Õiguse seisukohast, kas kurdidel üldse on mingisugust variantigi saada oma riik?

Eks mingi variant on alati olemas. Aga riik on selline defitsiitne asi ja karm reaalsus on see, et kõigile rahvastele seda ei jätku. Aga kõik rahvad, kes seda tahavad, toetuvad ikkagi sadakond aastat tagasi Woodrow Wilsoni kuulsaks tehtud rahvaste enesemääramise õigusele, mida on ka Teise maailmasõja järel korduvalt ja korduvalt öeldud rahvusvahelise õiguse suhetes. Aga üks asi on teooria, teine on selle asja praktikasse viimine.

Hetkel tundub, et Süürias, ehkki ta kuulub muidugi Süüriale, on palju territooriume, mis oleksidki nagu vabad, et võikski nagu välja kuulutada justnimelt seal oma riigi mingil alal, kui seal on mingi konkreetne hõim?

Ei ole tänapäeva maailmas olemas tõeliselt vabasid territooriume. Kõik maailma territooriumid on ära jagatud olemasolevate riikide vahel. See ongi üks karm reaalsus, et uus riik saab sündida ainult olemasolevate riikide arvelt. Ja kes on need riigid, kes tahaksid, et osakene nende territooriumist minema läheks ja kus sünniks uus riik.

Või siis saavad riigid sündida jõu abil?

Ei ole just palju neid näiteid, kuidas riigid oleks sündinud niimoodi ilusasti. Lõuna-Sudaan mõni aeg tagasi oli enam-vähem hea näide. Enamasti riigid sünnivad ikkagi vägivaldselt. Mõelgem ka meie enda riigi peale, ei läinud meil ju lihtsalt - tuli ju ikkagi kaks aastat Vabadussõda pidada.

Rääkides sellest, et kõik maa on juba ära jagatud, siis väga palju on riike, kus ilmselgelt on piirid tõmmatud valesti. Vaatame kas või kurdide asukohta Iraagis? Ja misasi on Iraak? Kas rahvusvahelises õiguses puudub täiesti selline võimalus, et tunnistada, et paljudes kohtades jooksevad piirid valesti, jättes erinevad rahvused erinevatesse riikidesse? Neid näiteid on väga palju tegelikult ja see on ka paljude konfliktide alus? Kui tõmbaks need piirid õigesti, siis tõenäoliselt ka paljud konfliktid vaibuks?

Kindlasti on maailmas piirkondi, kus piirid on kujunenud loomulikumalt, näiteks Euroopas. Aga kui võtame näiteks Aafrika, Lähis-Ida, siis väga paljuski tõmmatigi piirid meelevaldselt koloniaalvõimude poolt. Kuskil saadi n-ö kokku, ühed tulid idast, teised tulid läänest, keskel saadi kokku, sinna tõmmati piir. Kuna tegemist on tihti kõrbega, siis sõna otseses mõttes tõmmatigi joonlauaga kaardile. Kas neid piire saab muuta? Loomulikult, kõiki riigipiire saab asjaosaliste riikide kokkuleppel muuta, aga kas me näeme tõelist soovi seda teha, see on hoopis teine küsimus.

Ma lihtsalt näen siin vastuolu, et on olemas selline distsipliin nagu rahvusvaheline õigus, mis tegeleb tegelikult ebaõiglaste riigipiiridega.

Tõsiasi on see, et rahvusvahelise õiguse kesksed elemendid on riigid. Riigid on need, kes rahvusvahelist õigust loovad, nad loovad seda endale, nad ise seda rakendavad. See on paratamatus, et rahvad, üksikisikud - meie võimalus kõike seda muuta on teisejärguline.

Kui me nüüd vaatame Türgi käitumist, siis mida ütleb rahvusvaheline õigus Türgi operatsiooni kohta?

Türgi operatsioon on rahvusvahelise õiguse seisukohast problemaatiline. Rahvusvaheline õigus ütleb, et riigid võivad rahvusvahelistes suhetes jõudu kasutada kahel juhul: esiteks enesekaitseks ja teiseks julgeolekunõukogu loal. Türgi iseenesest saatis ka julgeolekunõukogule kirja, kus ta seletab, miks ta jõudu kasutab. Ta viitab enesekaitseõigusele. Aga huvitav on see, et enesekaitseõigus kehtib juhul, kui riigi vastu on toime pandud relvastatud rünnak. Türgi oma seletavas kirjas ei kasuta seda terminit, vaid räägib sellest, et on vaja reageerida vahetule terroristlikule ohule. See muidugi on suhteliselt ähmane väide ja seda on ka väga raske tuvastada.

See on selles mõttes problemaatiline, sest tegu NATO riigiga? Telefonivestluses Angela Merkeliga hiljuti Türgi president küsis, kas nad siis on NATO-s või mitte. Siin need seadused ja õigus kuidagi väga ujub?

Tegelikult see, kas Türgi kuulub NATO-sse või mitte, ei tohiks tegelikult mõjutada tema kohustust pidada kinni ÜRO hartast. Võib-olla võib siin tuua välja ka nüansi, et kui riigi kohustused ÜRO harta või mis tahes muu rahvusvahelise lepingu alusel lähevad vastuollu, siis ÜRO harta prevaleerib. ÜRO harta on see, kust tuleneb relvastatud jõu kasutamise keeld ja kus sisalduvad need kaks erandit, mida ma just nimetasin.

Türgil pole mitte mingeid argumente hetkel tegelikult?

Üks argument, millele ta viitab ja mida on ka teised riigid kasutanud, on see, et kui naaberriigist pärineb tõepoolest reaalne oht ja see naaberriik ise ei soovi või ei suuda probleemiga tegeleda, siis viimase võimalusena riik läheb ja püüab selle probleemi ise ära lahendada. See on see paradigma, mida Türgi püüab kasutada, aga ütleme nii, et see on ikkagi väga problemaatiline. Paljud riigid ei toeta seda, paljud õigusteadlased ei toeta seda, sest see on lihtsalt avatud kuritarvitustele.

Ja on maailmas ju riike, kes nopivadki varem või hiljem üles sellised kahtlased ettevõtmised ja toovad selle enda tegevuse õigustuseks ja ütlevad, et "näe, teised tegid ka ju varem".