Marina Kaljurand: nõrk Euroopa ei ole meie rahvuslikes huvides ({{commentsTotal}})

Marina Kaljurand
Marina Kaljurand Autor/allikas: Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Olen veendunud, et Eestil saab olla õnnelik tulevik ainult koos Euroopa Liiduga. Seepärast tuleb minna Euroopasse Euroopat koos hoidma, ühendama ja ehitama, kirjutab Euroopa Parlamendi valimiste eel sotsiaaldemokraatide kandidaat Marina Kaljurand.

Kirjutan neid ridu päeval, mil Euroopa Parlamendi e-valimised on täies hoos ja kampaania ise jõudnud lõpusirge viimastele meetritele. Ja kui mõelda äsjastele riigikogu valimistele, siis kohe on langemas pika valimismaratoni finišilipp. Selja taha on jäämas uskumatult kirev ja tormiline, aga ka vastuoluline aeg. Ühtpidi on ühiskonnas näha väsimust lõpututena tunduvatest kampaaniatest ja debattidest ning lubaduste virvarrist.

Suur hulk inimesi on pettunud ja masendunud ning siin-seal on maad võtnud jõuetuse tunne ja soov käega lüüa. Seda nii võimule tulnud uue valitsuse pärast kui ka selle pärast, et meie väike Eesti on täna kurvastavalt harali ja lõhestunud ning kohati ka tige.

Teisalt on Eestit haaranud kodanikuaktivismi värske puhang ning aina tuleb juurde neid, kellele läheb sügavalt korda meie riigi ja laiemalt ka Euroopa käekaik ning kes astuvad vastu kurjusele ning propagandavaledele.

Käisin aprillis kahel erineval, aga ometi ka sarnasel üritusel – Kõigi Eesti Laulul ja Veteranirockil. Ühel seisti muusikaga vabaduste eest, teisel tänati ja tunnustati Eesti iseseisvuse kaitsel olnud missioonisõdureid ja nende peresid.

Käisin kahe kogukonna, Tartu Supilinna ja Tallinna Kalamaja päevadel, kuhu tuldi koos sõprade ja peredega. Tuldi, et olla üheskoos, koos omadega. Ühendava joonena olid kõikjal kohal inimesed, kellel ei ole ükskõik. Oli väga palju noori, oli ärksat meelt ja positiivsust.

See andis lootust, et meie inimesed ei tule kokku mitte ainult lauluväljakule, Vabaduse väljakule või Viljandi folgile, vaid et nad ei jäta ka valimisi vahele. Et ei läheks nii, nagu 2016. aastal Suurbritannias, kus eeskätt just paljud noored britid tundsid pärast Brexiti referendumit kibedat kahetsust, et nad koju jäid.

Milleks Euroopa Liitu vaja on?

Viimastel kuudel olen rääkinud Eestist ja Euroopast tuhandete ja tuhandete inimestega, olen teinud seda silmast silma ja seisnud eri suurusega auditooriumite ees. Olen kogenud, et paljudele jääb Euroopa Liit kaugeks ja hoomamatuks.

Kohtumistel päritakse mult ikka ja jälle, milleks meile Euroopa Liitu vaja on ja mis kasu on Eesti sinna kuulumisest saanud. Eks mul ole vestlusi ka nendega, kes tõemeeli usuvad, et Euroopa Liit on saatanast. Samal ajal kuulub Eesti nende liikmesriikide hulka, mille toetus Euroopa Liidule on kõige suurem.

Minu kindel soov on seda vastuolu ületada ja tuua Euroopa Eesti inimestele lähemale. Töötasin selle eesmärgi nimel kogu kampaania vältel ja see jääb üheks mu südameasjaks ka Euroopa Parlamendis, kui mind sinna valitakse.

Hea, et Le Pen Tallinnas käis

Euroopa Liit sai alguse kui demokraatlik rahuprojekt pärast kahte laastavat maailmasõda. Ühenduse alusväärtuseks on inimõiguste- ja vabaduste austamine ning kaitsmine ning teisalt majanduskasv ja eurooplaste heaolu suurendamine.

Nüüdseks on sellest saanud midagi palju enamat: see on ühine turg koos rahaliidu ja Schengeniga, millest Eesti on ühenduses oldud 15 aasta jooksul selgelt võitnud. Ja kahtlemata on Euroopa Liitu kuulumine üks peamisi Eesti iseseisvuse tagatisi NATO kõrval. Paljude põletavate globaalsete probleemide, näiteks kliimamuutuste ja nende tagajärgedega, saab tulemuslikult tegeleda vaid siis, kui Euroopa riigid neile ühiselt vastu astuvad.

Paraku ei ole see kõik praegu iseenesestmõistetav. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas on pead tõstmas jõud, kes lõhuvad selle asemel, et ehitada ning vastandavad selle asemel, et ühendada. Vastandumisele keskendumine toob odavat populaarsust, aga on tegelikult petukaup. Just solidaarsus ja koostöötahe on andnud Euroopale aastakümneteks rahu ning Eestile kindlama iseseisvuse kui kunagi varem ajaloos.

See võib kõlada küüniliselt, aga minu hinnangul oli hea, et Marine Le Pen hiljuti Tallinnas käis. Eesi inimesed nägid oma silmaga ja kuulsid oma kõrvaga, mida arvavad meist, Venemaast ja Euroopa Liidust Prantsusmaa paremäärmuslased.

Oli teada, et Le Pen toetab Vladimir Putini Venemaad ja Krimmi okupeerimist. Oli samuti teada, et ta ei toetanud Eston Kohveri vabastamist. Tallinnas ütles ta sõnaselgelt, et ta näeb NATOs vaid terrorismivastast organisatsiooni ning ei öelnud midagi artikkel 5 (kollektiivne kaitse) osas.

Veelgi enam, ta ei teadnud, et meie kaitseväelased on käinud koos prantslastega missioonidel ning leidis, et tulevik on kahepoolse diplomaatia päralt.

Mida see tähendab? Seda, et liitlassuhted on mõttetud, et koostööd ei ole vaja ning edasi rabeleb iga riik enda eest ise.

Loodan, et see visiit avas paljude silmad ja näitas, mida Euroopa paremäärmuslus endast kujutab. Samasse äärmusesse kuuluvad ka Matteo Salvini Itaalias, aga ka Taani, Rootsi, Saksamaa ja Soome paremäärmuslased.

Austrias äsja lahvatanud skandaal, mille käigus tuli ilmsiks sealse parempopulistide liidri valmisolek teha Venemaaga räpaseid tehinguid, polnud tegelikult üllatus.

Le Peni külaskäik aitas ühtlasi paljastada Le Peni võõrustajate olemust. Jaak Madisoni jaoks võis see visiit olla diplomaatia triumf, aga Eesti jaoks oli see katastroof ja mitte ainult välispoliitiliselt. Meie inimeste jaoks sai aga selgemaks, kui väga on Eesti ja Euroopa Liit omavahel seotud, et Eesti elu peegeldub vastu Euroopa Liidus ja Euroopa Liit mõjutab Eestit.

Jõulisemalt kerkib päevakorda Euroopa tulevik

Euroopa Liidul olid lähiminevikus rasked ajad – samaaegselt pidi tegelema mitme kriisiga: Euroopa ühtsust murendasid põgenikekriis, Euroopa südamesse jõudnud terrorism, Venemaa agressioon Ukraina vastu, Donald Trumpi saamine presidendiks ja mõistagi Brexit, mis küll ei ole veel toimunud.

Ja ikkagi saab praegu öelda, et ühendus on praegu sitkem ja kokkuhoidvam kui aastatel 2015-2016. Kui varem mõlgutati mitmes riigis lahkumismõtteid, siis nüüdseks on Euroopa-meelsus kasvanud enamikes riikides ja jätkuvalt on Euroopa Liidu ukse taga riike, kes soovivad ühineda.

Paratamatult jõuavad liikmesriikide poliitilised arengud ka Euroopa Parlamenti. Võib eeldada, et uues koosseisus saab olema rohkem paremäärmuslasi ja jõulisemalt kerkib päevakorda Euroopa tulevik – kas minna edasi ühtse ja tugevana või lõhestatult, kus igaüks omaette nokitseb ja endale tekki peale tirib.

Viimase stsenaariumi korral kaotavad kõige rohkem väikesed riigid nagu Eesti, sest kokkuleppeid tehakse siis üle nende peade. Puudutagu need kokkulepped siis välispoliitikat, ühisturgu või vaba liikumist.

Kardetavasti peegelduvad äärmuslaste mõjul Euroopa Liidu tasandil tagasi ka vabaduste piiramise ja õigusriigi lõhkumise katsed. Pean suurimaks väljakutseks Euroopa väärtuste ja Euroopa ühtsuse ning solidaarsuse hoidmist.

Vajadus kaitsta demokraatiat ja inimõigusi pole kübetki vähenenud. Kuna võrreldes kümne aasta taguse perioodiga on Euroopa Parlamendi sõnaõigus ja roll selgelt suurenenud, on varasemast veelgi olulisem, kes on need saadikud, kes Brüsselis Eestit esindavad.

Euroopa on meile ülioluline ja see, milline saab olema Euroopa tulevik, on veelgi olulisem. Lähiaastad on siin paljuski otsustavad. Olen veendunud, et Eestil saab olla õnnelik tulevik ainult koos Euroopa Liiduga. Seepärast tuleb minna Euroopasse Euroopat koos hoidma, ühendama ja ehitama. Mida ühtsem on Euroopa, seda tugevam on Eesti.

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad 26. mail.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: