Sotsiaalmeediafirma Facebook idee luua oma krüptovaluuta on saanud palju kriitikat. Miks?

Et üldse rääkida mingist nähtusest, peaks kõigepealt aru saama, millest me räägime, mis need elemendid on. Ja alles siis võiks järeldada, kas mingi asi väärib kriitikat või kiitust või mõlemat. Tõenäoliselt peaksime selgitama, mis on raha, mis on maksesüsteem ja siis natuke vaatama, mis see Facebook on.

Mis see raha siis on?

Raha on ju inimese leiutis, seda kuskil looduses ei leidu, ka füüsikalises maailmas mitte. Mina juristina ütleksin isegi, et ta on õiguse laps.

Rahale on läbi ajaloo tekkinud või omistatud teatud funktsioonid - ta hoiustab väärtust, ta on arvestusühik ja ta on ka maksevahend, või öeldakse isegi seaduslik maksevahend. Rahal, just sellel seaduslikul maksevahendil, on siiani olnud konkreetsed emitendid - selleks on olnud riigid. Riik sellepärast, et raha on ideaalne instrument, et majandust reguleerida. Kui muud ressursid alluvad turu nõudlusele - kes kui palju puulusikaid toodab - , siis raha tootjaid on piiratud hulk. See on riik ise ja mõned osapooled veel - pangad, kes loovad ka raha. Sest iga hoiustatud rahaühiku pealt võid teatud koguses laenu anda ja see jälle omakorda hoiustatakse kuskil pangas. Nii tekib rahaloome ka pankade poolt, mitte ainult riigi enda või keskpanga poolt.

Nüüd, kui raha olemus on enam-vähem selge, piiritletud - õiguse laps ja inimese looming ning tal on mingid funktsioonid - hoiustab väärtust ja on maksevahend, siis teine mõiste, millel on sellega seos ja mis on vaja selgeks teha, on see, et mis on maksesüsteem.

Maksesüsteemi on vaja raha kasutamiseks?

Kui on ainult sularaha, siis me eraldi maksesüsteemist üldse ei räägigi. Aga maksesüsteem on erinevate osapoolte vaheline suhete võrgustik, mis võimaldab seda raha ruumis liigutada. Ja makseüsteemi puhul on ju põhimõtteliselt nii, et mida suurem see süsteem on, mida rohkem selles osalejaid on, mida rohkem seal tehinguid tehakse, seda odavam igale osalejale selle süsteemi käitamine on - see on tuntud mastaabiefektina.

Teine asi, mis rahaga seondub, on raha või väärtuse liigutamine ajas. Seda me teame laenuandmise nime all - me toome laenu andmisega tuleviku olevikku või siis lükkame hoiustamisega oleviku tulevikku.

Ja kuidas me siit Facebookini jõuame?

Finantsmaailmas kutsutakse Facebooki-taolisi ettevõtmisi kas bigtechiks või techfiniks. Neid iseloomustab paar nähtust. Esiteks see, et neil on väga suur kliendibaas ehk siis väga suur kogus infot. Ja teine, mis neid iseloomustab on see, et neil on päris kõrge võimekus seda informatsiooni töödelda.

Ja nüüd me jõuamegi sinna välja: nagu enne öeldud, siis maksesüsteemide puhul on oluline see, et kui on palju osalejaid, siis tekib teatud konkurentsieelis, võimalus seda teenust odavalt pakkuda. Ja teiseks - iga laenuandmise puhul on ju oluline kogu riskiandmestik - kes laenu võtab, milline on tema tagasimaksmise võimekus, mis keskkonnas ta laenu võtab, milleks ta seda kasutab jne. Ja see iseenesest tähedab samuti informatsiooni, selle töötlemise võimekust. Ja sellel bigtechil, sealhulgas ka Facebookil on sellised arvutusvõimsused olemas. Ehk siis tegelikult kahes valdkonnas - nii maksesüsteemina kui ka krediteerimise valdkonnas nad võivad osutada konkurentsi olemasolevale finantssüsteemile.

Ja konkureerimiseks oleks vaja oma maksevahendit, oma raha?

Jah, kui nüüd Facebook otsustab ise tekitada oma arvestusühiku, siis ühel hetkel see võib hakata konkureerima riikide poolt välja antud rahaga, seadusliku maksevahendiga. Vanemad inimesed ilmselt mäletavad, kuidas nõukogude aja lõpus Soome mark konkureeris rublaga. Eelkõige sellel põhjusel, et ta oli stabiilsem, ta hoiustas väärtust paremini, kuna rubla inflatsioon oli suurem. Seetõttu niiöelda kõva valuuta ehk Soome mark osutus rahva seas populaarsemaks kui oli rubla. Nii, et võib ka tekkida selliste suuremate bigtechide poolt välja antud arvestusühikute puhul konkurents selle päris, ehk seadusliku maksevahendiga, kuigi põhjused võivad ollu toodud näitest erinevad.

Ja tagasi tulles: kuna raha ehk seaduslik maksevahend on üks majanduspoliitika ja rahanduspoliitika teostamise instrument, siis loomulikult - riigid võivad tunda pikas perspektiivis konkurentsi, riski sellest, et keegi erasektorist võib tulla samuti majandus- ja rahanduspoliitikat mõjutama. Ja riigid tavaliselt ei luba seda. Nad reguleerivad sellised nähtused ära, sest soovivad säilitada võimumonopoli.

Kus ja kuidas võiks Facebook esimesena oma vääringu - libraga - välja tulla?

Kui vaadata ärivõimalusi, et kus libra-laadsed tooted võivad esmalt kanna maha saada, siis need oleks vähemarenenud finantsturu infrastruktuuriga piirkonnad. Olgu see siis Aafrika, mõningad Aasia regioonid - piirkonnad, kus maksesüsteemid on vähem arenenud. Kui tulevad uuelaadseid tehnoloogilisi lahendusi pakkuvad võimalused, mis on elanikkonnale lihtsalt kättesaadavad - vastupidiselt sealsetes piirkondades pangandussüsteemile -, siis loomulikult võib Facebook saada sealt teatud võimenduse või lähtekoha, et siseneda ka enamarenenud finantsturuga piirkondadesse nagu Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid.

Senine praktika näitab - ja seda on eriti Hiinas näha olnud - et sellised süsteemid sisenevad kõigepealt makseteenuste turule. Ja sealt edasi järgmine samm on juba krediteerimisturg. Seda just põhjusel, et nendel on olemas tooraine - finantsturg on ju andmed ja võime seda sünteesida. Ehk siis matemaatika - tõenäosuste arvutamine - ja seda matemaatikat seob kokku õigus ehk lepingud ja seadused.

Kui ettevõtte valduses olevad andmed võimaldavad hinnata inimeste tausta ja krediididkõlblikkust, siis see seondub otseselt privaatsuse kaitse teemaga?

Mina ütleksin, et kaasajal on andmed tooraine - seda võib ju täiesti võrrelda maavarade kaevandamisega. Maavarad ju võimaldavad ka inimesele vajalikke asju teha. Andmed on tooraine ja privaatsusregulatsioon on teatud määral nagu raamistik, mis tingimustel saab siis neid tooraineid kaevandada. Ega ju maavarasid ka igaüks ei saa suvaliselt hakata kaevandama, selleks on vajalik kellegi - maaomaniku, riigi - luba. Sama moodi on ka privaatsusega - raamistik või teistpidi vaadates kaitsta privaatsust.

Kui me vaatame laiemalt, siis kõik need suured andmekaevandajad on pärit väljastpoolt Euroopa Liitu - Facebook on Ameerika Ühendriikide firma, Alibaba on Hiina oma. Euroopa Liidul endal ei ole selliseid firmasid, vähemalt siiani. Tõenäoliselt sa tahad enda jurisdiktsiooni, enda maavarasid kui nii võib öelda, kaitsta. Selleks on kehtestatud Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (GDPR). Talle on antud praegusel juhul privaatsuse ja isikuandmete kaitsmise pealkiri, aga mina ütleksin, et konkurents on selle asja pealkiri.

Siis on veel vastutuse aspekt - kui välisfirma, mis tegutseb Euroopas, saab siit tulu, aga ei võta vastutust. Kas meil on piisavalt võimu panna teda vastutama?

Ikka on. Kui sul on piisavalt palju vara, kui turg on piisavalt suur, siis sul on ka võimu neid suuremaid ettevõtteid reguleerida. Igal riigil on võimu seda teha. Ja riigi võim seisnebki selles, et tal on võim kehtestada õigusnorme ja nende täitmiseks ka oma sundi rakendada. See on riigile ainuomane võime. Ja eks elu näitab ju seda, et kui üks äri kasvab liiga suureks ja veelkord, võib hakata ohustama riigi põhifunktsioone, siis riigid alati reguleerivad selle äri ära.

Seega saab Euroopa Liit ka librale oma reeglid kehtestada?

Kui vaadata Facebooki libra-projekti, siis sellisena nagu teda on avalikkusele tutvustatud, nõuab ta tõenäoliselt Euroopa Liidus või euroalal tegevuslube. Ega see päris nii lihtsalt ei ole, et toome turule ja riik juba algselt ei taha teada, millega tegemist on. Tahab küll! Ja mitte ainult privaatsuse või isikuandmete kaitse vormis, vaid ka finantsturu regulatsioonide vormis.

Finantsturu regulatsioonid on ju ellu kutsutud selleks, et tarbija, need kes tulevikus hakkavad neid tooteid, maksesüsteeme tarbima või ka laenu võtma või hoiustama - et nende tarbijate huvid oleksid kaitstud, et nad oleksid veendunud, et süsteem toimib ootuspäraselt. Et nende raha või librad kuhugi kaotsi ei ole läinud, et keegi ei ole neid ära varastanud.

Mäletatavasti mõni aeg tagasi Rain Lõhmus rääkis meedias, kuidas ta oli krüptoraha ostnud, aga unustas ühe digitaalse rahakoti salasõna ära ja nüüd on tal need rahad kadunud - selliseid situatsioone või riske tuleb kuidagi maandada ning ka sellega seonduvaid tehnoloogilisi riske maandada. Ega neid suuremaid bigtechi projekte ju tähelepanuta ei jäeta. Kellelegi see meeldib, kellelegi ei meeldi - sellepärast tulebki see kriitika ja kiitus, mis meedias väljendub.

Seega tundub, et sellised asjad on tulevikusõna ja neid päris ära hoida ei ole võimalik?

Mina vaatan seda asja lihtsamini, et me ei tahagi midagi ära hoida ja ma usun ka, et keegi ei taha. Elu ise paneb kõik paika. Ma väidan, et sellised nähtused nagu raha ning selle ruumis ja ajas liigutamise vajadus jääb. See on olnud, on praegu ja see vajadus eksisteerib ka tulevikus.

Mis muutub, muutub raha ja maksesüsteemide vorm, tehnoloogiline lahendus. Kui kunagi ammu oli raha meil metalli kujul, siis oli ta paberi kujul, siis muutus teatud moel elektriimpulssideks. Kui näeks, millisena ta tulevikus välja näeks, küll siis saaks rikkaks juba praegu, aga me ei näe seda täpselt ette.

Loomulikult on kogu maksesüsteem ja raha vorm arenemises ja infotehnoloogia areng määratleb ära võimalused, milliseks konkreetselt maksesüsteemid ja raha tulevikus kujunevad. Eesmärk ei olegi seda kuidagi staatikasse suruda, et oleks näiteks kogu aeg raha paberkujul.

Riikide eesmärk on see, et arengud oleks tarbijate jaoks ette määratavad ja turvalised ja aktsepteeritavad - see on riikide ülesanne. Seda siis ühelt poolt ja teiselt poolt - nagu ma ka kirjeldasin - kui mõni eramängija tuleb riigi mängumaale, ehk rahanduspoliitikat kujundama, siis loomulikult riigid sellele reageerivad. Seega kaks poolt: tarbijakaitse ja poliitika teostamine.

Kui mõelda, et riikide ülevalhoitavad rahasüsteemid oleks nagu altruistlikud süsteemid, aga Facebook on kasumit taotlev eraettevõte, siis tal ilmselt muud motivaatorid sellist süsteemi käivitada. Kas siin saab ka mingi joone tõmmata?

Absoluutselt! Riikidel on oma huvid. Riikide huvid demokraatia tingimustes määratleb ära rahvas, eraettevõtetel on oma huvid, need määratlevad ära nende omanikud ja alati ei pruugi ju rahva huvid ja eraettevõtete huvid kokku langeda. See ongi see temaatika, et kui üks eraettevõte võib kujutada keskmises või pikas perspektiivis ohtu riigi huvidele, siis riik tõenäoliselt astub samme, et seda ohtu juhtida või minimeerida enda jaoks.