Seda, et kliima soojeneb, teab iga inimene kooliajast ja seda, et see on ülimalt suure tõenäosusega inimtekkeline, kinnitas ÜRO kliimapaneel selgelt juba aastal 2014. Pakilisust aga lisab muutuste toimumise kiirus, sest Arktikas ja Lääne-Antarktikas sulab jää oodatust märksa kiiremini ja teisalt, üha suuremas ja suuremas koguses toimuvad metsapõlengud hävitavad loodust, mis siiani on aidanud meil süsinikku siduda. See toob kaasa pöördumatuid muutusi ka laiemalt ja käed rüpes selle üle filosofeerida pole praeguses etapis ehk enam kõige arukam tegevus.

Kuna kliima pole ei ühe riigi ega ka ühe maailmajao mure, siis peab keegi siin võtma eestvedaja rolli ning EL on seda tegemas. Kohe-kohe on tulemas ka Euroopa kliimaseadus, mis teeb ettepaneku muuta süsinikuneutraalsuse saavutamine 2050. aastaks kohustuslikuks. Seda ambitsioonikat üleminekut ei saa aga tervikuna kavandada ilma hulgaliselt investeerimata. Selleks tuleb luua investeerimist soosiv ja võimaldav keskkond pikalt aega raiskamata.

Peame vaatama, et raha, mida me kulutame, toetaks kliimaeesmärke. Lisaks on vaja väga palju investeerida selleks, et üleminek kliimaneutraalsesse majanduse üldse teoks võiks saada. Tundub, et aega aastani 2050 justkui on, aga selles üleminekus omandavad tehnoloogilise ja teadmiste eelise need, kes hakkavad liikuma varem. Teistest saavad tehnoloogia ja teadmiste tarbijad ning see töö jääb väärtusahelas alati madalamaks ning vähemtasuvaks.

Ka Eesti kontekstis võib tõmmata paralleele. 1990ndate lõpus alustasime ju oma administratsiooni kaasajastamist läbi infotehnoloogia suurema kasutuselevõtu ning tänaseks on sellest põhimõtteliselt saanud Eesti "märk". Ma ei näe põhjust, miks näiteks energeetikasektoriga ei võiks samuti minna. Näiteks aastaks 2040 võiks Eesti olla üheks juhtivaks taastuvenergia lahenduste pakkujaks nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Kõik eeldused on meil selleks olemas. Meie inimesed on alati olnud innovaatilised ja ettevõtlikud ning ka volinik Kadri Simson ja tema kabineti liikmed on Euroopa Komisjonis järgmised aastad just vajalikult positsioneeritud. Vajame vaid soosivat keskkonda.

Siin tulebki mängu ka teisipäeval avaldatud roheleppe investeerimiskava (hetkel on see siiski muidugi vaid visioon), mis mobiliseeriks nii EL-i rahastuse kui ka riiklikud ja erainvesteeringud kliimaneutraalse ja samal ajal konkurentsivõimelise majanduse edendamiseseks.

Roheleppe puhul on oluline silmas pidada, et kõik see, mida me Euroopas kliima heaks teha kavandame, ei kahjustaks meie globaalset majanduse konkurentsivõimet võrreldes Hiina, USA, India ja teiste suurte tegijatega. See on üpris keeruline valem, kuidas neid mõlemaid eesmärke koos saavutada. Õnneks ei nähta neid siiski ammu enam vastandlikena: investeeringud moodsasse infrastruktuuri kindlasti kasvatavad majandust ning aitavad säästa mujal. Lihtsa näitena võib tuua, et täielik üleminek kliimaaneutraalsusele aastaks 2050 vähendab meie vajadust importida fossiilseid kütuseid väljastpoolt Euroopat ning sellega säästame EL-is tervikuna kumulatiivselt rohkem kui 2 triljonit eurot. Teiseks säästame kindlasti tervisekulutustelt. Õhureostusega kaasneb oluline terviserisk mitte ainult Hiinas ja Indias, vaid ka EL-i suurlinnades. Mõnede arvutuste kohaselt on siin sääst Euroopas kuni 200 miljardit eurot aastas.

Plaani kohaselt ulatuvad investeeringud kokku järgmise kümnendi jooksul ühe triljoni euroni. EL plaanib senisest suurema osa oma eelarvest kulutada kliima- ja keskkonnategevusetele. See toob loomulikult kaasa ka erainvesteeringute suurenemise ning mõistagi vajaduse ka investeeringuteks valitsuste ja kohalike omavalitsuste poolt. Ka Euroopa Investeerimispank, millest on saamas Euroopa Kliimapank, mängib roheleppe rahatamisel samuti suurt rolli.

Eesmärgiks on ka lihtsustada riigiabi reeglid, mis aitaksid söe ja nüüd siis ka põlevkivi piirkondadel üleminekuga valutumalt toime tulla. See, et põlevkivi on roheleppe investeerimisplaanis ja Õiglase Ülemineku Fondi ettepanekus eraldi nimetatud kõrvuti söega, on Eestile kahtlemata väga oluline ja positiivne saavutus. On muidugi veel detaile, mille üle tuleb läbi rääkida, kuid põhimõtteliselt on suund Eesti jaoks olnud soodne ja näiteks Ida-Virumaal on sellest algatusest kindlasti palju võita.

Komisjon soovib liikmesriikidele anda ka praktilist abi, mis puudutab keskkonnasäästlike projektide planeerimist, ettevalmistamist ja elluviimist. Samuti tegeletakse investorite nõustamisega. Ehk siis aitab olulisel määral ka mõttetööga, tagamaks, et investeeringud läheksid piirkondadesse, mis üleminekust kõige enam mõjutatud ja tegevustele, mis ülemineku kõige sujuvamaks teevad.

Luuakse ka Õiglase Ülemineku Mehhanism ning selle sees siis eelpoolmainitud Õiglase Ülemineku Fond. Mehhanism annab sihistatud abi piirkondadele, mida üleminek kõige rohkem puudutab. Kokku on kavas investeerida aastatel 2021-2027 vähemalt 100 miljardit eurot eriti selleks, et aidata kaasa sotsiaalmajanduslike pingete leevendamisele ning uute töökohtade loomisele, kuid samuti üleminekuks puhastele energialahendustele. Mehhanismi üks kahest selgest eesmärgist on aidata fossiilkütustele tuginevate piirkondade töötajaid.

Mehhanismis on siis kolm põhilist rahastusallikat. Esiteks, Õiglase Ülemineku Fond (JTF), mille seemneks pakub Euroopa Komisjon 7,5 miljardit eurot Euroopa Liidu eelarvest. Riigid peavad neile investeeringutele lisama muidugi ka omapoolse panuse ja nii kavandatakse kokku kaasata 30-50 miljardit eurot. Seda siis selleks, et enimmõjutatud piirkondades töötajaid ümber õpetada ja luua tulevikus vajalikke oskusi ning samuti toetada start-up-e ja väikse ning keskmise suurusega ettevõtteid, mis meile Eestis on väga oluline. Vajame rohkem kaasaegsete teadmistega energeetikuid, insenere, disainereid, arhitekte, linnaplaneerijaid. Neil kõigil saab järgmise 30 aasta jooksul olema kriitilise tähtsusega roll üleminekul kliimaneutraalsele Euroopale. Samas ei ole ka unustatud, et aastakümneid fossiilkütuste tootmisele keskendunud piirkonnad vajavad ka uusi tehnoloogilisi lahendusi, mistõttu toetab fond ka innovatsiooni ja teadusarendustegevusi ning samuti investeeringuid puhaste energeetikalahenduste loomiseks ja kasutamiseks.

Teiseks, juba olemasoleva InvestEU skeemi alusel planeeritakse läbi garantiide kaasata 45 miljardi eest erainvesteeringuid lahendustesse, mis aitavad mõjutatud piirkondadesse tuua majanduskasvu läbi uute võimaluste. Muu hulgas soovitakse tuua investeeringuid taastuvenergia tootmisesse ja transpordisektorisse, mis aitaksid kaasa majanduskasvule nendes piirkondades. Kuid loomulikult on eesmärk ka siin laiema majanduse mitmekesistamine ning kõrvale ei ole jäetud võimalusi investeerida majandusse laiemalt, sealhulgas näiteks sotsiaalvaldkonna infrastruktuuri.

Kolmandaks, Euroopa Investeerimispanga abiga kavandatakse avalikule sektorile 25-30 miljardi ulatuses soodsaid laene näiteks hoonete renoveerimiseks ja kaugküttesüsteemide kaasajastamiseks.

Kokkuvõttes, roheleppe rahastamise plaani tuleb muidugi veel analüüsida. Kuid nagu Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse hiljuti koostatud aruandes öeldud, Eesti kliimaneutraalseni jõudmine aastaks 2050 on kõikide valdkondade panustamisel tehniliselt võimalik ning strateegiliselt tarkade investeeringute korral ka potentsiaalselt pikaajaliselt tulutoov. Mida kaugemale lükata strateegiliselt oluliste otsuste tegemine ning meetmete rakendamisega alustamine, seda keerukamaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse eesmärgi ja üldse kasvuhoonegaaside heite ulatusliku vähendamise saavutamine kujuneb. Seega, alustada võib nüüd ning roheleppe rahastamiskava on selleks hea eeldus.