Eesti logopeedide ühingu eestseisuse liige, Põhja-Eesti taastusravikeskuse logopeed Annika Suurküla ütles ERR-ile, et logopeedide nappus tekkis majanduskriisi ajal, mil Tallinnas koondati esmajärjekorras tugispetsialistid või vähendati nende koormust. Kuna palk oli nagunii väike, siis palga vähendamine 20-30 protsenti põhjustas erialast emigratsiooni. Sama juhtus meditsiinisüsteemis, kus teenuste hindu ning sellega kaasnevalt logopeedide palku vähendati.

"Sellest august polegi välja tuldud," tõdes ta.

Kindlasti oleks Suurküla sõnul vaja juurde vene emakeelega logopeede, keda Eestis hetkel ei koolitatagi.

Logopeede napib ka haiglates ning rehabilitatsioonisüsteemis.

"Täiskasvanutega teeb tööd ikka väga vähe logopeede. Praegu on kahjuks olukord selline, et kui täiskasvanud inimesel on kõnehäire, näiteks insuldi tagajärjel tekkinud afaasia, siis jääb ta oma murega üksi, kui ta just mõnes suuremas linnas ei ela," ütles Suurküla, kelle sõnul on üheks põhjuseks meditsiinisüsteemis logopeedidele pakutav kasin palk.

Samas on nappuse esile kerkimises oma osa ka haridussüsteemis tekkinud muutustel. Suurküla tõi välja, et niinimetatud raskete laste osakaal tavalasteaedades ja tavarühmades järjest tõuseb, erirühmade arv aga väheneb.

Tema väidet kinnitavad ka haridusministeeriumi andmed. Kui 2008. aastal oli hariduslike erivajadustega laste osakaal lasteaedades ja -hoidudes 7,6 protsenti, siis 2013. aastaks oli see arv kasvanud 15,9 protsendini ja mullu esialgsetel andmetel juba 22,8 protsendini. See nõuab ka enam logopeedi olemasolu lasteaias.

"Tartus see probleem nii kriitiline isegi ei ole, kuna kohalik omavalitsus on logopeedide kohalolekut lasteaias toetanud," lausus ta ja tõi välja, et Tartus leidub ka üliõpilasi, kes pärast ülikooli lõpetamist sinna tööle jäävad, kuid sellegi poolest ei ole ka Tartus igas tasandusrühmas või lasteaias piisava koormusega logopeedi.

Tallinnas on aga logopeedi tõesti raske leida, ehkki Suurküla märkis, et erirühmi püütakse seal hoida ning linn rahastab Tallinna õppenõustamiskeskust, mis pakub häälikuseadet.

Haridusministeerium ja sotsiaalministeerium on püüdnud mingeid lahendusi pakkuda, kuid logopeedide ühingu esindaja sõnul puudub terviklikkus ja ühtne süsteem ning see ongi peamine probleem.

Veel ühe faktorina, mis logopeedide vähesusse panustab, tõi ta välja logopeedide töövaldkonna laienemise, sest nad tegelevad nüüd ka neelamishäiretega.

Abi saamiseks ei piisa ühest vastuvõtust

Samas ei ole probleem igal pool nii terav. Lõuna-Eesti haigla ravijuht Agnes Aart ütles, et neil töötab üks täiskohaga logopeed ja see on hetkel piisav.

"Oleme olukorraga rahul, sest meil töötav logopeed tegeleb nii laste kui ka täiskasvanutega, sealhulgas insuldijärgsete kõnehäiretega. Logopeedide puudus pole meil õnneks probleemiks olnud, kuna logopeed Juta Kits töötab meil juba alates 1985. aastast," sõnas ta.

Annika Suurküla märkis, et olukord on mõnevõrra parem linnades, maapiirkondades aga kohati väga nukker.

"Mõnes piirkonnas isegi leiab mõne üksiku logopeedi, kes töötab lastega, kuid täiskasvanutega ei tööta keegi. Mina töötan Põhja-Eesti taastusravikeskuses ning minu juurde ambulatoorsele vastuvõtule tuleb inimesi näiteks Turbast, Märjamaalt ning isegi Pärnust, kuigi seal on logopeed olemas, aga tema töökoormus on nii suur, et tema vastuvõtule on keeruline saada. Ja kui isegi kuskil on see üks õnnetu logopeed, siis  tema töökoormus on nii meeletu, et mingil hetkel ta enam ei tööta, sest vaimselt ei suuda," kirjeldas logopeed olukorda.

Suurküla ütles, et lasteaialaste puhul ei piisa kindlasti vaid korra aastast toimuvast logopeedilisest konsultatsioonist. Viimase mõte on selles, et probleemist lapsevanemat teavitada ja anda talle suunised, kuidas last aidata või kust edasi abi saada. Üldiselt on logopeediline teraapia aga pikaajaline ja süstemaatiline ning ei tähenda ainult häälikuseade või kogelusega tegelemist.

Suurküla tõi näite, et moodustamaks lauset "kass joob piima," peab aju teadma, kes või mis on kas, mis on piim, mida tähendab jooma, kuidas need sõnad välja artikuleerida, kuidas need sõnad panna lausesse nii, et teised sellest aru saavad ning mis käändeid, pöördeid kasutada. Kui ükskõik kus selles süsteemis on viga, ei tule lause välja ning logopeed peab esmalt leidma koha, kus tuleb viga sisse ning siis proovima seda parandada.

Logopeedid sooviksid riiklikult määratud miinimumtasu 

Logopeedide hinnangul parandaks ametivendade nappust üheltpoolt palk.

"Logopeedidel võiks olla igas süsteemis kindel seljatagune, riiklikult määratud miinimum. Hetkel on olukord selline, et meditsiinisüsteemis puudub igasugune miinimumi number, haiglate juhid maksavad palka selle järgi, kuidas neile õige tundub. Sellest tulenevalt on logopeedide palgad väga erinevad, jäädes kohati tugevasti alla eesti keskmise palga," nentis Suurküla.

Haridussüsteemis on tema sõnul mõnes omavalitsuses olukord parem ning logopeedid on kas suisa kollektiivleppes sees või kehtestub neile pedagoogi miinimum, ehkki miinimum pole päris see, mida kogenud spetsialist saada soovib, kuid algatuseks on hea seegi.

Seda, et riik hakkaks logopeedipuudust massikoolitusega lahendama, ei pidanud Suurküla otstarbekaks ja pidas paremaks lahenduseks magistriosa vastuvõtu tõstmist. "Hetkel riik koolitab, kuid ei suuda luua kohta, kuhu see kõrgelt haritud lõpetaja tööle sooviks asuda," lausus ta.

Lisaks peaks olemasolevad süsteemid üle vaatama, et töö dubleerimist vähendada. Näiteks teeb iga logopeed oma uuringu, et teraapiat planeerida, sest infovahetus ei tööta ja ühe asutuse logopeed ei näe, mida teise asutuse logopeed on teinud.

"Hea oleks luua selge süsteem, mida logopeedid ise üksi teha ei saa. Laua taha peaksid istuma kõikide valdkondade, kus logopeedid töötavad, esindajad ning läbi arutama, kuidas logopeedilist abi kättesaadavamaks muuta," pakkus Suurküla välja.

Ta lisas, et praegu tehakse midagi hariduses, siis meditsiinis, kuid kokku see kõik ei saa ja lõpuks on õnnetu lapsevanem oma murega üksi, rääkimata täiskasvanud afaasiaga patsientidest, kellest enamik abi ei saagi.

Lähiaastate vajadus: 25 lisanduvat logopeedi aastas

Haridusministeeriumi andmetel töötas eelmisel aastal Eesti lasteaedades 354 logopeedi, kuid see arv sisaldab ka neid, kelle töösuhe on ajutiselt peatatud. Üldhariduskoolides töötas 2017/2018 õppeaastal 248 logopeedi.

Logopeedina töötamiseks vajalikku kõrgharidust pakub Eestis ainsana Tartu Ülikool, seejuures toimub spetsialiseerumine logopeediale magistriõppes.

Ingar Dubolazov haridusministeeriumi kommunikatsiooniosakonnast rääkis, et õppekohtade planeerimisel lähtutakse sellest, milline on tööjõu vajaduse prognoos, ning kui palju on tarvis tugispetsialiste edasistel aastatel vastu võtta, otsustatakse OSKA hariduse ja teaduse raportis välja toodud vajaduse alusel.

Selle raporti kohaselt on aastatel 2018-2025 vaja igal aastal juurde üle 75 tugispetsialisti, sealhulgas 25 logopeedi.

Tartu Ülikoolis on kahel viimasel aastal võetud eripedagoogika ja logopeedia magistriõppesse vastu 40 tudengit, kuid Dubolazovi sõnul on ülikool alates järgmisest ehk 2019/2020 õppeaastast valmis suurendama nii logopeedide kui eripedagoogide vastuvõttu 50-ni, nii et 25 kohta oleks logopeedia ja 25 eripedagoogika jaoks. Niisugused arvud vastavad OSKA hinnangulisele uue tööjõu vajadusele haridusvaldkonnas.

"Samas ei suundu kõik logopeedia eriala lõpetajad tööle koolidesse," tõdes Dubolazov.

Ta lisas, et riik suurendas eelmisest aastast märkimisväärselt kooli pidajate rahastamist, et tõsta koolis tugispetsialistina töötamise atraktiivsust.

"Õpilastele vajaliku toe pakkumiseks ning tugiteenuste kättesaadavuse parandamiseks eraldas riik 2018. aastal munitsipaalkoolide pidajatele lisaraha enam kui 23 miljonit, sealhulgas tegevuskulutoetus 17,4 miljonit eurot. Lisaks toetusfondi kaudu antavale haridus- ja tegevuskulutoetusele anti 3,1 miljonit lisaraha tulubaasi kasvu kaudu üldist tuge vajavate laste tugiteenuste võimaldamiseks," tõi Dubolazov välja.

Selle toetuse abil peaks tema sõnul makstama tugispetsialistidele väärilisemat palka ja lisaks laienes neile sel aastal võimalus lähtetoetust taotleda.