Prokuröride ja kriminaalpolitseinike võitlust Narva korruptsiooniga võiks võrrelda lohe peade raiumisega. Banaalne ja kulunud võrdlus, kuid täpsemat vast leida ei annagi.

Nagu tunnistas paar päeva tagasi üks jõustruktuuride esindaja, on nad viimased kümmekond aastat ainult sellega tegelenudki, et ühe päti kinni pannud ja siis vaadanud, kuidas uus asemele kerkib.

Narva linnavolikogu liige Aleksei Voronov polnud kaugelt esimene ega ka kindlasti viimane Narva kroonimata kuningas, kelle troonilt tõukamisega loodetakse, et nüüd ometi muutub Narva linna valitsemine ausaks, läbipaistvaks ja rahva raha kulutatakse omaniku ehk rahva hüvanguks.

Selles loogikas peitub aga süsteemne viga. Aleksei Voronov ja tema eelkäijad ei tekkinud tühjale kohale. Kuningat mängib õukond. Ja õukond on huvitatud inimesest, kes võtaks vastutuse hüvede ja võimu jagamise eest, sest ega keegi ometi naiivselt ei arva, et volikokku või erakonda minnakse Narva linna õitsengu ja rahva heaolu nimel. No eks seda ka natuke, aga oma tasku ja ameti säilimine on ikkagi eelisjärjekorras.

Seepärast meenutabki Narva linnavõim ummuksis ja niisket hallitusseentega keldrit, mille hoogtöö korras tuulutamine üldist pilti ei muuda.
Klassikalise leninliku revolutsioonilise olukorra tekkimine, kus valitsevad klassid ei suuda enam võimu hoida ja alamad klassid ei taha vanaviisi elada, on samuti võimatu.

Narva valitsejatele on võimul püsimine elu ja surma küsimus, sest mida sa tänapäeva maailmas eelmisest sajandist pärit kogemuse ja maailmavaatega ikka teha oskad, kui eelarverahaga sahkerdada. Alamad klassid on toimuvast tülpinud ning eelistavad valimistel hääletada jalgadega, sest mille poolest need uued vanadest paremad on, kui ainult vaesemad ja näljasemad. Narva ei ole Tšehhimaa, kus inimesed ebaõigluse ja varguse vastu tänavale meelt avaldama tulevad.

Nagu ütles peale Voronovi kohtuotsust üks Narva noorema põlvkonna ametnikest, tahaks ta lausa tänaval kisendada, et nüüd on lõpuks ometi õiglus võitnud, kuid õukonna valvsa pilgu all ta ikka nii avalikult rõõmustada ei julge, sest kes teab, mis tagajärjed sel olla võivad. Nii et pigem võiks Narvat muuta valgustatud diktaatori tulek, kui demokraatia võidukäik.

Sellele vaatamata on Aleksei Voronovi süüdimõistmine märgilise tähtsusega, sest nii suurelt pole Narva kuningad varem vahele jäänud. Aga see tähendab vaid seda, et edaspidi aetakse õukonnas asju ettevaatlikumalt. Seniks aga koondatakse ridu ja otsitakse troonipärijat. Korruptsiooniküttidel jääb üle vaid mõõku teritada, sest varsti peab hakkama lohe uut pead sihtima.