"Ajakirjandus ja sõnavabadus - need kaks pealtnäha lihtsat sõna on tekitanud ühiskonnas palju erimeelsusi. Mis on sõltumatu ajakirjandus? Kas sõna on Eestis vaba? Milline on vabaduse ja vastutuse tasakaal?" küsiti saate tutvustuses.

Saatejuhiks oli Urmas Vaino.

Valik tsitaate:

Mart Luik (Isamaa):

"Ma olen ka täna sellel seisukohal, et poliitikutel on samasugune õigus kritiseerida ajakirjanikke nii, nagu ajakirjanikel on õigus kritiseerida poliitikuid. Ja
nii peabki see ühes vabas ühiskonnas olema."

Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald:

"Ma ei näe probleemi, kui inimesed - sõltumata väljaannetest avaldavad arvamust koalitsiooni poolt või vastu. probleem oleks siis, kui uudislood oleks üles ehitatud suunaga, et oleks kõik valitsuskriitilised. Aga tegelikult me räägime arvamuslugudest ja ma ei tahaks, et me elame ühiskonnas, kus me tuleme nüüd kokku siia ja rääkima sellest, kas inimesed võivad arvamuslugusid kirjutada. Jah võivad - see on inimeste ja ajakirjanike vabadus ning ma tahaks, et see on ka edasi nii."

Ahto Lobjakas:

"Mulle tundub, et Eestis on väga vähe poliitikuid, kes saavad nö lambist või nullist aru, kus lõppevad nende kompetentsi piirid ja millest kaugemale minek paneks ohtu nende enda demokraatliku poliitiku staatuse. Näiteks kui Suurbritannias läheb keegi poliitik BBC kallale, mis on reguleeritud väljaspool valitsust, tekib küsimus selle poliitiku motiivides. Ta tahab mõjutada ajakirjandust? Poliitkud tõmbavad endale demokraatiates selle joone ette, sest kui nad sealt üle astuvad, on neilt võimalik küsida, mis on nende motiivid, kui te tahate panna vaba ajakirjanduse kinni. Ja ajakirjanike poolt vaadates - ning mina tegelikult ei ole ajakirjanik, ma olen selline arvaja või mis iganes, eks... kui mulle öeldakse, et minu koht on poliitikas, siis mis ruumi see jätab üldse ajakirjandusele? Kui neile öelda, et te teete poliitikat, ja poliitik määrab ära, mida ajakirjandus teeb, siis kus on see ajakirjanduse nö kaitstud ruum, kus sees ta vaba on. Sellest, mulle tundub, on Eestis väga vähestel inimestel arusaam, kaasa arvatud ajakirjanikel ja poliitikutel."

Urmas Reitelmann (EKRE):

"Teatud määral kindlasti [on Eesti ajakirjandus kallutatud]. Ajakirjanduses on tekkinud selline uus generatsioon ja nad on peast vasakpoolsed. Siin ei ole mingit kahtlust ka. Aga see ei ole mitte ainult Eestis nii, see on täpselt nii ka Soome riigiringhäälingus, kus on põlvkonna vahetusega kaasnenud hoppis uus mõtlemine ja vasakpoolsus kõikides asjades. Aga ma siin oponeeriksin, et kui härra Lobjakas viitas BBC-ile, siis kui BBC eetris nimetaks mõni ajakirjanik valitsust nimega "scum", siis sellest kirjutaksid järgmisel päeval kõik Briti ajalehed aga ülejärgmisel päeval sellest inimesest ei mäletaks keegi mitte midagi. Nii et siin on ikkagi... Need suhted on kahepoolsed. Ajakirjandus on, jah, muutunud. Kui nüüd tagasi tulles näiteks rahvusringhäälingu juurde, siis viimane süüdistus rahvusringhäälingu aadressil, Washingtoni korrespondendi suunal. Siis see informatsioon, mida rahvusringhääling vahendab USA-st, on ilmselgelt ju Demokraatliku Partei informatsioon. Washington Post, New York Times ei produtseeri mitte ühtegi uudist president Trumpist ilma omapoolse aktsendi ja tõlgenduseta. Ja seda kaudu tuleb see sama Demokraatliku partei agenda ja ilmavaade Eestisse."

ERR-i uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samost:

"Mul on nüüd väga kahju, et me viime selle vaidluse nüüd detailide tasemele, aga kuna sellised väited kõlasid, siis mina olen ERR-i uudistetoimetuse peatoimetaja ja ma pean reageerima. Seda enam, et neid väiteid esitab siin tulevane ERR-i nõukogu liige. Esiteks, kindlasti oleks see suur mure, kui ajakirjanik esitaks ERR-i uudistesaates või mõnes muus uudisformaadis ühe erakonna seisukohti. Aga seda ei olnud. Eriti julgen ma seda väita, et seda ei ole olnud ERR-i USA korrespondendi puhul. Ma olen Ameerika poliitika väga pikaajaline ja väga põhjalik jälgija ja ma arvan, et kindasti Eesti üks suuremaid huvilisi antud valdkonnas. Kindlasti oskan ma näha ükskõik millise ajakirjaniku töö taga neid allikaid või neid taustu, millele ta tugineb ja Maria-Ann Rohemäe puhul ma arvan, et ta annab meile väga tasakaalustatud kajastust Ameerika Ühendriikidest."

Urmas Reitelmann (EKRE):

"Ma arvan, et mingisugused jutud mingist neljandast võimust sügavalt üle hinnatud ja ausalt öeldes, on Eesti ajakirjandus on nii viletsas seisus, et mida nad kirjutavad, mis tähtsust sellest on?"

Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald:

"Urmas Reitelmann, kui te ütlete, et ajakirjandusel, mida me teeme, pole tähtsust, siis miks EKRE ja teie mõttekaaslased nii põrgulikult näevad vaeva. Miks nähakse nii palju vaeva, et mustata erinevaid väljaandeid, erinevaid ajakirjanikke, erinevaid lugusid, erinevaid lugude kangelasi, on see siis president või keegi teine? Miks on selline piiritu soov panna neid nii musta valgusesse?"

ERR-i uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetaja Anvar Samost:

"Kas ma võin Urmo küsimust veel täiendada? See oli täiesti õige küsimus. Alles mõned nädalad tagasi jõudis minu kätte üks avalikult esitatud presentatsioon, mis on umbes aasta või poolteist vana ning mis on esitatud vist Pärnu turundukonverentsil ja mille esitajaks ja autoriks on Urmas Espenberg. Ta kirjeldas EKRE, kui siis veel sellise alt üles tuleva erakonna kommunikatsioonistrateegiat ja praktiliselt kogu see presentatsioon rääkis sellest, kuidas pääseda ajakirjandusse ja kuidas ajakirjandusega tegeleda. Väga huvitav lugemine tegelikult, mis aitab nagu tegelikult mul praegusel hetkel panna EKRE kõiki tegevusi sellesse õigesse valgusesse. Ja sealt kindlasti ei olnud võimalik välja lugeda, et ajakirjandus ei ole oluline."