Följeton: piirivalve tabas kaks kopraks maskeerunud nutriat
Viimasel ajal ei tekita Politsei- ja piirivalveametile probleeme mitte ainult üle piiri tungivad võõramaalased, kes soovivad Euroopa Liidu hüvedest osa saada, vaid ka keelatud võõrliigid.
Keelatud võõrliikidega on olukord isegi keerulisem, sest kui näiteks Euroopasse tungiva vietnamlase tunneb kergesti ära, siis fauna on mõnevõrra riukalikum. Kaugida unimudil liigub mööda rahvusvahelisi veeteid, vaaraohani vilistab seadustele ja lendab radari alt su koduõuele herneid näksima ning puna-kabeorav tuleb lihtsalt üle laipade piirivalvest läbi.
Mõnevõrra kurioossema juhtumina toob Politsei- ja piirivalveamet näiteks kaks nutriat, kes tabati augusti lõpus kopraks maskeerununa idapiirilt. Kurikaelad tabati ainult tänu sellele, et nende maskeering oli erakordselt halb – nutriad olid endale erksavärvilise kummipaelaga suured hambad ette kleepinud ning lootsid, et tollitöötaja ei pane seda tähele.
"Nutriad on hetkel väljasaatmiskeskuses ning ootavad, et mõni riik nad omaks tunnistaks," ütles tolliametnik Taivo Peetersoo, kes kardetud närilised tabas. "Kui paberimajandus korras, siis saadetakse nad maksumaksja kulul oma päritolumaale tagasi."
"See on ausalt öeldes natuke solvav," kommenteeris olukorda kohalik kobras. "Võiks ju arvata, et piisab ainult sellest, kui sa kleebid endale kaks suurt hammast ülahuule taha ja oledki euroopa piiber valmis, aga olla kobras - see ei käi nii lihtsalt."
Kobras lisas: "See on terve ättituudide pakett, mitte ainult tühi närimine. Meil kobrastel on nihilistlik maailmavaade emapiimaga sisse kodeeritud. Sa lihtsalt pead end sundima ükskõikseks, kui ehitad suure vaevaga järjekordse tammi valmis ning seejärel näed ahastusega, kuidas see maha lõhutakse. Kuidas sa muidu oma eluga edasi lähed? Pealiskaudsus kindlasti ei kaunista nutriaid. Pole ime, et need amatöörid vahele jäid."
Vahele jäänud imetajaid on veelgi. Venemaalt emigreerunud "nuhtlusmõmmikuteks" ristitud karud Polja ja Proša kukkusid kinni aga sellega, et ei suutnud eesti keelt aktsendivabalt rääkida, kui juhuslikult mööduv ametnik neilt dokumente nõudis. Polja oli küll nutikam ning ütles, et unustas oma passi tualettruumi (mille akna kaudu ta lõpuks ka põgenes – toim.). Proša seevastu hakkas märatsema ja kohalikku inventari lõhkuma ning muidugi rahustati ta lõpuks taseriga maha.
Siiski pole ainult imetajad need, kes Eestist paremat elu otsivad. Olukord pole parem ka puukide maailmas. Mitte kõigest inimesed pole läheneva superpuugi pärast mures, vaid ka tavalised Eesti vereimejad ise.
"Sa püha müristus," andis üks anonüümsust palunud Märjamaa puuk repliigi. "Me viitsime end vaevu puu otsast ohvri pähe kukutada, aga need dokumenteerimata immigrandid jälitavad teda veel kümmekond minutit, kui märgist mööda peaksid hüppama. Nad ronivad sulle sõna otseses mõttes une pealt kubemesse. Selline ülipüüdlikkus ja ebaaus konkurents pole kindlasti eluterve. Mida teie tunneks, kui keegi ütleks, et Ukraina maasikakorjajad on palju töökamad kui eestlased?"
Seda, mida mõtleb aga üks hispaania teetigu, teab vist küll ainult tema ise. Eestisse jõudmiseks peab see loomake roomama läbi Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti. Kui ta just Finnairiga Soome ei lenda ja seejärel end alkoholituristiks maskeerununa Tallinki peale ei sokuta. Tahtmine peab igal juhul olema suur ning vahel võib see ohtlik ja limane rännak kesta terveid põlvkondi.
"Ma loodan, et kui pesukarud lõpuks siia jõuavad, siis on minu vahetus," ütles kangelaslik tolliametnik Taivo Peetersoo oma loo lõpetuseks. "Seadus on seadus, aga mina isiklikult olen avatuma piiri poolt. Pealegi on pesukarudel nii armsad väiksed käpakesed."
* Käesoleva artikli näol on tegemist följetoniga.
Toimetaja: Kaupo Meiel