Marine Le Peni Eesti visiit Eestisse ei ole juhus ega kokkusattumus. Selle eesmärk ongi tekitada segadust ja terav poleemika Euroopa teemadel vahetult enne valimisi ja EKRE saab hulgaliselt meediatähelepanu.

Toimuv on – nagu nüüd on moodne öelda – infooperatsioon. Täpselt samasugune infooperatsioon nagu omal ajal oli Yana Toomi kohtumine Süüria diktaatori Bashar al-Assadiga.

Muidugi ei otsustatud Toomi kohtumisel Assadiga mitte midagi, mõlemale poolele oli see sisuliselt ebaoluline sündmus. Kahtlen, kas Assad täna üldse mäletab, et tema juures käis mingi Eesti eurosaadik ja nad kohtusid ja tegid ühise pildi. Võib-olla tuleb talle meelde (kui keegi aitab meenutada), et see oli üks pikka kasvu vene naine.

Tähtis on see, mis toimus Eesti meedias peale seda kohtumist. Segadus, süüdistused ja väga palju meediatähelepanu, mis konverteerub häälteks.

See on lühidalt EKRE ja nende liitlaste – laiemalt populistide – taktika. Pidevalt ületada piiri, pidevalt teha midagi, mis kindlustab vastaste kriitika ja pahameele. Selle taga on arvestus, et osa ühiskonnast on protestimeelne ja eliidivastane. Ja keda eliit hukka mõistab, seda nemad armastavad.

Selliseid populiste on alati olnud. Ainus oluline asi – neid ei lasta kunagi reaalselt riigiasjade otsustamise juurde. Ei tohi lasta. Sest riigivõimu juures hakkavad populistid tegema sedasama mida alati - taotlema tähelepanu, langetama vastuolulisi, läbimõtlemata ja riigile kahju tegevaid otsuseid.

Ainult nüüd pole tegu enam infooperatsiooniga, vaid piltlikult öeldes päris operatsiooniga. Kujutage ise ette opituba, kus kirurg ei mõtle patsiendi tervisele, vaid sellele, kuidas nad skalpelliga vehkides võimalikult jõuline välja näeks. Kui rahvas nõuab verd, amputeerib selline kirurg oma patsiendilt kasvõi käed ja jalad ... selleks, et ravida grippi.

Populistlikku haiguse organismi kesknärvisüsteemi ja vereringesse jõudmise tagajärg võib olla patsiendile surmav.

Selles seisneb lühidalt Eesti ja Euroopa järgmise viie kuni kümne aasta suurim väljakutse. Sest ka Euroopas on palju neid, kes mõtlevad, et nad siiski suudavad teha populistidega koostööd ja leida ühisosa ja ehk isegi ohjeldada neid. Rumalus.

Nii Eestis kui ka Euroopas peab seda kindlamini kujunema nende tugev müür, kes ütlevad sellistele kokkumängu- ja sobingukatsetele kindlalt "ei" ja ei tagane oma ei-st ähvarduste ega meelituste mõjul.

Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides toimuv võiks olla Euroopale piisavalt hoiatavaks näiteks, milline saab olema meie saatus kui populistid võidavad.

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad 26. mail.