Narva valib ise, kellele, millal ja mis mahus sotsiaalteenuseid osutab ({{commentsTotal}})

Narva ei võimalda oma elanikele kõiki sotsiaalteenuseid sellises mahus ja ulatuses, nagu seadus ette näeb.
Narva ei võimalda oma elanikele kõiki sotsiaalteenuseid sellises mahus ja ulatuses, nagu seadus ette näeb. Autor/allikas: Jelena Kissin

Õiguskantsler tegi riigikohtu esimehele taotluse tunnistada kehtetuks Narva linna kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivad määrused, sest need kitsendavad oluliselt seaduses ette nähtud teenusetingimusi ega vasta sellega põhiseadusele. See tähendab, et abi selle vajajateni paljudel juhtudel ei jõua, sest linn on kehtestanud oma reeglid, kellele, mis mahus ja millistel tingimustel abi anda.

Sotsiaalhoolekandeseadus paneb paika, millist abi peab inimestele osutama riik ja millist kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus omakorda peab abiandmist reguleerivaid määrusi koostades lähtuma vähemalt seaduses sätestatud miinimumist, neid tingimusi vähendamata või kitsendamata. See peaks tagama selle, et abi on kättesaadav kõigis omavalitsustes ühetaoliselt.

Paraku aga on erihoolekandeteenus kõige kättesaamatum just Ida-Virumaal, millest suur osa on Narva linnal. 83 protsenti kõigist psüühilise erivajadusega inimestest on Ida-Virumaal vajaliku abita jäetud.

Kuna Narva linna kehtestatud määrused sotsiaalteenuste osutamiseks seadusega sätestatud minimaalset taset ei kehtesta, on need õiguskantsleri hinnangul vastuolus põhiseadusega, sest ei taga abivajajatele inimväärset elu.

Vaatamata õiguskantsleri ettepanekutele pole Narva linnavolikogu oma õigusvastaseid määrusi ka ära muutnud, mistap pöördus õiguskantsler riigikohtusse linna sotsiaalteenuste määruste tühistamiseks. Selliseid sotsiaalteenuseid on kokku lausa 11, alates koduhooldusest ja lõpetades sotsiaaltranspordi korraldamisega, mis seadusele ei vasta ehk mille pakkumist linn abivajajatele minimaalsel seaduses ette nähtud tasemel ei garanteeri.

Nii näiteks on lubamatu, et raske või sügava puudega laps saab tugiisiku- või
invatransporditeenust vaid siis, kui linnal selleks raha on. Seadus sellist abita jätmise võimalust ei sisalda. Samuti peab abi olema tagatud vajalikul määral ja õigel ajal, mis muuhulgas aitab kaasa kogukonna toimimisele tervikuna. Näiteks sotsiaaltransport tööle sõitmiseks võimaldab abivajajal endal elatist teenida, kodus abistamine aga vältida hooldekodusse minekut.

Kohaliku omavalitsuse asi on aga need teenused oma eelarvesse planeerida. Kohalikke sotsiaalteenuseid rahastatakse peamiselt kohalike omavalitsuste tulubaasist, millele lisaks maksab riik toetust kohalike sotsiaalteenuste osutamiseks ja arendamiseks.

Nii välistab Narva muuhulgas abi vajavale inimesele kodu- või tugiisiku teenuse osutamise, kui ta tegelikult Narvas ei ela, ehkki on rahvastikuregistri kohaselt Narva elanik. Samas ütleb seadus selgelt, et abi peab korraldama rahvastikuregistri järgne kohalik omavalitsus, mistõttu pole Narval alust sellise välistusega abist keelduda, seda enam, et riik eraldab kohalike toetuste jaoks raha just rahvastikuregistri andmete alusel ehk omavalitsus on riigilt toetust saanud ka selliste inimeste abi korraldamiseks.

Kui inimene elab tegelikult mujal, tuleb lihtsalt kooskõlastada ja korraldada abiandmine tema tegeliku elukoha omavalitsusega, leiab õiguskantsler. Kindlasti ei tohi lasta juhtuda olukorral, kus inimene jääbki abita.

Veelgi enam, Narva kindlustab koduteenuse vaid sellisele abivajajale, kellel puuduvad lähedased, kes teda ülal peaksid ning kel endal pole võimalusi oma toimetuleku ja hoolduse kindlustamiseks.

Tegelikkuses ei pea ülalpidajad korraldama täisealisele abivajajale teenuseid, sellist kohustust ei saa neile panna. See kohustus on hoopis kohalikul omavalitsusel, kes peab ise abivajadust hindama ja selle ka tagama. Ka ei saa riik eeldada, et erihoolekannet vajav inimene peaks selle eest ise maksma, kui tal raha on. Seetõttu ei saa kohalik omavalitsus selliseid tingimust abiandmiseks ka seada.

Sama lugu on tugiisiku teenusega: ehkki seaduse järgi on õigus abile nii puudega lapse vanematel, vanavanematel kui ka eestkostjatel, on Narva otsustanud abikõlblikuks tunnistada vaid last hooldavad vanemad. Lastele pakutakse tugiisikut aga ainult juhul, kui ta on näiteks varjupaigas, asenduskodus või eestkostel, mitte aga peres, ehkki seadus ei luba sellist vahet teha. Abi peavad saama kõik puudega lapsed, kes seda arengu toetamisel vajavad.

Narva on piiranud oma koduteenuse osutamise nii mahuliselt (kuni 20 tundi nädalas ja maksimaalselt 80 tundi kuus) kui kellaajaliselt (vahemikus kell 8-20) ja üksnes tööpäevadele. Seadus aga näeb ette, et abi tuleb osutada siis, kui seda vaja on - näiteks igapäevaselt ahju küttes või süüa tehes - ja sellises mahus, nagu vaja on. Abivajajat ei või abita jätta, kui ta seda vajab, sest see võib ohustada nii tema elu kui ka väärikust, rõhutab õiguskantsler. Samuti ei saa omavalitsus eeldada, et nädalavahetustel korraldab abivajaja abi endale ise sugulaste-tuttavate kaudu.

Teises määruses jällegi on Narva sätestanud, et üldhooldekodusse paigutatakse esmajärjekorras need abivajajad, kellel puuduvad ülalpidajad, ehkki seadus näeb ette, et lähtuma peab abivajaduse akuutsusest, mitte ülalpidajate olemasolust, seda enam, et lähedastel ei ole kohustust oma täisealist pereliiget isiklikult hooldada ega talle sotsiaalteenuseid korraldada, kuivõrd see ongi kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Sotsiaalteenuseid lubab Narva linn pakkuda raske ja sügava puudega lastele üksnes juhul, kui selleks raha on. See tähendab, et raha puudumisel jääks näiteks tugiisikuks olemine või transpordi pakkumine sügava puudega lapsele üksnes lapsevanema õlule, mis võimaluste puudumisel jääbki saamata ehk laps võib jääda hädavajaliku abita.

Narva jätab sotsiaaltranspordi kulud hüvitamata paljudele, kel seaduse järgi on selleks õigus, nagu puudega lapsed, noored ja täiskasvanud, kes vajavad teenust näiteks koolis või tööl käimiseks. Samuti hüvitab linn sotsiaaltranspordikulusid üksnes tagantjärele, mis tähendab, et perel peab olema raha, et teenuse eest esmalt ise tasuda ja siis tšekkide alusel mitu kuud nende hüvitamist oodata. Kellel selleks võimalust pole, võib jääda abita, mis ometi peab olema garanteeritud.

Narva seab puudega inimeste abistamise sõltuvusse ka puude määramisest - kui pole sotsiaalkindlustusameti määratud puude raskusastet, ei saa ka teenust, vaatamata sellele, et inimene ei pruugi pärast insulti või õnnetuses kaotatud nägemise tõttu ilma kõrvalise abita enam toime tulla. Kohalik omavalitsus peab veenduma inimese abivajaduses ja pakkuma ise abi ka juhul, kui puude raskusaste on ametlikult määramata, sest see ei välista puude olemasolu.

Isiklikku abistajat võimaldab Narva linn aga üksnes lastele, ehkki seadus näeb ette, et ka puudega täisealine inimene peab vajadusel isikliku abistaja saama.

Turvakodu võimaldatakse üksnes neile, kel kodu pole, jätmata arvestamata võimaluse, et turvakodu teenust võib vajada ka inimene, kel lihtsalt pole turvaline oma kodus olla, mitte üksnes see, kel kodu polegi.

Ka munitsipaaleluruume annab Narva abivajajatele üksnes nende olemasolu korral, mis tähendab, et need, kel on akuutne vajadus, ei pruugi seda õigeaegselt saada, ehkki kohalikul omavalitsusel on kohustus mõistliku aja jooksul abi anda. Õiguskantsleri hinnangul tuleb linnal leida sobiv eluruum üüriturult, kui endal ruume pakkuda pole. Samuti ei tohi linn seada eluruumi vajajale lisatingimusi, nagu see, et inimene ei tohi enda juures majutada näiteks elukaaslast või abi vajavat täisealist last, nagu Narva praegu teeb, kuivõrd see võib kahjustada inimese sotsiaalseid ja perekondlikke suhteid-sidemeid. Selliseid kitsendusi ei luba teha ka seadus.

Õiguskantsler rõhutab oma pöördumises riigikohtu esimehe poole, et kohalik omavalitsus ei saa seaduslikkuse põhimõtet eirata argumendiga, et iga inimese
vajadusest lähtudes pole võimalik eelarvesse vajaminevaid summasid planeerida, kuna inimeste vajadused pole teada. Õiguskantsler leiab, et kohalik omavalitsus peab tundma oma kogukonda ja selle vajaduste prognoosimiseks on omavalitsusel juba praegu ülevaade sotsiaalteenuseid kasutavatest inimest, mille pealt on võimalik kindlaks teha, palju kulub raha abivajajate vajaduste katmiseks.

Kohalikul omavalitsusel ei ole õiguskantsleri kinnitusel õigust keelduda kohustuslike sotsiaalteenuste korraldamisest põhjusel, et tal ei ole teenuste osutamiseks piisavalt raha - sellist õigust ei anna omavalitsusele ükski õigusakt. Riik peab tagama kohalikele omavalitsustele piisavalt raha kohustuslike ülesannete täitmiseks ja kui kohalik omavalitsus leiab, et riik ei ole seda
teinud, võib ta riigilt puuduva raha kohtu kaudu välja nõuda.

Millal riigikohtult taotlusele vastus tuleb, ei oska õiguskantsler prognoosida.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: