2009. aasta rahanduskriis ja sellele järgnenud üleeuroopaline majanduskriis tabas riike rängalt. Kriisiks ei oldud piisavalt ette valmistunud, puudusid mehhanismid, mida leevendusmeetmetena rakendada. Tulemus on kõigile teada, nii mõnigi sai kõrvetada.

Kriisi taandudes on euroalal astutud rida samme euro kindlustamiseks. Loodi majandus- ja rahaliidu alaline kriisihalduse raamistik ESM, mis käivitus 2012. aasta sügisel. ESM annab finantsabi euroala riikidele, kui see on hädavajalik kogu euroala või selle liikmesriikide finantsstabiilsuse kaitseks.

Abi on rangelt tingimuslik ja laenu vormis. Karmistati nõudeid pankadele, loodi ühtne järelevalve ning kriisilahendusfond. Liikmesriikide ühiseks sooviks on, et pankade probleemid ei ohustaks kriisiolukordades riikide rahandust.

Alates 2016. aastast on pankade maksetest kogutud vahendeid pangandusliidu ühtsesse kriisilahendusfondi. 2018. aastal otsustati euroala tippkohtumisel, et Euroopa stabiilsusmehhanism võib kaitsemeetmena pakkuda suure kriisi korral nimetatud fondile toetuslaene.

Lihtsustatult öeldes on kriisilahendusfondi sisuks pankadele laenu andmine olukorras, kus enam ühtegi muud võimalust kriisiolukorras panga päästmiseks ei ole. Kaitsemeetme sisuks on laenu andmine kriisilahendusfondile Euroopa stabiliseerimismehhanismi vahenditest olukorras, kus fondis piisavalt vahendeid ei ole. Sarnased avaliku sektori turvavõrgud finantssektorile on olemas USA-s, Suurbritannias, Rootsis jt riikides.

Kriisilahendusfond sekkub kriisiabi andmisel viimase õlekõrrena alles siis, kui kõik eelnevad kaitseringid on langenud. Sealhulgas pangaomanikud ja võlausaldajad oma kulud kandnud ning pankade endi maksetest kogutud kriisilahendusfond on ammendunud. Läbivaks põhimõtteks ESMi reformimisel on viia miinimumini vajadus kasutada maksumaksja raha panganduse stabiliseerimiseks. ESMile antav kaitsemeetme roll aitab kindlustada, et see ka nii oleks.

Väikese avatud majandusega riigina oleme pidanud kriise kogema mitmel korral. Õnneks oleme nendega hakkama saanud. Ei saa öelda, et Eestis rakendusid võimalikest kõige mustemad stsenaariumid, kuid piltlikult öeldes on igasugune kriis omamoodi must. Kukkumised oleksid saanud olla rängemad, kui nad olid, ka valusamad.

Ei ole mõtet loota, et kõikvõimalike kriisiolukordadega oma jõududega toime tuleme. Ega ka seda, et järgmised kriisid mõjutavad meid vähem või taastume kiiremini. Riskide maandamiseks on vaja liikmesriikidega ühiselt pingutada, sest üldiselt puudutavad suured kriisid vähemal või rohkemal määral kõiki liikmesriike.

Kriisiabi makstakse tagasi Euroopa pankade solidaarsetest maksetest viie aasta jooksul. Mistõttu ei ole pankadele abi pakkumise näol tegevusega, mille hüvitamise kohustus langeb liikmesriikidele. Ei pea muretsema, et Eesti peaks hakkama teistes riikides olevate pankade päästmist kinni maksma.

Meedias on kritiseeritud vetoõiguse puudumist. Siin on taas tegemist väärarusaamaga. Üldiselt otsustab kriisiabi andmise pankadele ESMi direktorite nõukogu ühehäälselt. Võimalik on otsustamine kvalifitseeritud häälteenamusega, kui viivitus seaks ohtu euroala stabiilsuse.

Olukorras, kus reageerida on vaja kiirelt 12 tunni jooksul, kuid otsustajaid kokku saada ei õnnestu, on kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine igal juhul põhjendatud.

Kriisiabi eesmärgiks on riikide finantsstabiilsuse ja euroala stabiilsuse tagamine. Euroala hea käekäik puudutab kõiki liikmesriike, ka Eesti inimeste ja ettevõtete käekäiku. Ükskõik millise euroala panga või riigi kriis mõjutab otseselt meie majandust. Seetõttu tuleb siinkohal abi andmisse suhtuda solidaarselt.