Tihtilugu küsib valija, et milleks on Euroopa Parlamendi liikmeid vaja? Mida nad üldse suudavad? Nad suudavad väga palju.

Vastab tõele, et erinevalt riigikogust, ei saa Euroopa Parlament ise seaduseelnõusid algatada, ent tema võimuses on muuta seaduse eelnõusid, mida pakub Euroopa Komisjon ja soovi korral need ka peatada. Seega isegi kuuel (või seitsmel, kui me arvestame tulevikus Brexitiga) Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmel on suur jõud.

Ainult üks näide: 2014. aastal õnnestus meil viiekesi takistada põlevkiviõli tootmise keelustamine ning nihutada edasi põlevkivi kaevandamise lõpetamise tähtaega. Me ei suuda likvideerida Eesti põlevkivitööstust hävitavat kvootidega kauplemist, kuid kui me poleks viis aastat tagasi sekkunud, poleks veennud kolleege vastu hääletama ja seda otsust blokeerinud, oleks praegune olukord palju hullem.

Põlevkiviõli tootmine ei asenda meie jaoks põlevkivienergeetikat, kuid vähemalt osaliselt korvab meie kaotusi, sh tööturul.

Eestis räägitakse mõnikord Euroopa Liidust halvakspanevalt - et milleks meil seda õige vaja - või lausa negatiivselt. Mis seal salata, Euroopa Liit annab põhjust rahulolematuseks. Aga Euroopa Liidule, nagu igale struktuurile, tulevad euroskeptikud ja konstruktiivne kriitika kasuks.

See struktuur on tohutu: maailma suuruselt teine majandus, pool miljardit elanikku, 28 riiki, palju probleeme, palju võimalusi. Kujutagem ette, mis oleks, kui Euroopa Liitu poleks?

Eesti majandus ja Euroopa toetused

Kõige tähtsam on see, et Eesti oleks vaesem. Aastatel 2004–2017 sai Eesti Euroopa Liidu eelarvest kuus miljardit eurot rohkem, kui ise andis. Järgmisel eelarveperioodil saame kogusummas vähem, kuid ikkagi miljardeid eurosid rohkem kui ise panustame.

Kas need vahendid kulutatakse alati tõhusalt? Ei. Kuid fakt on see, et Euroopa Liidu rahaga tehakse väga palju ära. Tihtilugu lõikab keegi kohalik poliitik renoveeritud kultuurikeskuse ees lindi läbi ja ütleb: "Mina tegin seda!" Euroopa rahastuseta poleks ta midagi teinud, kuid see info jääb kulisside taha.

Miljardid eurod, need on nii põllumajanduse toetused, kui ka raha ettevõtluse arendamiseks. Võib vaielda, kas Eestis ollakse valmis Euroopa raha kasutama ja kuidas täpselt, kuid nõustuge, et süüdistada Brüsselit oma enda initsiatiivipuuduses kindlasti ei saa.

Me oleksime vaesemad, sest meil poleks ligipääsu ühisele turule. Jah, selleks, et ühisturust võimalikult palju kasu saada, peab tegema kõvasti tööd nii Euroopa Parlamendi (meie Euroopa Parlamendi saadikud), Euroopa Komisjoni (meie Euroopa volinik), kui ka Euroopa Liidu Nõukogu (meie ministrid) tasandil. Kuid tollimaksuvaba turg avab meie ees eliitklubi uksed.

Veel üks seik, mis tihtilugu jääb kahe silma vahele: väljaspool Euroopa Liitu oleksime sunnitud pidama läbirääkimisi väliskaubanduse üle kõikide riikidega eraldi ja rahulduma ebasoodsate tingimustega, sest paraku soodsaid tingimusi väike riik ei saa. Praegu kaitseb meie huve Brüssel. Euroopa Liit peab võrdsetel alustel läbirääkimisi Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga ning meie ametivõimud ei pea eraldi midagi tegema.

Kui Euroopa Liitu poleks, oleks meil veel rohkem töötuid, sest oleks väga keeruline minna välismaale raha teenima. Ma tean, et sellel medalil on ka teine külg, negatiivne. Kuid Euroopa Liiduta poleks ka head külge.

Kui poleks Euroopa Liitu, ei oleks paljudel noortel võimalik minna välismaale õppima ja tööpraktikale. Ei oleks standardeid, mis hoolitsevad meie tervislikuma elu eest – Euroopa Liidus on näiteks keelatud hormoonidega Ameerika veiseliha.

Keegi ei tagaks meile hoiuste turvalisust. Euroopa Liidus, kui pank läheb pankrotti, ei kaota teie oma sääste. Poleks viisavaba reisimist Euroopas. Tuleks maksta mobiilside rändlustasu.

Et ei tuleks sõda

Kui Euroopa Liitu poleks, oleks Eesti täielikult Ameerika mõju all. Suhted Venemaaga oleksid palju hullemad ning NATO sõjaline kohalolek oleks kindlasti palju suurem. Kõikide geopoliitiliste tagajärgedega, mida selline olukord võib meie julgeolekule kaasa tuua.

Ja veel üks asi, mida me sageli tähele ei pane: kui Euroopa Liitu poleks, siis suure tõenäosusega elaksime me kolmanda maailmasõja tuumavaremetel. Algupäraselt oli Euroopa Liidu eelkäia Euroopa Söe- ja Teraseühenduse eesmärk uue riikidevaheliste suhete struktuuri loomine, mis muudaks sõdade pidamise Euroopas võimatuks. Nii võitja Prantsusmaa, kui ka kaotaja Saksamaa loovutasid osa oma suveräänsusest suuremale, rahvusülesele struktuurile, millest ajapikku kasvas välja Euroopa Liit.

Võib liialdamata öelda, et külma sõja ajal sai Euroopa Liidust tasakaalustaja. USA ja NSVL oleksid võinud rivaalitseda surmatunnini, samal ajal viis Euroopa Liit ellu paindlikumat välispoliitikat – Suurbritannia hoidis alati Valge Maja ligi, Soome aga hoidis sooje suhteid Kremliga. Tulemuseks oli vastukaalude süsteem, tänu millele suudeti sõda ära hoida.

Tihedam koostöö kui paratamatus

Euroopa Liidu asutajaliikmed arvasid, et ajapikku muutuvad omavahel majanduslikult tihedalt seotud riigid Euroopa Ühendriikideks. Inglise sõna "state" tähendab nii "osariiki" kui "riiki".  Osariigid on mingi piirini iseseisvad, nad võivad näiteks kehtestada erinevaid seadusi, kuid on olemas föderaalvõimu tasand, mis hoiab USA-d ühtsena.

Euroopa Ühendriike ei tulnud ja nähtavasti ei tule ka. Selles mõttes olen realist, mis ei takista mind olemast föderalist: olen ühtsema Euroopa pooldaja. Eestis on föderalismi idee arusaadavatel põhjustel ebapopulaarne, kuid kardan, et sellest me ei pääse.

Asi on majanduses. Kõik Euroopa vabadused ei ole midagi väärt, kui teil pole raha nende realiseerimiseks – pole raha, et näiteks lennata nädalavahetuseks Pariisi. Euroopas on endiselt palju vaeseid. Euroopa Liit on muutunud projektiks noortele ja rikastele. "Pelgalt riikide majandusliku liiduna" pole see stabiilne, sest vaesus viib radikaalse populismi tõusuni, populistid aga, erinevalt proletaarlastest, ei ühine kunagi, nad ajavad oma asja.

Majandusest ja välispoliitikast ei piisa, tarvis on ühist sotsiaalpoliitikat. Sellepärast, vaatamata subsidiaarsuse põhimõttele, on olemas Euroopa ühtne sotsiaalõiguste sammas – programm, mille kohaselt võivad Eestisse jõuda nii Euroopa miinimumpension, praegusest kõrgemad palgad ja muud sotsiaalsed garantiid. Seda algatust toetas Prantsusmaa ning on selge, et Euroopa Parlamendi uus koosseis hakkab selle ja teiste päevakajaliste teemadega aktiivselt tegelema.

Kuid kõik see saab olema siis, kui on olemas Euroopa Liit ja saadikud, kes seisavad selle võimustruktuurides meie õiguste eest.

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad 26. mail.