President Kersti Kaljulaid kohtus eelmisel nädalal Ukraina kolleegiga. Seetõttu vestles "Välisilma" saatejuht Astrid Kannel Kaljulaidiga Ukrainast, aga ka Venemaast:

Mida Ukraina meilt täna ootab ja kas meil on seda neile pakkuda?

Tegelikult presidendiga oli mul juba teine jutuajamine, aga siis ei olnud tal veel tema administratsiooni olemas.

Nad ei oota meilt selles mõttes, et nüüd eestlased, hakake meil seda tegema ja aidake meil toda teha. Ma käisingi rohkem uurimas, et kas need valdkonnad, kus meie oleme panustanud, näiteks tervishoiusektori reform - erafirmad on teinud e-lahendusi, aga kogu nende tervishoiu ümberehitamise kontseptsioon kopeerib tegelikult meie lähenemist -, siis digireformid ja ka tegelemine korruptsiooniga, mis on olnud reformid, millele Eesti ametnikud ja Eesti ettevõtted on kaasa aidanud, on nüüd plaan teha kõik ümber või jätkuvad senised trendid. Sest kahtlemata on selge, et Ukrainas oli eelmise presidendi ajal väga palju asju, mis ebaõnnestusid, aga oli siiski ka üksikuid pääsukesi, mis peaaegu lendasid. Küsimus oligi eelkõige, et kas nüüd läheb pesuveega laps ka või ei lähe.

Ja muidugi, et saada ka seda tunnetust, et kas meil on põhjust loota, et nüüd see oligarhide haardes olev majandusmudel hakkab muutuma, et korruptsioon seal riigis tõepoolest hakkab vähenema.

Tegelikult jäi praegu üsna positiivne mulje. Kas need plaanid välja tulevad - ega siis ei ole ju, et see teine pool n-ö ei osutaks vastupanu - , seda on täna väga raske öelda, aga ei toimu mingisugust hämamist, et "küll me teeme ja saage aru, et meil on raske ja kõik asjad võivad võtta aega". Vastupidi, praegu on vist suurim risk see, et tegijad ise tahavad teha hästi kiiresti. See võib tähendada, et opositsiooni ei jõuta kaasata, rahvas võib jääda mõnes küsimuses maha. Aga nad kindlasti tahavad hästi ruttu edasi liikuda.

Kas ukrainlasteni oli jõudnud ka info selle kohta, et meie siseminister on välja pakkunud idee, et ukrainlastele võiks Eestis kehtima hakata taas viisarežiim?

Jah, ma vastasin seda küsimust küll. Esiteks ju viisavabadus, loomulikult, on Euroopa Liidu ja Ukraina vahel. Siis peaks minema seda pikka ahelat pidi ja hakkama arutama seda seal, aga minul on arusaam, tuginedes välisministri seisukohale, et Eestil niisuguseid plaane ei ole ja täpselt seda ma seal ka ütlesin, kui seda ajakirjanikud küsisid.

Kuidas teie suhtute Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ideesse hakata Venemaaga ära leppima olukorras, kus Krimm on endiselt annekteeritud ja, ütleme ausalt, sõda Ida-Ukrainas ju ikkagi alles käib?

Ma jätkan seda liini, et rääkida kõikidele partneritele ja liitlastele, et me ei saa kaasa minna selle mänguga - isegi kui me ise tahame n-ö edu näidata, tulemust näidata -, et venelased teevad kaks protsenti ja siis meie teeme 20, sest meile nii meeldib teha nägu, et näete, on ju progressi ja et on põhjust minna tagasi tavapäraste suhete juurde.

Me peame siin silmas pidama kogu seda ahelat - Gruusia, Ukraina. Ja kui me nüüd anname venelastele põhjuse kalkuleerida, et kui Gruusia järel oli kolm kuud, enne Ukraina sõda juba mitu aastat räägiti uuesti venelastega ka viisavabaduse kavandamisest, siis ei saa olla nii, et Ukraina järel oli nüüd viis aastat ja siis vaatame, mis järgmine kord on. Sellega me anname venelastele väga selge signaali. Seda rääkida jätkuvalt tuleb.

Ja veel olulisem on see, et minu arvates me peaksime püsima nende riikide hulgas, kes ise räägivad Venemaaga ja kellega teised liitlased ja partnerid arutavad, mida me siis nüüd teeme koos venelastega või Venemaaga, kuidas me liigume. Kui olla see riik, kes ise üldse ei suhtle, siis me jääme sellesse rolli, et teie ei tea, teie ei saa aru, te jätate meile selle raske töö, et venelastega tuleb suhelda.

Aga ma täna tajun, et olles ka ise andnud seda panust mõistmaks, mis siis toimub ja mis mõeldakse Venemaal, mul on parem ligipääs sellele informatsioonile ja oluliselt tugevam positsioon ka meie seisukohti esitada, olgu see siis prantslastele või kellele iganes.

Kas te ei karda, et oma Vene-murega jääme meie, Balti riigid ja Poola Euroopa Liidus isolatsiooni?

Isolatsioon see kindlasti ei ole, kui sul on Balti riigid, Poola ja Põhjamaad. Jah, me teame, soomlaste lähenemine taktikaliselt on väga erinev, aga meie riskianalüüs, et milline oht on Venemaa ja ka see, milline oht on Venemaa, kes tajub omaenda võimaluste akna sulgumist sellepärast, et majanduslik võimsus puudub, demograafia on väga halb, maailmas teised piirkonnad neist kõvasti kiiremini arenevad, et kui ohtlik selline naaber võib olla - selles osas ei erine ju rootslaste, taanlaste, soomlaste, eestlaste või teiste Balti riikide või poolakate arvamus mitte kuidagi. Nii et me tegelikult üksinda ikkagi ei ole.