Möödunud nädalal juhtus midagi Eesti jaoks tavapäratut. Meie rahandusminister Martin Helme, esindades Eesti valitsust ja Eesti riigikogu, kohtudes oma euroala kolleegidega, jäi nui neljaks eriarvamusele.

Luksemburgis reede hommikul kella viieni kestnud kohtumisel ei nõustunud Helme Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) reformi arutelul ainsana selle reformimise kõigi kokkulepitud aspektidega.

Helme nõudis, et kui stabiilsusmehhanismist on vaja erandkorras kiiresti mõnda panka abistada, andes sellele euroala finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseks laenu, oleks igal euroala riigil vetoõigus.

See tähendab, et kõik riigid peaksid, sõltumata sissemakstud kapitalist, näiteks 12 tunni jooksul olema võimelised oma heakskiidu andma mõne euroala stabiilsuse jaoks olulise panga toetamiseks.

Miks euroala riigid ESM-i soovivad?

Paberil tundub Helme võitlus sisuliselt ju õigena. Miks me ei peaks olema kaasatud otsustamisele meie enda raha kasutamise osas? Tegelikult ju võiksimegi. Aga siinkohal tasub mõelda, miks euroala riigid sellist mehhanismi soovivad.

Kui Euroopa stabiilsusmehhanism 2012. aastal loodi, siis oli selle eesmärk tagada euro ja euroala stabiilsus. See pidi asendama varasemaid majanduskriisi ajal loodud stabiilsuse tagamise mehhanisme, mis võiksid hädas riike vajadusel toetada.

Stabiilsuse tagamine Euroopas võib Eesti vaates tunduda raha raiskamine. Me vast ka mäletame avalikku muret Kreekale raha laenamise osas. Tegelikult see nii päris ei ole. Stabiilsus on midagi sellist, mille puudumine võib kaasa tuua oluliselt rohkem negatiivseid tulemusi, kui selle tagamine maksma läheb.

Analoogiana näiteks võib mõelda pangahoiuste tagamise peale. Seadusega on Eestis tagatud kõigi inimeste pangahoiused kuni 100 000 euro ulatuses. See tähendab, et ükskõik, mis võiks Eestis mõne pangaga ka juhtuda, tavahoiustajad muretsema ei pea. Kui pank peaks näiteks pankrotti minema, siis seal raha hoiustanud inimesed saavad kuni 100 000 euro ulatuses garanteeritult oma raha tagasi.

Sellise kindluse olemasolu tähendab omakorda, et inimesed ei pea kartma ja isetäituvaid negatiivseid tagajärgi ei teki. Kui keegi peaks levitama kõlakaid mingisuguse panga raskuste kohta, ei pea inimesed tormama koheselt oma raha välja võtma. See omakorda tagab, et pankadel ei teki järsku olukorda, et kõik hoiustajad tahavad oma raha välja võtta, mis omakorda võiks panga katki teha.

Selles näites on riiklik garantii kasulik nii pankadele, hoiustajatele kui ka finantssüsteemi tervisele. Sellele lisaks ei ole tõenäoliselt vaja ka seda garantiid kasutada.

Riigid pakuvad garantiid finantssüsteemile

Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärk on sarnane. Eurot kasutavad riigid pakuvad finantssüsteemile garantiid, mis on tegelikult kõigi kodanike huvides, sest ebastabiilsus rahandussüsteemis võib asjad kõigi eurosüsteemi inimeste jaoks oluliselt halvemaks teha.

Mitte et sellega murekohti ei oleks. Nimelt riivab stabiilsusmehhanism pisut Eesti põhiseadust. Peamiselt selle tõttu, et kriisiolukorras on kvalifitseeritud häälteenamusega võimalik sealt kiirkorras liikmesriikidele laenu anda. Asutamislepingu järgi saab 85 protsendiga häältest, mis on proportsioonis sissemakstud kapitaliga, otsustada laenuandmise üle. See tähendab, et kriisiolukorras võiks ka osa Eesti rahast liikuda abivajajale, ilma et Eesti selles kaasa räägiks.

Euroopa stabiilsusmehhanismi loomisel vaieldi Eestis pikalt selle olukorra üle. Viimaks riigikohus otsustas, et kuigi riive Eesti põhiseadusele on olemas, on see proportsionaalne ja me ratifitseerisime selle lepingu. Ja maksime sisse oma osa. See on ligi 150 miljonit eurot. Lisaks sellel oleme lubanud vajadusel lisada kuni 1,3 miljardit eurot.

Esmapilgul võib see kõik tunduda väga suure hulga rahana. Aga tasub meenutada, et Eesti sissemakstav kapital on pisut rohkem kui 0,18 protsenti Euroopa stabiilsusmehhanismi kogukapitalist. Viiendik ühest protsendist. Eestist vähem on sisse maksnud ainult Malta.

Vaid kolm riiki on maksnud rohkem kui 15 protsenti kogumahust – Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Hispaania osakaal on 12 protsenti ja ülejäänud riikide oma alla kuue protsendi.

Kvalifitseeritud häälteenamuse nõue tähendab seega, et kui mõnele riigile on kiirkorras vaja abi anda, ei saa üks 16. väiksema sissemaksega riigist seda mistahes põhjustel pidurdada.

Mõtleme hüpoteetiliselt olukorrale, et Eesti peaks järsku vajama Euroopa stabiilsusmehhanismist abi, aga näiteks sisepoliitiline ebastabiilsus Küprosel, mis on sisse maksnud 0,19 protsenti kogukapitalist, ei võimaldaks riigi poliitikutel abi andmist kiirelt heaks kiita – mehhanism ju sisuliselt ei toimiks ega täidaks oma ülesannet. Eurotsoonis on 19 riiki. Olukord, kus mõnes neist on sisepoliitiline segadus, ei ole ebatõenäoline.

Martin Helme eriarvamused

Nüüd on eurot kasutavad riigid pikemalt läbi rääkinud Euroopa stabiilsusmehhanismi reformi osas.

Muuhulgas on läbirääkimiste käigus kokku lepitud, et edaspidi on stabiilsusmehhanismist võimalik abi anda ka otse pankadele. Et pankade abistamine ei pea alati käima läbi liikmesriikide. Ja et olukorras, kus on vaja kiiresti mõnda eurotsooni stabiilsuse nimel olulist panka vaja laenuga turgutada, sest muidu satub stabiilsus ohtu, võiks kasutada kvalifitseeritud häälteenamust.

See on sarnane loogika, mis on riikide toetamisel. Selle põhiseaduse riive ulatus on Eestis läbi vaieldud. Selle stabiilsuse tagamise aspekt on positiivne. Kui mõnda panka on vaja toetada, siis peaks selles kokku leppima vähemalt riigid, mis maksavad selle toetamisest 89 protsenti. See tähendab, et mõnel riigil, mis on sisse maksnud kogu rahast näiteks mõne protsendi, ei ole erinevatel põhjustel võimalik seda pidurdada.

Martin Helme tegevus Luksemburgis näitas selgelt, miks see reegel oluline on. Saades valitsuselt ja riigikogult suunised, kuidas Eesti huvisid esindada, otsustas rahandusminister käituda omatahtsi.

Olles pikalt olnud nii Euroopa Liidu kui ka Euroopa stabiilsusmehhanismi vastu, ei soovinud ta selle reformimisel olemasolevat loogikat laiendada pankade toetamisele. Antud juhul tundub, et tema tegevus oli selline kas kogemata või soovis ta sisepoliitilist punktivõitu.

Helme teadis, et sel reedel kohtuvad euroala peaministrid, kes pikalt töös olnud reformid ikkagi heaks kiidavad. Lisaks teatas peaminister Jüri Ratas vaid loetud tunnid peale rahandusministrite kohtumise lõppu, et Eesti võtab Helme eriarvamused tagasi. Samal ajal tõestas Helme elavalt, miks kvalifitseeritud häälteenamus on oluline. Kriisiolukorras võiks suureks probleemiks osutuda, kui mõni väikeriik hakkaks stabiilsuse tagamisele kaikaid kodaratesse loopima.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.