On teil Venemaal juhtunud ka nii, et helistate kellelegi, hakkate end tutvustama "Tere, minu nimi on Dimitri Mironov..." ning vastu küsitakse "Kas tõesti Jaroslavli oblasti kuberner?"?

(Naerab) See oleks hea nali. Aga nii juhtunud ei ole.

On ta teie kõige kuulsam nimekaim Venemaal?

Kui mõelda perekonnanimele, siis näitleja Andrei Mironov on kõige kuulsam. Poliitikutest aga tõesti kuberner Mironov.

Kas Vene juurtega Eesti diplomaadil on Venemaal lihtsam või vastupidi, keerulisem, võrreldes kolleegidega, kes räägivad vene keelt tugeva Balti aktsendiga?

Mul on tõesti teatud eelis, sest oskan vene keelt emakeelena ja keelebarjääri absoluutselt ei ole. Lisaks olen vene filoloog, kasutan keelt professionaalselt. See tuleb kasuks, mul on [Venemaal] inimestega lihtsam läbi rääkida ja kokku leppida.

Kuidas on töötada Eesti diplomaatia eesliinil?

Küsimus on raske, sest pean mõtlema enda viieaastasele kogemusele ja siis selle paari lausega sõnastama...

Siin on keerulisem, kui töötada Euroopas. Venemaal on teatud eripärad. Ma ei räägi poliitilisest olukorrast, vaid sellest, kuidas siin asju aetakse, kuidas siduvaid kokkuleppeid saavutatakse viimasel hetkel ja sellega tuleb oma töös arvestada.

Kui olin esimest aastat Moskvas, siis häiris, et muudkui istud ja ootad, keegi ühendust ei võta, sa ei saa aru, kas midagi toimub ja kas sinu küsimusega tegeletakse või mitte. Ja kui ise helistasin, et kas teeme või ei tee, siis palusid nad väga viisakalt: ärge segage, muidugi me tegeleme teie projektiga, aga oodake, päev enne tähtaega saate kogu info kätte. Ja päev enne oligi kõik korras.

Siis sain aru, et pole vaja muretseda – sina teed, mida sina pead tegema ja partner teeb, mida tema peab ning viimasel hetkel löövad need kaks lainet väga jõudsalt.

Teie kolleegid, kes töötavad Euroopas, ongi imestanud, kuidas saab olla kultuuridiplomaat Venemaa suures määramatuses, mis iseloomustab Venemaa asjaajamist. Kuidas siis saab?

Harjumise küsimus. Minul õnnestus harjuda. Mitte leppida, aga... Kui tead, kuidas siin asju aetakse, siis see aitab. Määramatuse tase on siin tõesti päris kõrge, aga harjuda tuleb.

Väljendiga "tänada meie diplomaatia eesliinil töötavaid inimesi" põhjendas president Kaljulaid alguses, miks ta sõidab Moskvasse, Eesti renoveeritud saatkonna taasavamisele. Mõned aastad tagasi nimetati meie saatkonda allveelaevaks – diplomaadid elavad seal, töötavad seal, peavada sünni- ja tähtpäevi seal ning välja, Moskva tänavatele satuvad harva. Kas allveelaev on jäänud allveelaevaks?

(Naerab)

Mul on seda raske kommenteerida, sest mina ei ela allveelaevas, vaid korteris [Moskva] linnas. Mõnele selline [allveelaeva] elu sobib, et kui on halb ilm, on tore minna 2. korruse elutoast kuiva jalaga tööle 1. korrusele. Mina olen aga väga liikuv inimene ja mulle allveelaev ei sobiks, nii olen õnnelik, et elan omaette.

Mida tähendab meie diplomaatidele riigipea saabumine töövisiidile Moskvasse?

Suurt au. Palju tööd. Aga see on ajalooline hetk ja meie [saatkonna] inimesed mäletavad seda kindlasti väga kaua.

Kuhu te panete foto, millel istute Kremlis Eesti ja Venemaa presidentide vahel, tõlgite nende kohtumist? Laua- või kapiservale, riputate seinale?

Ma ei tea...

Presidentide tõlk – see kõlab uhkelt.

Kui foto on õnnestunud, siis leiab see kindlasti väärika koha.

Pabistate ette?

Jah, muidugi.

Olen poliitikadiplomaatidelt küsinud erinevate lepingute nimetusi, millest võib juttu tulla, et olla valmis neid õigesti kasutama. Teadmatus on see, mis pabinat tekitab. Oleks teada [kohtumise] täpne päevakord, vaataksin teemad üle, käiksin need peas läbi ja oleksingi valmis. Aga kuna on palju teemasid, mis võivad kohtumise ajal otsekui juhuslikult üles kerkida, peab valmis olema kõigeks.

Üks asi, kui juuakse teed ja räägitakse informaalset juttu, hoopis teine asi on aga Eesti ja Venemaa presidentide kohtumine, kus räägitakse poliitikast, rahvusvahelistest organisatsioonidest, lepingutest. Kõik see terminoloogia peab mul olema peas.

Eestis tunnistavad isegi mitmed välisministeeriumi kõrged ametnikud, et meil jääb järjest vähemaks inimesi, kes tunnevad vahetult Venemaad ja oskavad Venemaaga rääkida. On neil õigus?

Filoloogina ütlen, et kahjuks on meil riigiametites vähe inimesi, kes oskaksid vene keelt kõrgel tasemel. See on lünk, mida mitte võiks, vaid peaks täitma.

Eestil kui Venemaa naabril peaksid olema inimesed, kes on selleks valmis ja suudavad seda teha.

Heast keeleoskusest olulisem on küsimus, kas me saame Venemaast aru.

See ei ole ainult keele küsimus, nõus.

Kas teie saate Venemaast aru?

Mitte alati. Aga ma ei saa ka mõnest Eestis toimuvast asjast aru.

"Умом Россию не понять" – mõistusega ei saa Venemaad mõista, kirjutas 28. Novembril 1866 poeet ja diplomaat Fjodor Tjutšev. Kuidas siis Venemaad mõista?

Tjutšev vastas sellele – "В Россию можно только верить."

Venemaasse saab ainult uskuda.

Selline oli soovitus 19. sajandil. Kui me arutame seda kohalikega või nad ise küsivad, kuidas ma siin ennast tunnen ja kuidas mulle [Venemaa] meeldib, siis küsitakse ka, kas meie saame neist alati aru. Mina küsin siis vastu "Kas teie saate aru?" "Ei, ei saa aru," vastavad nemad.

Kui kohalikud ei saa aru, siis kuidas teised seda mõistaksid? Venemaa on huvitav riik töötamiseks, sest adrenaliin on alati sees ja aitab edasi liikuda.

"В Россию можно только верить." – mida me uskuma peaksime?

Et Venemaaga on võimalik luua ja hoida häid suhteid. Kultuurivallas kindlasti.

Õppisite Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis, mille üks tuntumaid lõpetajaid, aastal 1938, on mullu aprillis meie seast lahkunud Vene õigeusu metropoliit Kornelius. Kuivõrd tuleb usk Venemaa inimeste ellu tagasi?

See on minule võõras teema, millega pole seni eriti kokku puutunud. Aga ma näen... Siinsamas, saatkonna lähedal on Lunastaja katedraal, selle kõrval metroojaam. Kui enne tegi seal ristimärgi vaid mõni vanamemm, kes väljus metroost ja nägi katedraali, siis praegu ma näen, kuidas seda teevad noored inimesed, umbes 20-aastased tüdrukud ja poisid.

See on muutus ühiskonnas, kus noored käivad kirikus ja on tõepoolest usklikumaks muutunud.

Muide, Fjodor Tjutšev kirjutas 19. sajandi keskpaigas artikli "Venemaa ja revolutsioon", kus ta kirjeldas maailma kui revolutsioonilise Euroopa ja konservatiivse Venemaa vastasseisu, kus ei ole võimalikud mingid kokkulepped ja lepingud. Aga praegu, 170 aastat hiljem?

Ma võin olla naiivne, aga võibolla ka mitte, kuid olen kindel, et Venemaaga on võimalik pidada häid suhteid. Vähemalt kultuuri valdkonnas kindlasti.

See, kuidas meie kultuurisuhted arenevad, ongi hea näide, et seda on võimalik teha. Läbi kultuuri kui soft poweri, pehme jõu, võib saavutada midagi ka nn kõvades valdkondades, näiteks majanduses. Kutsutud kultuuriüritusele [kahe riigi] ettevõtjad, kes saavad seal tuttavaks ja hakkavad äri ajama, näiteks. Alustada tuleb lihtsamatest asjadest.

Kultuur ei ole kunagi lihtne.

Kultuur, tõesti, ei ole kunagi lihtne. Niisiis, alustada tuleb mitte lihtsamatest, vaid pehmematest asjadest, nendest, mis meid ühendavad. Mis see veel oleks, kui mitte kultuur. Ja sealt liikuda edasi. Presidentide [Kaljulaidi ja Putini] kohtumine on samuti üks hea ja suur saavutus – riigipead ja riigid räägivad omavahel.

Kui lootusetu tunne teil oli augustis 2014, kui saabusite Moskvasse Eesti kultuuridiplomaadiks? Suhted Euroopa Liidu ja Venemaa vahel olid ju mitte madalseisus, vaid jäätunud.

Aeg oli väga keeruline ja mina sukeldusin kiiresti sellesse. Hakkasin kohtuma siinsete kultuuritegelastega, võimalike partneritega ning kohe alguses, kui olime tuttavaks saanud ja kätt surunud, rääkisid nad: "Dimitri, meie jaoks ei muutu midagi, meie oleme teie head sõbrad ja partnerid, tahame koostööd jätkata. Tahame neid Eesti kontserte ja neid Eesti filme..." Keegi ei öelnud, et tahaks küll väga koostööd teha, aga poliitilistel põhjustel ei julge.

Mida see teie arvates näitab, et Eesti saatkonnas Moskvas töötab kultuuriatašee, aga ei ole majandusdiplomaati?

Minul on hea meel, et Eestil on Venemaal kultuuridiplomaat.

Keda te Venemaa kaasaegsest muusikast kuulate?

Minu lemmikraadiojaam on Jazz FM: väga hea kvaliteediga muusika, vähe reklaami, asjalikud uudised, kolm minutit tunnis on mulle piisav, et olla kursis toimuvaga. Ja kui räägime televiisorist, siis see on mul kanali "Kultura" peal, mis ei transleeri poliitilisi uudiseid, vaid ainult kultuuri. Olen kursis toimuvaga, mis on mulle väga tähtis. Ja huvitav samuti.

Kes Eesti lauljatest – peale Anne Veski, muidugi – tooks Venemaal publiku kokku?

Eesti džässimehed. Alles paar päeva tagasi oli Moskva väga heas, Aleksei Kozlovi jazz-klubis Eesti muusikute kontsert, kus kvartetis esinesid Mihkel Mälgand, Tanel Ruben ja Jaak Sooäär ning neljandaks Aleksei Kruglov, nende hea sõber ja partner, saksofonist Moskvast. Kozlovi klubi saal oli täis, aga – pange tähele – see oli esmaspäeva õhtu!

Kolmapäeval esinesid nad Novokuznetski jazz-festivalil ja nad mängivad ka Eesti saatkonna taasavamise vastuvõtul.

Veel üks hea näide on Tõnu Naissoo, kes märtsis esines Moskvas, Jaroslavlis ja Peterburis. Need olid väga õnnestunud kontserdid.

On's Eesti kultuuris midagi, mida pole mõtet Venemaal pakkuda, ükskõik kui hästi see meil kodus ka välja ei tuleks?

Kui meil on mõni huvitav projekt, siis see võiks olla Venemaalgi esindatud. Kõige vähem on mul kahjuks koostööd arhitektuuri ja disaini vallas, hea meelega teeks ka nendega koostööd, aga nad on Venemaa suunal vähe aktiivsed.

Kui palju huvitab Vene publikut Eesti ja Eestiga seonduv?

Meil ei ole kunagi olnud probleemi, et publikuks ei tule ühtegi inimest kohale.

Kultuuridiplomaat istub ikka saalis.

(Naerab)

Mina olen alati kohal, see on tõsi. Kui aga räägime kohalikust publikust, siis suurlinnades, Moskvas ja Peterburis, on meie vastu piisav huvi. Aga regioonides on huvi veelgi suurem, sest konkurents on väiksem, paljud välisriigid ei käi just tihti Jaroslavlis, Permis, Jekaterinburgis, Krasnojarskis. Meie vahel käime ja seal on alati saalid täis.

Kuidas mõistab Vene vaataja näiteks Elmo Nüganeni lavastatud Eesti sõjafilmi "1944"?

Kolm-neli aastat tagasi näitasime seda Baltimaade filmipäevadel Peterburis ja "1944" oli siis avafilm. Teatud mõttes me riskisime, aga tahtsime näha, mida publik ütleb.

Üks noor mees, 30- või 35-aasstane, tunnistas, et selle filmiga hakkas ta aru saama, et ka need [Teise maailmasõja] ajaloolised sündmused ei ole ainult must-valged, kus on ainult hea ja ainult halb pool, et tegelikult on palju erinevaid arvamusi ja lähenemisi. "Nüüd ma tean, milline oli Eesti saatus ja kuidas Eesti inimesed elasid selle üle. Mina hakkasin Eesti inimestest paremini aru saama," ütles see noor mees. See jäi mulle hästi meelde.

Suhtumine filmisse võibki olla erinev, mõtlema panev. Aga inimesed, kes oskavad mõelda, saavad sellest õigesti aru.

"1944" pole ju päris see ajalugu, mida Venemaa koolides õpetatakse ja õpitakse.

Usun, et mitte. Aga mina räägin inimestest, kes oskavad kriitiliselt mõelda, suudavad analüüsida, tahavad arutada ja siis teevad ise järeldused.

Kes teile rohkem meeldib – krokodill Gena ja Potsataja või Sipsik ja Kunksmoor?

(Naerab)

Mulle meeldivad Naksitrallid.

Dimitri Mironov. Autor: Toomas Sildam/ERR

Olete ise end nimetanud "suurte linnade inimeseks". Moskva ongi selline linn. Kuidas tema hinge kirjeldada?

Vene keeles on nimisõna "Moskva" naissoost. Seega – linna hing on naise hing. Temaga tulebki rääkida ja temasse suhtuda kui naisesse, keda sa armastad või kes sulle vähemalt väga meeldib. Ta võib olla kuri, ta võib olla hea, aga ta on alati koos sinuga, kui sa elad ja töötad siin.

Nii suur ja nii võimsa energiaga linn mõjutab ka sind.

Ma ei ole kohanud diplomaati, kes öelnuks ükskõikselt, et jah, töötan siin, aga see linn ei kõneta ja ei mõjuta mind. See on megapolis, väga suur linn ja kui sa oled siin, hakkad niikuinii elama tema rütmis. Hommikust õhtuni ja iga päev toimub midagi, sõltumata kella-, hoo- ja aastaajast. Mulle see siiani meeldib. Sellepärast olengi siin.

Kas erinevate saatkondade kultuuriatašeed suhtlevad omavahel, on teil kombeks mingi klubiline kooskäimine?

See on hea küsimus ja ma ütlen ka, miks. Kõige parem läbikäimine on mul muidugi Läti ja Leedu kolleegidega, sest teeme Baltimaade ühiseid üritusi. Teisel kohal on soome-ugri riigid Ungari ja Soome, samuti Venemaa soome-ugri regioonid.

Aga üldiselt oleme teatud mõttes konkurendid. Kui poliitikadiplomaadid pigem ühendavad oma jõud, et midagi koos saavutada, siis kultuuridiplomaadid võitlevad kõik publiku tähelepanu pärast.

Igaüks omaette?

Veelkord – mõnes mõttes oleme konkurendid. Ma ei taha, et igast minu projektist teaksid kohe kõik teised kolleegid, sest keegi võib mõelda, et oo, see on päris hea mõte, teeme sama moodi. Miks ma peaksin oma ideid ära andma?

Moskvas elavad vist teie sugulased?

Jah.

Istute siis nende või sõpradega Moskva mõne suure kortermaja väikese korteri pisikeses köögis, pirukad on veel soojad, tort juba lahti lõigatud, joote teed, võtate pitsi – millest räägite?

Elust-olust, sugulastest-sõpradest. Täiesti tavalised tavaliste inimeste jutud. Poliitikast me ei räägi, kui te seda tahtsite küsida.

Kui lähedased on Eesti ja Venemaa inimeste mõtetes?

Kui ma ütlen, et lähedased, siis ei vasta see tõele. Kui ütlen, et sada protsenti erinevad, pole see jälle tõsi.

Venemaa on suur riik ja see, mis võib Moskva kohta õige olla, ei kehti Peterburi kohta. Öelda, et kõigi Venemaa inimeste peades on just sellised mõtted, pole võimalik. Mulle ei meeldi üldistada.

Mina olen õnnelik, sest ei pea igal õhtul vaatama [Vene riikliku telekanali] uudisteprogrammi Vremja, nagu meie poliitikadiplomaadid, ja puutun kokku nendega, keda näitab  telekanal "Kultura". Seal on andekad ja avatud inimesed, kelle peas keerlevad samasugused mõtted nagu Eesti kultuuritegelastel, et kuidas saaks teha head asja siin maailmas.

Kui palju on Eestil sõpru Venemaal?

Suudaks keegi öelda mingi protsendi või täpse arvu...

Kas meie üritustel käiakse? Käiakse. Kas meie vastu huvi tuntakse? Jah, tuntakse. Kas me saame positiivset tagasisidet? Saame küll. Järelikult, neid inimesi on palju.

Hiljuti tutvustati Peterburis ja Moskvas õppimisvõimalusi Eesti kõrgkoolides. Kuidas julgustaksite teie, Tallinna Ülikooli Katariina kolledži kunagise juhina tulema Vene noori õppima just Eestisse?

Millised on Eesti plussid? Me oleme turvaline riik. Väike, mis on meie eelis. Asume [Venemaa] kõrval ja tudengitel on lihtne kodus käia. Meie õppemaksud ja elamise kulud ei ole nii kõrged nagu Lääne-Euroopas. Keeleoskus – meie riigis räägitakse laialt inglise ja vene keelt, kõigil on võimalus eesti keelt soovi korral õppida. Need ongi eelised, plussid, millest räägime ja loodetavasti siinsed [Vene] noored kuulevad meid.

Kui Estonia balleti ja ooperi trupid annavad Moskva Suures Teatris neli õhtut täissaalile etendusi ning publik iga kord pikalt püsti seistes aplodeerib – mida siis Eesti kultuuridiplomaat tunneb?

Emotsioon oli... pisarateni. Selline triumf minu riigi rahvusooperile ja rahvusballetile Venemaa kõige tähtsamal laval ja muusikamaailma ühel tähtsamatest lavadest! Ma väga tahaksin... et näeksin seda veel. Mul on Facebookis siiani avapildiks Suure Teatri täissaali foto.

Ja kui Tretjakovi galeriis seiavad moskvalased sabas, et pääseda Eesti kunsti suurnäitusele?

Täpselt sama moodi. On uhke tunne ja väga positiivne emotsioon.

Lõpetuseks üks Moskva anekdoot eestlaste kohta, palun!

Stereotüübi järgi oleme ju aeglased. Käisin kord Moskva uues ärikeskuse piirkonnas, mille nimi on Moskva-City. Pidime sõitma pilvelõhkuja 80. korrusele ja liftisaatja ütles, et see võtab ühe minuti. Meid oli liftis kümmekond. Üks siis ütleski, et räägib anekdoodi Eesti liftist. (Hakkab naerma) Venekeelne anekdoot oli lühike, kuid naljakas.

Inimene satub Tallinna kohalikku pisikesse pilvelõhkujasse, tahab sõita üles ja liftisaatja küsib:  "Millisele korrusele?"

"Kahekümne viiendale."

"Бельё брать будете?" – "Kas voodipesu võtate?"

(Naerab laginal)

Ah-soo...

(Naerab edasi)

See on rongist. Kui öö läbi sõidad, siis vagunisaatja küsib alguses alati: "Бельё брать будете?" Et kas tahad padjapüüri, voodi- ja tekilina, käterätikut. Pikk sõit ju.

Anekdoot kestis pool minutit ja veel pool minutit me naersime, kuni 80. korrusele jõudsime.