Evelin Ilves: minu Euroopa uba ({{commentsTotal}})

Evelin Ilves.
Evelin Ilves. Autor/allikas: Olga Makina

Areng ei pruugi alati tähendada vertikaalset kasvu, tõusvaid kasuminumbreid ja ressursside kulu. Kaasaegses maailmas, kus ressursside lõplikus on juba meie põlvkonna silmale näha, võib arengut mõõta ka näiteks inimlikku õnne kasvatades ja majandust ringlema ja mahedamale kursile pannes, kirjutab Euroopa Parlamendi valimiste eel Eestimaa Roheliste kandidaat Evelin Ilves.

Juba mõnda aega on uus Meka Aasia. Seal annab kõik justkui korraga kolm saaki: innovaatilised ideed, inimesed ja kasumlikkus. Iga ettemõtlev tegelane õpib mandariini või jaapani keelt. Tegusad entusiastid liiguvad maailma eri nurkadest just selles suunas.

Ent kogemuse ja jõukuse kasvades hakkab ihaldusväärsemana tunduma siiski Euroopa. Nagu ka elu hammasrataste vahele jäänud, turvalise kodu otsinguil põgenikele. Miks?

Edu hind

Mina armastan samuti Aasiat. Olen seal viimase paarikümne aasta jooksul palju ringi rännanud. Esimesena külastasin kunagi üheksakümnendatel aastatel Singapuri. Tollal peeti seda kliiniliselt puhast linnriiki üheks maailma tähtsaimaks logistikakeskuseks, kus valitseb vali kord.

Viie kohaliku religiooni esindajad, budistid, taoistid, kristlased, hinduistid ja moslemid, elasid ja töötasid rahus kõrvuti ning majandus muudkui kasvas. See oli muljetavaldav ja silmiavav.

Hilisemad käigud Singapuri on kiiret jätkuvat arengut vaid kinnitanud. Riik on endale püstitanud ühe pikaajalise eesmärgi teise järel ja need ka täitnud.

Viimatisel külaskäigul sain uudistada vertikaalseid taevasse tõusvaid lilleaedu ja riigi teekonda kogu regiooni meditsiinikeskuseks. Oli tõesti muljetavaldav, kuidas viimase eesmärgi nimel pandi tööle kõik etapid alates alusharidusest lõpetades meditsiiniliste tipptehnoloogia keskustega.

Ravikindlustus katab seal korraga nii lääne klassikalist tõenduspõhist meditsiini kui ka hiina traditsioonilise meditsiini ja india ajurveeda meetodid. Sinna tullakse kogu maailmast. Ma armusin Aasiasse ja hakkasin ükshaaval teistegi riikidega tutvuma. Hiina. India. Indoneesia. Tai. Filipiinid. Malaisia. Kambodža...

Mida enam oli mul võimalust kohalike inimestega rääkida, seda ena rullusid lahti meeletu arengutempo telgitagused ja inimlik hind. Meditsiin saab seal ennaktempos edasi tormata, sest paljudes riikides on kõiksugu katseid ja teste käsitlev seadusandlus puudulik või sootuks olematu.

See tähendab, et üks või teine protseduur ei pruugi õnnestuda või omab ravim ootamatult ohtlikke kõrvaltoimeid. Invaliidistumine ja surm on tihti oma vastutus. Pole ime, et Lääne kaasaegne meditsiin on oma arenguhüpped nii kirurgias kui ka psüühikaga töötavate teraapiate osas teinud just suurte sõdade aegu. Siis oli võimalik ja tihti oldi ka sunnitud täiesti enneolematuid võtteid kasutama. Reeglid ja regulatsioonid sõjas ei loe.

Praegu elab kaasaegse Lääne meditsiini üks uusimaid harusid - vananemisvastane ehk anti-ageing meditsiin oma täisverelist buumi just Aasias. Euroopa regulatsioonid teevad inimkatsed pea võimatuks. Meie turvalisuse ja heaolu hinnaga liigume tulevikutehnoloogiate poole oluliselt aeglasemalt. Kuid kas peaks ikkagi iga hinna eest ruttama?

Kellele kuulub Euroopa?

Aasia võimukus ja rikkus on ajas kasvanud, kuid kogunenud väikese osa eliidi kätte. Ja nad vallutavad maailma, ostes selle lihtsalt üles. Vaadakem, kellele kuulub Aafrika! Aga meie? Minu ja sinu Euroopa? Kas meie jääme alles? Vanade kultuurriikide piirideta kooselamine Euroopa Liiduna on terves maailmas haruldane eksperiment.

See on pakkunud meile palju vabadusi, aga osutunud ka tõeliseks väljakutseks, sest piirikontrollide puudumist naudivad ka need, kelle kavatsused meile ei meeldi. Seesama kooseksisteerimine on sõjad Euroopast juba 70 aastat eemal hoidnud. See on pikim rahuperiood siin piirkonnas, võrratu saavutus.

Elatustase on Euroopas arenenud maailma tippu nagu ka sotsiaalne julgeolek nii laste kui ka eakate osas. See pole ühtlane, aga siiski parim maailmas.

Meie Euroopa, mida hellitavalt ka vanadekoduks nimetame, tõmbab endiselt ligi inimesi kõikjalt maailmast. Kas me ise tegelikult adume, kui habras on see tasakaal, mille 28 koos elavat ja töötavat riiki loonud on?

Aasia tõus ja Ameerika muutumine lausa sunnib meid tihedamale koostööle. Sest ühekaupa oleme lihtsalt ülesostetavad või allaneelatavad. Olgu siis tõusvate arengupiirkondade või looduskatastroofide poolt.

Kas Euroopa peaks tormlemisega kaasa minema?

Eurooplane on maailma keskmisest haritum, jõukam ja vanem. Tal on põhiväärtused paigas ja ta hoolib tegelikult ka nii inimeste kui keskkonna heaolust.

Me mõtleme harva sellele, et Euroopa Liit on ainus piirkond terves maailmas, kus inimõigused on päriselt väärtus ja ka seadus. Kus tervelt 70 protsenti elanikkonnast, tavalistest inimestest peab metsa pigem elukeskkonnaks, rohkem pargiks kui majandamisobjektiks.

Meid ümbritsev loodus, mis iga hetkega hävib otse meie silmade all meie oma tegevuste tõttu on eurooplase jaoks saanud tähtsamaks kui majandus. Me hakkame ringiga justkui liikuma tagasi loodusrahvaste väärtusruumi poole, samal ajal kui teised maailma hiiglased jätkavad arutu ressursiraiskamise kursil.

Meie, Euroopa Liit, peame võtma keskkonna-ja kliimapoliitikas terves maailmas jõulise eestkõneleja rolli. Sest meie lapsed on ärganud ja koos nendega virgumas Euroopa rahvas. Valija ja maksumaksja.

Aga ikkagi, kas minu Euroopa peaks maailma tormlemisega kaasa minema? Areng ei pruugi alati tähendada vertikaalset kasvu, tõusvaid kasuminumbreid ja ressursside kulu. Kaasaegses maailmas, kus ressursside lõplikus on juba meie põlvkonna silmale näha, võib arengut mõõta ka näiteks inimlikku õnne kasvatades ja majandust ringlema ja mahedamale kursile pannes.

Mõtlemist on kõige raskem muuta. Euroopasse on seda ühiskonna ja riigina elamise tarkust omajagu kogunenud. Vananeva ühiskonna alahoidlikkus ja tarkus võib ühel hetkel osutuda päästvaks õlekõrreks.

Ma pole kolinud Aasiasse. Sinagi pole. Istume siin kaunil päikselisel linnaväljakul kohvikus või põllulillelõhnas aidatrepil ja mõtleme korra koos: mis on see Euroopa uba? Ilus Elu. Siin on ilus elada!* See on maailma kõige olulisem asi, mille ise endale laulupeo mantraks oleme kirjutanud.

See on isiklik turvatunne ja parajalt täis kõht. Soe tuba ja armastavad käed. Vabadus ja võimalus oma mõtteid väljendada ning õppida siin ja sealpool oma riigi piire.

Vaba tööturg on täna meile justkui põhiõigus. Käeulatuses arsti- ja hädaabi samuti. Need on lihtsad ja tavalised asjad, millele me mõtleme alles siis, kui need äkki puudu on. Ja need on valdavale enamikule maailma rahvast kas osaliselt või ka täielikult kättesaamatud.

Enamik meist ei märka seda reisides Aasiasse, Ameerikasse või ka Venemaale. Sest koos Euroopa Liidu kodakondsusega on meil taskus kaasas garantiina Ilus Elu, mis – üht vähem, teist rohkem – vahel pimestab.

Elu on habras. Nagu ka ilu. Neid aitab hoida ainult nende väärtustamine ja mõtestamine, iga päev ja tund endale nende meenutamine. Ainult nii taasloome elu ja ilu. Meie kohus on see maailmale ja enesele alles hoida. See ongi Euroopa uba ja mõte.

* Refrään laulust "Ilus oled, Isamaa" (Karl August Hermann / Juhan Kunder, Mihkel Veske).

Euroopa Parlamendi valimised Eestis toimuvad 26. mail.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: