Toomas Sildam: kõik võib minna vanaviisi edasi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Milline kokkuvõte teha lõppevast, vahepeal keema läinud poliitikanädalast, küsib ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris. Esiteks, EKRE juhid näitasid, et nad ei oska valitseda. Teiseks, peaminister Jüri Ratas näitas, et tema oskab valitseda. Kolmandaks, Reformierakond näitas, et nemad vist ei taha valitseda.

Puhkusel viibiva siseministri Mart Helme ja teda asendava rahandusministri Martin Helme räpakas katse vallandada tegeliku põhjuseta politseijuht Elmar Vaher oli halvasti ettevalmistatud lahing EKRE juhtide sõjas müütilise süvariigiga. Selline õigusriigi aluseid kõigutav rapsiv tegutsemine viis valitsuspartnerite, Keskerakonna ja EKRE, suhted ühises valitsuses oldud aja teravaimasse kriisi.

Ratas asus toetama politseijuht Vaherit ja Martin Helme oli lõpuks sunnitud vabandama. Selle kohta kirjutas eelmine president Toomas Hendrik Ilves, et kunagi oli vabadusvõitlus, nüüd on vabandusvõistlus. Viide sellele, et seni võttis EKRE eest vabandavate selgituste jagamise enda kanda peaminister Ratas.

Tema enam sõnadega ei vabandanud, astus EKRE juhtide vastu ning ütles 15. augustil, et kutsus EKRE esimehe ja siseministri Mart Helme järgmiseks kesknädalaks enda juurde asju selgeks rääkima. Kuidas saab peaminister oodata terve nädala, olid paljud jahmunud. Teised tõlgendasid nädalast pausi kui Keskerakonna soovi järele mõelda, ringi vaadata ja siis otsustada, on's selle valitsusega võimalik edasi minna. Ehk teisisõnu – õhus oli küsiv ootus, et kas võiks tekkida Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon.

Ent Ratas pakkus järgmisel õhtul suurüllatuse, kui sõitis ise koos lähedase kaasvõitleja, haridusministri Mailis Repsiga kohtuma Mart ja Martin Helmega. Viimase maakodus toimunud lepituskohvi ja -koogi järgsele ühispildile sätiti pilgupüüdjaks punane mänguauto, mitte suusad, nagu Elmar Vaheri kangutusloost jahmunud liberaalid võisid loota ja unistada. Ratas teatas seejärel, et tal on hea meel, sest "asjaomased ministrid [Helmed] on oma kooskõlastamata käitumise eest vabandanud ja keskenduvad töörahu taastamisele".

On muidugi keeruline ette kujutada, kuidas näeb välja igapäevane töörahu siseministri ja politseijuhi vahel, kus esimene üritas teist ametist kangutada ja jäi tühjade pihkudega.

Aga kriis oli lõppenud. Vähemalt peaministrile ning Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonile. Täpsem on muidugi öelda, et kriis on pealtnäha lõppenud, sest omavaheline umbusaldus hõõgub valitsuse grillil edasi. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja... Näiteks kahe kuu pärast, mil saab täis praeguse valitsuse esimene poolaasta ja ministrid võivad hakata vahetama kantslereid, põhjuseks koostöö sobimatus.

Aga nii nagu riigi politseijuhi, nimetab kantslerid ja vabastab nad ametist vabariigi valitsus, mitte iga minister üksinda. Kirge ja tormi võib selles küsimuses juba ette aimata. Nagu kuuleme müristamist ka ilmselt riigi peaprokuröri üle otsustamisel, sest EKRE juhid tahavad Lavly Perlingu asemele uut inimest, peaminister Ratas ja justiitsminister Raivo Aeg aga soovivad tema jätkamist teisel ametiajal.

Ratasele on see kõik valus. Tema ei taha lugeda ega kuulata arutlusi, et näe, tema valitsuses on ministrid, kes opositsioonis lubasid kohtunike peade veeremist, nüüd aga proovisid kohalt lüüa politseijuhti, tahavad välja vahetada peaprokuröri, vaigistavad avalikult küsimusi esitavaid riigiametnikke ja vahepeal nendivad otsekui rõõmustades, et riigil pole raha Kaitsepolitseile uue maja ehitamiseks.

Ei ole kena pilt. Paraku on kõik need väited tõesed.

Ent riigikogu liige Monika Helme andis Ratase ja Repsi külaskäigule Martin Helme maakoju enda ja ilmselt oma lähedaste tõlgenduse või täpsemalt öeldes keeras vindi peale, põhjendades sotsiaalmeedias EKRE juhtide taganemist politseijuhi vallandamise asjus: "Me otsustasime, et Reformierakonna hukk on olulisem, kui Vaheri pagunid!"

EKRE poolehoidjatele see meeldis, sest viis kogu konflikti uude kõrgusesse. Politseijuhi omaalgatuslik kohalt kangutamine vajus kuhugi kõrvale, muutus kuidagi tähtsusetuks ja esiplaanile tõusis vana vaenlase, Reformierakonna hävitamine. Braavo.

Kui Reformierakond teatas seejärel, et nad kutsuvad kokku parlamendi erakorralise istungi, et avaldada umbusaldust mitte rahandus- või siseministrile, vaid peaminister Jüri Ratasele, võisid EKRE ja Isamaa endale pokaali vahuveini lubada. Reformierakonna pressiteade juba ette ebaõnnestunud umbusaldusavaldusest - sest opositsioonil napib hääli - muutis tugevamaks, ühtsemaks, kindlamaks kogu KEI koalitsiooni ehk Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliidu. Vähemalt korraks.

Kes iganes Kaja Kallasele sellist nõu andis või Reformierakonna juhatuses sellise otsuse läbi surus, ta tegi oma kodupartei vaatest valearvestuse.

Ratase personaalne ründamine, millest opositsioonijuht Kaja Kallas on viimastel kuudel hoidunud, muudab senisest ebatõenäolisemaks Keskerakonna lähenemise Reformierakonnale. Võta või jäta, aga tekib tunne, et vähemalt osa Reformierakonda on otsustanud valmistuda pikaks opositsiooniks.

Või on kõik palju kaootilisem? Esitagem viktoriiniküsimus: "Kes ja millal ütles: "Soovime endiselt teha koalitsiooni Keskerakonnaga. Sellest saaks kõige tugevama koalitsiooni."?" Õige vastus: Reformierakonna esimees Kaja Kallas Eesti Päevalehe ajakirjanikule Joosep Tiksile 18. augustil 2019.

Esialgu aga... Kui paari päeva eest – Helmete ja Vaheri skandaali haripunktis – sai küsitud, kas keegi ei lahku ning kõik võib minna vanaviisi edasi, siis nüüd on selleks korraks vastus teada. Võib küll.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: