Peaaegu seitse kümnendit tagasi loodi Jean Monnet, Robert Schumani ja Konrad Adenaueri eestvõtmisel Euroopa Söe- ja Teraseühendus, millest omakorda kasvas välja nüüdne Euroopa Liit.

Asutajate jaoks oli ühinev Euroopa ennekõike rahu kindlustamise ja jõukuse poole püüdlemise projekt. Sõjakoledustest õppinud kristlikud demokraadid olid just need, kes otsisid ja leidsid tee, mis tagas Euroopa arengu pikkadeks aastakümneteks.

Kristlikel demokraatidel, paremtsentristidel, konservatiividel tuleb taasleida need põhimõtted ja väärtused, millest lähtuti sõjajärgse Euroopa ülesehitusel. Viimastel kümnenditel on oluliselt hägustunud selge ideoloogiline piir konservatiivse, sotsiaaldemokraatliku ja liberaalse maailmavaate vahel. Kõik on justkui keskpõrandale kokku pühitud, mis on loonud pinnase poliitika äärealade arenguks.

Kui traditsiooniliste erakondade sõnum pole piisavalt klaar, otsivad valijad neid poliitikuid, kelle jutt on selge. Lihtlausetega äärmuslased on selle niši üles leidnud. Näiteks Itaalias moodustasid valitsuse populistid ja äärmuslased, kelle ainuke ühine nimetaja on nö süsteemivastasus.

Võime järeldada, et äärmuslus ja populism tekivad muuhulgas just segadusest, peataolekust ja rahuolelmatusest, mis on tihti tingitud selgepiiriliste maailmavaadete - olgu siis vasakpoolsus või parempoolsus - kuhtumisest.

Sellises olukorras on põhjust peeglisse vaatamiseks kõikidel pika ajalooga erakondadel ning valija süüdistamine valedes otsustes on siinkohal rumal ja küündimatu. Segaduses valija on justkui külamees oma kodupoe leivaletis, kust ta on harjunud leiba saama, kuid talle pakutakse leiva asemel torusiili. Loomulikult ta solvub ja otsib uue poe.

Reeglid kehtivad kõigile

Euroopa Liit peab suutma end kehtestada neis asjus, mis on liikmesriikide poolt kokku lepitud. Olgu need siis Maastrichti kriteeriumid või Schengeni kokkulepe. Nii nagu on mulle vastuvõetamatu Euroopa jagamine uuteks ja vanadeks riikideks, ei saa ma nõustuda sellega, et on need, kes peavad reeglitest kinni ja need, kes ei pea reeglitest kinni.

Euroopa Liidu põhivabadused ehk kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine on seotud usaldusega Euroopa Liidu vastu. Inimeste vaba liikumine saab toimida ainult tingimusel, et EL peab kontrollib oma välispiire. Nägime rändekriisi näite varal väga selgelt, et kui usaldus kaob, siis võtab selle taastamine pikalt aega ja toob kaasa hulga ebameeldivusi.

Euroopa Liit peab olema valmis suuremal määral üleilmsetes protsessides kaasa rääkima ja olema proaktiivne mitte reaktiivne. Euroopa poolt selgelt maha magatud arengud Süürias, Liibüas ning mujal Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas viisid meid 2015. aasta rändekriisini. Sellest tuleb õppida.

Kui EL-i kõrge välispoliitika esindaja ei ole suurriikide poolt kutsutud osalema nö ad hoc loodud kriisihaldusmehhanismis, siis on see ohtlik kogu Euroopa kodanikele. Võimetus jõuliselt sekkuda konfliktide algfaasis toob kaasa tagajärjed, millega tegelemine võtab Euroopalt jõudu, vahendeid ja aega.

Aitab asendustegevusest

Ma olen veendunud, et igasugune heietamine Euroopa Liidu lahingugruppide sõjalisest võimest on tühipaljas asendustegevus, kui neid just nimelt meie inimeste julgeoleku nimel ei olda valmis kasutama. Tagantjärele tarkusena on Euroopa loomas 10 000-pealist piirivalvejõudu, millel oleks edu korral reaalne mõju EL-i julgeolekule.

Asendustegevus on ka heietused Euroopa armeest. Euroopa julgeolekugarantiiks on NATO ja tugev transatlantiline suhe. Ilma USA panuseta ei ole Euroopa julgeolek tagatud. EL-i armeest rääkimise asemel peaksid liikmesriigid panustama NATOs kokkulepitud kaitsekulutustesse ja tagama oma olemasolevate üksuste lahingvõimekuse, sest vaid see teeb Euroopa ka sõjaliselt reaalselt tugevamaks.

Sarnaselt piiride kindlustamisele ja turvalisusele peame panustama eesti inimeste toimetulekusse ja heaolusse ning elukeskkonna säilitamisse. Euroopa seda meie eest tegema ei hakka, Eesti peab ise tegema kõik selleks, et elamisväärne keskkond toimiks terves Eestis, et säiliks keel, kultuur ja meie eestilik eluviis.

Toome oma inimesed koju tagasi

Hiljuti vestlesin tubli pereisaga Lääne-Virumaa väikelinnast. Ta oli viimased 12 aastat igal nädalal käinud Soomes tööl ning nädalavahetustel ehitanud oma kodumaja Eestis. Tal ei olnud võimalust pühenduda sajaprotsendiliselt oma laste kasvatamisele, kuigi ta seda oleks väga soovinud. Hiljuti otsustas ta püsivalt koju tagasi pöörduda, sest teisiti ta enam oma elu ette ei kujutanud. Maja, kus oma perega elada, sai valmis ja korralik töökohtki olemas.

Me peame tegema kõik, et temasarnaseid inimesi oleks rohkem. Isa või ema, teinekord suisa mõlema vanema eemalolek kodust ei ole laste suhtes aus. Kohtumisel Kagu-Eestis asuva kooli direktoriga selgus, et Soomes töötavate vanemate, kel pole piisavalt aega oma perega koos olla, lastel esineb palju tihedamini käitumishäireid ja probleeme koolis.

Kui gümnaasiumi viimases klassis käiv õpilane ei saa riigieksamiteks valmistuda, sest peab oma väikevendi kantseldama, sest mõlemad vanemad on Soomes tööl, siis seda ei saa ju normaalseks pidada.

Meie kohus on tagada tasakaalustatud areng

Kui ma küsin ettevõtlikult ja pühendunud põllumehelt, et mida riik saaks teha tema toetuseks, siis esimese asjana toob ta välja taristu. See pole mitte ainult kõvakattega tee tema moodsa tootmiskompleksi juurde, mis annab tööd kolmekümnele inimesele, vaid ka elementaarne elektrienergia varustuskindlus ja ühtlaselt toimiv telefoniühendus, mida ta vajab. Rääkimata kvaliteetsest lairibaühendusest, sest paljukiidetud 4G on rohketes Eestimaa paikades lihtsalt kauge müüt.

Tallinna ja selle lähiümbruse konkurentsieelis ei tohiks olla tabuteema, kui me mõtleme toetustele, mis peaksid tagama kogu Eesti ühtlase arengu. Iga maailmatasemel valmistatud juustukera teekond tootjalt tarbijani läheb Läti piiri ääres talu pidavale ja ääremaal elu hoidvale tootjale oluliselt kallimaks kui tema pealinna lähivallas toimetavale ametivennale.

Maaelu säilimine sõltub just väikese ja keskmise suurusega ettevõtete võimest toime tulla, sest pelgalt suurtootmine ja megafarmid ei hoia elu maal. See on tõdemus, millest Euroopa suurriigid nagu näiteks Prantsusmaa on oma võitluses põllumajandustoetuste eest lähtunud.

Selleks, et lahendada Eesti jaoks olemuslikult tähtsaid küsimusi, ei tohi me mööda vaadata võimalustest, mida praktiliselt kõik meie Euroopa Liidu sõbrad on kasutanud. Oleks rumal arvata, et meie lapsed on tänulikud meile selle eest, et me ei ehitanud valmis neljarealist kiirteed Tallinnast Narva, Tartu ja Pärnu suunal.

Sama ennatlik ja rumal on seisukoht, et meie lapsed süüdistaksid meid nende arvel elamises, kui me otsustame praegu näiteks odava laenurahaga teha ära need asjad, millest me 25 aastat oleme rääkinud. Ootame veel või teeme ära, selles on küsimus.

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad 26. mail.