkuses polegi see meie süsteemist nii erinev kui pealtnäha paistab. Koostööprobleemide vaatest pole määrav see, kas ministeeriumid on eraldi asutused või ühe valitsusasutuse osakonnad. Üks põhiseaduslik institutsioon on Vabariigi Valitsus meil praegugi. Ministreid on Rootsis oluliselt rohkem (Rootsis on 22 ministrit, Eestis 14), ministeeriume on mõlemas riigis 11. 

Rootsis on ministeeriumite administratiivsed funktsioonid koondatud meie mõistes riigikantselei juurde. Kui edasi mõelda, siis tasuks analüüsida, kas kasu võiks olla näiteks õigusloome juristide koondamisest kesksesse üksusesse. Sisuline tellimus probleemi lahendamiseks tuleks valdkonna ministeeriumist ja õigusüksus aitaks selle vormida õigusaktiks. Juristide koormust saaks ühtlasemalt jaotada ja õigusloomet süsteemselt arendada.

Huvitavat efekti võiks anda ka ühtne valitsuse kommunikatsiooniosakond. Ei pea igal ministril olema isiklikku PR-osakonda. See sunniks ka valitsuse sõnumeid ühiselt läbi mõtlema.

Need mõtted on toored ja vajaks kindlasti edasi arendamist. Põhiseadust poleks seejuures muuta vaja. See on rohkem pealehakkamise küsimus. Värske kogemus tugiteenuste ühendamisest on ministeeriumite ühishoonesse kolimise ja Riigi Tugiteenuste Keskuse näol olemas.

Tühja ämbri kolin

Usun, et kõik toetavad eesmärke välistada dubleerimist, vähendada bürokraatiat ja õigusloomet või lühendada erinevateks menetlusteks kuluvat aega. Uusi ideid, kuidas seda teha, ma Riigireformi SA dokumendist ei leidnud. Vajadus ministeeriumite allasutusi vähendada, tegevusi kokku koondada ja koosseisud üle vaadata on õigesti välja toodud, kuid juba varem ammu teadvustatud. 

Kokkuvõttes trambitakse reformikavaga sisse lahtisest uksest ja kolistatakse hästi kõvasti tühja ämbrit. Ühegi ettevõtja või abi vajava inimese elu ei läheks ettepanekute elluviimisel paremaks. Peamine vastuargument esitatud kriitikale on siiani see, et kontseptsiooni on koostanud tähtsad inimesed. Tunnen mitut nõukogu liiget ja olen veendunud, et nad pole valmis sellisele tööle alla kirjutama.

Mul on kahju poliitikutest ja ametnikest, kellelt hakatakse nõudma esitatud ettepanekute elluviimist. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Ent paljud juba ammu välja käidud ideid pole siiani ellu viidud mitte seetõttu, et ei taheta või osata, vaid seepärast, et need ettepanekud ei muudaks midagi paremaks. Ma siiski loodan, et nende entusiasm, kes päriselt soovivad midagi paremaks teha, ei vaibu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: