"Välisilm": kurdide unistus oma riigist on vana ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: AFP/Scanpix

Nelja riigi vahel jagunenud kurdide unistus oma riigist on vana. "Välisilm" meenutas, kus ja kui palju kurde elab ja millised on olnud nende iseseisvumise katsed.

Süüria kurdide võitlejate moodustatud omakaitseüksused (YPG) on põhijõuks 2015. aasta lääneriikide toel loodud Süüria Demokraatlike Jõudude ehk SDF-i ridades, viimasesse kuulub palju eri rühmitusi. Peamine eesmärk oli võidelda ISIS-e vastu, milleks Ühendriigid tagasid relvad, väljaõppe ja väiksemamahulise sõjalise toe.

Kurdide enda kinnitusel võitleb nende ridades umbes 70 000 inimest. ISIS-e kõrval on vastasteks Türgi toetatud Süüria rühmitused, kuid ka teised väiksemad militaarüksused, millel pole riigilist kuuluvust. Süüria kurdide omakaitse võitleb alade eest, mis on unistustes kaua püsinud kui osa kurdide iseseisvast riigist.

Probleemiks ongi, et teiste regiooni kurdidega jällegi väga hästi läbi ei saada ning sinna taha jääb osaliselt ka rahvusvaheline tunnustus ja toetus oma riigi loomiseks.

Kurdid on püsinud oma aladel tuhandeid aastaid ning nende haare ulatub Vahemerest peaaegu Pärsia laheni.

Kõige rohkem kurde elab Türgis - hinnanguliselt 15 miljonit, kuid keegi täpset ei tea, sest pole toimunud korrapärast rahvaloendust. Aga üldtunnustatud arv on 15 miljoni kurdi juures. Iraanis elab ligi seitse miljonit ning Süürias elas varem kaks miljonit kurdi. Iraagis on andmed vastuolulised - Kurdistani regionaalvalitsus räägib 5,3-st miljonist, Bagdadi keskvalitsus aga 4,3-st miljonist kurdist.

Neile lisaks elab kuni kaks miljonit välisriikides, peamiselt Euroopas, USA-s ja Kanadas. Ehk siis kurde on kokku umbes 30 miljonit.

Kurdid on sunni moslemid, kuid nende seas on ka šiiite, kristlasi ning teiste religioonide järgijaid. Omavaheline läbikäimine on aga keeruline, seda nii usulistel, poliitilistel, aga ka ajaloolistel põhjustel. Ja isegi keeled on erinevad.

Kui võtame nt Iraagi kurdid, kelle võitlejad on pigem tuntud kui pešmergad, siis neil on praegune Iraagi põhjaosa jaotatud ka kahe mõjuvõimsama partei või pigem isegi klanni vahel - Kurdistani Demokraatlik Partei ja viimasest 1970. aastatel lahku löönud Kurdistani Patriootlik Liit.

Kui Iraagis on kaks suuremat kurdi parteid, siis Süürias vaid üks, kuid selle kõrval on veel väidetavalt 16 väiksemat parteid. Poliitilise mitmekesisuse kõrval hoiavad kurdid alles hõimupõhist juhtimist, mistõttu võivad liidud puruneda ja eilne vaenlane muutuda parimaks partneriks.

Kõige suurem võimalus tänapäevase riigi tekkeks oli kurdidel pärast Esimest maailmasõda Sevre'i lepinguga, kuid kolm aastat hiljem tegid võitjariigid uue leppe ja seal enam kurdide lootusi ei mainitud. Lühiajaliselt elas 1946. aastal Iraani alal Nõukogude Liidu toel ka Mahabadi vabariik. Ning kui ka nüüd nt Süüria kurdide omakaitseüksused peaksid hakkama koostööd tegema Venemaa ja süüria valitsusvägedega, siis pole selles midagi erakordset. Kurdid on alati teinud kõike, et jääda alles. Pikajaline eesmärk on oma riik ning selle nimel ollakse koostööks valmis kõigiga.

Ainukesed, kes kunagi on jõudnud iseolemisele lähemale kui teised, on Iraagi kurdid, kes oma pikaaegse liidri Masoud Barzani eestvedamisel kuulutasid välja referendumi. Kaks aastat tagasi, samal ajal kataloonlastega toimunud rahvaküsitluse tulemus ei jätnud kahtlust, et Iraagi autonoomne Kurdistan peaks iseseisvuma.

Aga Iraagi keskvalitsuse väed võtsid pärast referendumit enda kontrolli alla suure osa Kurdistanist ning selle järel sündinud kiire rahulepe jättis kurdid ilma Kirkukist ja tema naftaväljadest.

Sellest, mida võib USA-s kaasa tuua president Donald Trumpi otsust kutsuda Süüriast tagasi kaht vaenupoolt eraldanud USA sõdurid, rääkis "Välisilma" otselülituses ERR-i korrespondent Maria-Ann Rohemäe.

 

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: