Uuring: kliimaneutraalsuse saavutamine nõuab SKP-st nelja protsendi investeerimist aastas ({{commentsTotal}})

Kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja ehitada uusi tuuleparke ning piirata kasvuhoonegaaside heitmeid põllumajandusest.
Kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja ehitada uusi tuuleparke ning piirata kasvuhoonegaaside heitmeid põllumajandusest. Autor/allikas: TASS / Scanpix

Eestis kliimaneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks nõuab järgmisel kümnendil iga-aastaselt sisemajanduse koguproduktist (SKP) umbes nelja protsendi väärtuses investeeringuid ja tegevusi, sellele järgneval kümnendil kahe ja aastatel 2040 - 2050 umbes ühe protsendi mahus investeeringuid, ütles sellekohase uuringu läbi viinud Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI) juht Lauri Tammiste.

Teisipäeval tutvustatud uuringus tõdetakse, et kliimaneutraalsuseni jõudmiseks vajalike tegevuste kogumaksumus on umbes 17,3 miljardit eurot, aga see jaguneb 30 aasta peale. Hinnanguliselt 76 protsenti kuludest oleks erasektori kanda ja 24 protsenti jääks avaliku sektori katta.

"17,3 miljardit on suur summa, aga rõhutan, et see jaguneb 30 aasta peale ning suuresti on need kulud, mida ühiskond nagunii teeb - ostetakse uusi autosid, renoveeritakse hooneid, ehitatakse elektrituulikuid," rääkis Tammiste. "Lihtsalt kõik need tegevused peaks olema tehtud võimalikult kliimasõbralikke valikuid silmas pidades," lisas ta.

Instituudi juhi sõnul tuleks 30 aasta pärast kliimaneutraalsuseni jõudmiseks teha lõviosa kulutustest juba järgmisel kümnendil, teisel ja kolmandal kümnendil need mahud väheneks. "See tähendaks sellisel kujul, et ca neli protsenti järgmisel kümnendil iga aasta, teisel kümnendil kaks ja kolmandal üks protsent SKP-st," selgitas Tammiste. Ta rõhutas ka, et CO2 heitmete vähendamisel on ka laiem mõju, kuna paraneb elukeskkond, õhk ja vesi on puhtamad ning samas suureneb näiteks ka Eesti energiajulgeolek ja väheneb Eesti sõltuvus maailmaturu ebastabiilsusest.

Samuti oleks kliimaneutraalsuse saavutamiseks astutavatel sammudel positiivne mõju majandusele, ehkki mõned muutused võiksid esialgu isegi Eesti SKP-d vähendada. "Kui näiteks vahetada autopark välja elektrisõidukite vastu, mis on teatavasti märksa säästlikumad, siis selle võrra väheneb energiatarbimine, kahanevad maksud ja sellel on negatiivne mõju SKP-le," tõdes Tammiste. Uuringu kohaselt peaks Eestis 2050. aastaks olema 700 000 sõidukist umbes 500 000 elektriautod. Samuti on positiivne mõju näiteks hoonete soojapidavuse suurendamisel, kuna vähenevad küttekulud.

Meetmete otsekulude arvestus näitas, et perioodi esimesel kümnendil on investeerimisfaasi tõttu rahavoolised kulud suuremad kui tulud, kuid see muutub järgnevatel kümnenditel - kui meetmete tegevustulud hakkavad kokkuvõttes ületavama tegevuskulusid ja investeeringuid -, nii et kogumõjus on tulud suuremad kui kulud, tõdetakse analüüsis.

Tammiste sõnul tähendab selline olukord, et riik peab mõtlema, kuidas soodustada erasektori investeeringuid olukorras, kus need hakkavad tulu teenima väga kauges tulevikus.

Raportis toodud meetmetest tuleks esmajärjekorras keskenduda suurematele probleekohtadele, teha ära suuremat energiasäästu andvad tegevused ja viia ellu sellised lahendused, mis on juba olemas ning tehtavad. Hiljem saab aga ette võtta väiksema mõjuga ja vähem kuluefektiivsed lahendused.

Perioodil 2021-2030 tuleb fokusseerida kiire võiduga ehk suure heitkoguste vähendamise potentsiaaliga, kuluefektiivsematele meetmetele võtmevaldkondades. Kõige olulisem on esiteks kiirendada märgatavalt investeeringuid energiatõhususse nii hoonete, transpordi kui ka tööstuse osas, kuna need tehtud meetmed toovad pikemaks perioodiks mitte üksnes KHG heite vähendamise, vaid ka rahalise sääste ning samuti vähendavad vajadust investeerida uutesse energiatootmisvõimsustesse. Teiseks tuleb viia elektri-ja soojatootmine olulises mahus üle taastuvatele energiaallikatele ning märgatavalt kasvatada väikese KHG heitega/kliimaneutraalsete energiakandjate osakaalu transpordis. Kolmandakstuleb metsanduse arengukava koostamise raames leppida kokku riiklik eesmärk süsiniku sidumise osas ning kavandada ja viia ellu konkreetsed meetmed, mis selle eesmärgi saavutamist toetaksid, selgitatakse uuringus.

Eeldusel, et lähikümnendil suure heitkoguste vähendamise mõjuga ja tulevikku suunatud meetmeid piisavas mahus ellu viiakse ja järgmisi ette valmistatakse, ei ole hädavajalik ning isegi otstarbekas kõiki 2031-2050 perioodi otsuseid teha tänase teadmise pinnalt, vaid kõigepealt tuleks kokku leppida võtmetegevused aastani 2030, nende elluviimise edukust regulaarselt hinnata ning ülejäänud meetmete rakendamise ulatuse ja vajalikkuse kohta saab teha otsuseid hiljem jooksvalt, võttes arvesse selleks ajaks toimunud tehnoloogilisi arenguid, regulatsiooni ja asjakohaseid turutingimusi, märgitakse raportis.

Põlevkiviõli tehase osas eriarvamused

Tammiste hinnangul ei oleks Eesti mõtekas asuda rajama põlevkiviõli eelrafineerimise tehast, kuna see on seotud suurte riskidega ning ei oleks kooskõlas CO2 heitme vähendamise eesmärgiga. "See toob täiendava heitme, põlevkiviõli tootmine ja müümine tähendab suuremahullist emissioonide eksporti, mis pole kliimaeesmärkidega kooskõlas," rääkis ta. Lisaks on riskik regulatiivne raamistik, mis võib Euroopa Liidus mõne aasta pärast muutuda, lisas ta. Tammiste sõnul on märgiline see, et ettevõtted soovivad õlitehase rajamisel riigi osalust, et sellega oma riske maandada.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) energeetika asekantsler Timo Tatar tõdes, et põlevkiviõli tootmine tekitab selle põletamisest elektrijaama kateldes ligi kolm korda vähem CO2 heitmeid. Arvestades, et Eesti vähendab juba sel aastal põlevkivist CO2 heitmeid 5-6 miljoni tonni. Selles kontekstis õlitootmine vähendaks emissioone ja pragu oleks see jätkusuutlik, leidis ta. "Selge, et aastateks 2040-50 peaks põlevkivitööstus ennast sellisel kujul lõppema aga praegu järgmised 20 aastat oleks õlitootmine rentaabel," leidis ta, lisades, et praeguste prognooside kohaselt kasvab õlitarbimine maailmas kuni 2040. aastani. "Ei tohiks luua endale luua illusioone, et see tegevus tulevikus ei lõppegi, aga praegu tundub see veel meie MKM analüüsi kohaselt rentaabel," rääkis Tatar, kelle hinnangul peaks põlevkiviõli tootmine siiski pärast 2040. aastat lõppema.

Uuringu tutvustusel osalenud keskkonnaminister Rene Kokk kinnitas pressikonverentsil, et valitsusel on olemas tahe teemaga tegeleda, kuid tõdes, et konkreetsete sammudes osas ei ole veel kokkulepet, kuna uuring on äsja valminud.

Tammiste tõdes esitlusel, et Eestis praegu astutavad sammud on ebapiisavad ka selleks, et saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside vähendamine 80 protsendi võrra võrreldes 1990. aasta tasemega nagu riik on endale kohustuse võtnud.

Ta rõhutas ka, et iga ministeerium peaks koostöös oma partneritega - nii eraettevõtete kui kodanikuühendustega - läbi arutama ja kokku leppima teekaardi peamiste tegevustega, mida tehakse kliimaneutraalsuse saavutamisele kaasa aitamiseks. Neid teekaarte tuleks edaspidi otsustusprotsessides arvestada ja ellu viia ning üleüldist progressi regulaarselt jälgida selleks loodud valitsuse kliima- ja energiakomisjonis.

Uuringuga saab tutvuda siin.

 

Toimetaja: Mait Ots



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: