Eestil on suurepärane võimalus targa riigina õppida teiste riikide populistide tehtud vigadest, et neid mitte korrata. Euroopa enesekindluse taastamisel saab Eesti e-riigi kogemusest palju abi.

Ajaloo valu

Tormilistel aegadel ununeb ajaloo valu ruttu. Kas mäletate, et 5. juulil, vähem kui neli aastat tagasi, korraldas Kreeka valitsus referendumi Euroopa Liidu päästepaketi üle. Äsja valimised võitnud erakond Syriza tahtis leevendada kasinusmeetmeid ja siseneda uuesti väärtpaberiturule.

Kui eurotsooni riigid sellega ei nõustunud, siis pani peaminister Alexis Tsipras selleks, et ise vastutusest vabaneda, päästepaketi kõhklemata rahvahääletusele. Rahvas tegigi nii nagu Syriza oli valimisperioodil lubanud ja hääletas päästepaketi vastu.

Sisuliselt oleks selline areng tähendanud Kreeka väljumist eurotsoonist ja riigi majanduslikku kollapsit. Sellega sai läbi ka Tsiprase populistipõli. Mõistes, et tema sammud tüürivad Kreeka kuristikku, hakkas ta pidama Euroopa rahandusministritega uusi läbirääkimisi. Selle tulemus oli Kreeka jaoks algsest oluliselt kehvem, aga vähemalt ei langenud riik kaosesse.

Kui peaminister Tsipras sai oma avantüüri tõttu karistada ja tegi ka vigade paranduse, siis veelgi valusama õppetunni said briti poliitikud kui oma positsioonide säilitamise eesmärgil pandi rahvahääletusele Suurbritannia kuulumine Euroopa Liitu.

Tulemuseks oli peaministri poliitilise karjääri kokkukukkumine ja Suurbritannia mõistmine valulikku Brexiti protsessi. See kestab siiani ning selle tulemusena on riik jäänud tiksuma tühikäigule ja vähenema on hakanud ka rahva ostujõud.

Kogu protsessi iseloomustab paremäärmuslike muinasjutuvestjate valjuhäälne karjumine, et viiekümne aasta pärast on elu Suurbritannias ehk parem kui mujal Euroopas. Seejuures tasub meenutada, et suur osa Brexiti vastaste lausvalesid tuli välja juba referendumile järgnenud päevadel.

Nii Suurbritannia kui ka Kreeka näitel saame öelda, et Euroopat üritatakse praegu lõhestada nii vasakult kui ka paremalt.

Lühiajalise poliitilise kasu nimel ollakse valmis ohvriks tooma aastatepikkuse töö tulemus ühise Euroopa ehitamisel. Selleks sobib kõik, mis tähelepanu köidab - üle võlli lubadused, kõlavad ja kõrgelennulised ebatõed, valed ja libauudised. Euroopat lõhkuva tegevuse etteotsa on rakendatud ka sotsiaalmeedia trolliarmeed ja kahtlase taustaga propagandaportaalid. Ikka ja jälle vilksatavad nende tegevuste tagant ka Kremli pikad kõrvad.

Kui populismi lausrünnaku kõrvale panna veel ka nüüdseks läbitud (kuigi tagasi tulla võiv) võlakriis ja pagulaskriis, siis on selge, et Euroopa peab uuesti leidma oma enesekindluse. Selleks tuleb meil kõigil pisut järele mõelda, milleks Euroopa Liit loodi ja mida me sellelt ootame.

Füüsiliste ja vaimsete piiride jõuline kaitse

Euroopa Liitu on alati peetud ennekõike rahuprojektiks. Siiani rivaalitsenud rahvusriigid leppisid kokku ühistegevustes, lõid ühisturu ja samavõrd olulisena tagasid ka inimeste vaba liikumise.

Seejuures ei ole Euroopa ehitamine olnud kunagi kiire ja jõuline edasiliikumine. Pigem on tagasilöögid, kriisid ja katsumused olnud sellel teel lahutamatuks osaks. Osaliselt on Euroopa areng toimunudki läbi kriiside ja nende seljatamise.

Euroopa enesekindlust aitaks kasvatada oma füüsiliste ja vaimsete piiride jõuline kaitse. Selleks, et me teaksime, mis meie piiride taga toimub ja oskaksime tegutseda, peab tugevam olema ka liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika.

Sama kehtib keskkonnapoliitika kohta, milles Euroopal on kogu maailmas kanda eestvedaja roll. Erilise tähelepanu alla tuleb tõsta Euroopa konkurentsivõime parandamine, sest üleilmses majandusvõitluses ei tule arvestada mitte ainult USA ja Hiinaga, vaid üha rohkem ka uute arenevate turgudega.

Selleks peab Euroopa muutuma kiiremaks, efektiivsemaks ja innovatiivsemaks. Eesti digiriigi kogemus vajab ka teistes EL-i liikmesriikides kiiret rakendamist, sest aitaks nende riigikorraldust muuta oluliselt tõhusamaks ja läbipaistvamaks. Ka Euroopa Liidul endal tuleb läbi vaadata oma direktiivirägastik ja loobuda ülereguleerimisest ning ka liikmesriikide protektsionismist, mis jahutab liidusisest majandustegevust.

Euroopa Liit on rahvusriikide liit ning me võime olla täiesti kindlad, et liitriiki lähikümnenditel ei tule. Selleks on riikide majanduslikud ja kultuurilised erinevused liiga suured. See ei tähenda, et Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid ei peaks pingutama tõhusama koostöö nimel. Vastupidi, praegune olukord lausa nõuab, et riigid peaksid kinni kokkulepetest ning panustaksid ka tihedamasse koostöösse.

Euroopa Liidul aitab enesekindlust leida ka jõuline sõnavabaduse ja sõnavastutuse eest seismine. Üleilmsete internetihiidude ebavõrdse konkurentsieelise tõttu on Euroopa meediamajad kandmas suuri kaotusi ning nii võib löögi alla sattuda ka vaba sõna kui üks demokraatliku riigikorralduse nurgakive. Seetõttu on Euroopa ajakirjandusele eluliselt tähtis digimaksu kehtestamine reklaami müüvatele sotsiaalmeedia hiidudele.

Brexiti fiasko tunneb ka seika, et päev pärast referendumipäeva kasvas Suurbritannias kolossaalselt Euroopa Liidu sõnapaari googeldamine ja seda tõenäoliselt põhjusel, et valimiskastide juures ei saanud suur osa inimestest üldse aru, mille üle otsus langetatakse.

See groteskne stsenaarium ei tohi enam korduda ja selleks tuleks Euroopal leida üles oma enesekindlus, et läbi selgete ja julgete otsuste olla oma kodanike jaoks arusaadavam, ka efektiivsem ja kasulikum.

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad 26. mail.