Õiguskantsleri esitatud kahtlused pensionireformi põhiseaduspärasuse osas tõid kaasa pretsedenditud süüdistused valitsuskoalitsiooni kahe partei juhtide poolt. Siseministri ja Isamaa juhtide sõnul tegeleb õiguskantsler poliitikaga, mitte põhiseaduse kaitsmisega.

Eesti oleks justkui tagasi veerenud üle-eelmisesse kümnendisse. Kui õiguskantsleri arvamus on vastukarva, süüdista teda poliitikasse sekkumises. Klassika. Seda kõike on juba varem korduvalt nähtud. Juba kakskümmend aastat.

Meenub sajandi alguses kohalikel valimistel valimisliitude keelustamine KERE (Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon) poolt. Kahel korral pidin õiguskantslerina pöörduma Riigikohtusse.

Tulevad meelde "pool sulas" ning "ämma kapist võtsin". Õiguskantsleri ettepanekud erakondade rahastamise korrastamiseks põrkusid vastu KERE tuimust.

Ei unune vaidlused teemal, kas riigikogu liikmed võivad riigi äriühingute nõukogudes olla.

Nimekirja võiks täiendada. Kõiki neid ühendab väljend "õiguskantsler sekkus poliitikasse". Seetõttu tundus neljapäeval süüdistusi kuuldes, et Isamaa ja EKRE on olnud usinad KERE õpilased.

See, et siseminister ei suutnud seekord originaalne olla, pole üllatav. Valitsemiskogemuse puudus on andestatav. Siseministri jaoks võib olla ongi põhiseadus vaid vahend poliitilise kasu lõikamiseks riigi jaoks ebaolulistel teemadel. Näiteks rahvahääletus abielu üle.

Usk, et riigi seadusandlikus tegevuses on "kontrollivaba territoorium", kus põhiseadus ei kehti, iseloomustab paraku paljusid valitsejaid.

Neid, kelle jaoks lahendus, mis on parim erakonnale on parim kõigile.

Neid, kes seadusi luues veendumust eelistavad faktidele ja kelle jaoks põhiseadus muutub pühaks ainult opositsioonis olles.

Ametisse astudes tõotab õiguskantsler ametivandes jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Siit ei nähtu, et õiguskantsler on vandunud ustavust valitsevale koalitsioonile.

Ühiskonnas käivad pensionireformi teemal tulised arutelud seaduseelnõu põhiseaduspärasuse osas. Valdav osa eelnõud analüüsinud juriste näeb vastuolu põhiseadusega. Eelnõu ettevalmistanud rahandusministeeriumi tellitud õigusanalüüs on seejuures olnud kõige kriitilisem. Sellises olukorras võiks õiguskantslerit ametivande eiramises süüdistada juhul, kui ta otsustaks istuda vagusi nagu "kult rukkis".

Õiguskantsleri pädevuses ongi ühiskonnas oluliste vaidluste viimine Riigikohtusse. Vaid nii on võimalik saavutada õigusrahu ja kindlus, et seadused on kooskõlas põhiseadusega. Seetõttu pole tähtis isegi, kas õiguskantsler Riigikohtus võidab või mitte.

Õiguskantsler Ülle Madise on Riigikohtus korduvalt võitnud, aga alkoholiaktsiisi kiirendatud tõusu vaidluse kaotanud. Kuigi aktsiisitõusu osas kinnitasid ajalugu ja turgude käitumine tagantjärele, et õiguskantsleril oli õigus.

Õiguskantsleri kaotusest Riigikohtus ei saa teha järeldust, et ta tegeles poliitikaga. Nagu ei peaks tagasi astuma riigikogu liikmed, kes on hääletanud Riigikohtus põhiseadusevastaseks tunnistatud seaduse vastuvõtmise poolt.

Sellenädalased etteheited kinnitavad, et õiguskantsler tabas kümnesse.