Pensioni teise samba muudatused on riigikogus kohe kolmandal lugemisel, aga kired ei taha vaibuda. Huvitav on see, et mida rohkem materjale ette valmistatakse, seda rohkem paljastub fakte II samba probleemide kohta.

Tegelikult on olukord kurb. Valdav enamik inimesi on kunagisest II samba pensioni loomisega kaotanud ja nüüd reformi tehes tuleks see ka ausalt välja öelda.

Suur ebaõiglus

Silmiavav lugemine on rahandusministeeriumi poolt ette valmistatud seletuskiri riigikogule. Sellest saame teada ka näiteks seda, et kahekümnele protsendile kogujatest kuulub üle poole pensionifondide varast ja ülejäänud kaheksakümnele protsendile teine pool. Kuid see pole veel kõik. Seletuskiri toob välja praeguses süsteemis suure ebaõigluse. Kahjuks pole sellele veel keegi tähelepanu juhtinud.

Seletuskirjas hinnatakse kogumispensioni mõju erineva palgaga inimestele. Samuti võrreldakse oodatava pensioni suurust, kui inimene ühines teise sambaga seitseteist aastat tagasi variandiga, kui ei ühinenud.

See võrdlus puudutab kõiki seniseid kogujaid. Kõiki neid, kes on seitseteist aastat iga kuu kaks protsenti oma palgast pensionifondi maksnud ja neli juurde saanud. Ja võrreldakse nendega, kes midagi pole kogunud.

Viimane tabel neljast arvestab ka sellel aastal toimuvat pensionitõusu ja indekseerimist ning seetõttu oleks kõige õigem vaadata just seda tabelit.

Arvestades, et rohkem kui kolmveerand inimestest saab keskmisest madalamat palka, siis on selle tabeli järgi erinevus keskmist palka või alla selle teenivatel inimestel kolm kuni viis protsenti.

Tähelepanu - kolmveerand inimestest saab esimesel aastal kolm kuni viis protsenti suuremat pensionit. See on kaksteist kuni kakskümmend viis eurot kuus. Kusjuures, sa oled seitseteist aastat iga kuu kaks protsenti oma palgast ära andnud! Ei ole kuidagi mõistlik tegevus olnud.

Ja seda esimesel aastal. Hiljem ka see vähene eelis kahaneb, sest riiklik pension kasvab koos palgakasvuga. Samal ajal teise samba pension ei kasva. Umbes kümne aasta pärast on ainult esimese samba pension suurem kui esimene ja teine kokku. Arvestades, et inimene on keskmiselt kakskümmend aastat pensionil, siis ei ole see just hea väljavaade.

Tegelikult on pilt veelgi hullem. Kõik inimesed peavad loomulikuks ja õiglaseks, et esimene sammas on solidaarne. Ehk see, kes teenib näiteks kolm korda rohkem kui teine, ei pea saama kolm korda rohkem riiklikku pensioni. Ma küsisin seda küsimust vähemalt kolmekümnelt inimeselt ja kõik olid sellega nõus.

Aga kui küsida järgmine küsimus: kas need inimesed, kes on saanud kogu aeg samasugust palka ja üks on kogunud teise sambasse raha, aga teine mitte, peaksid pärast esimesest sambast saama sama palju?

Minu valimis ainult kaks inimest arvasid, et peaks. Ülejäänud leidsid, et kuna üks osales samade tulude juures solidaarses pensionikindlustuses väiksemas mahus, peaks ta samast saama ka proportsionaalselt väiksemat pensioni.

Minugi arvates oleks see õiglane. Inimene, kes erastas viiendiku oma pensionimaksest, peaks selle võrra ka väiksemat riiklikku pensionit saama. Veelkord - samade sissetulekute juures.

Rahandusministeeriumi näites on aluseks võetud, et inimesed jäävad sellel aastal pensionile ja on töötanud kokku nelikümmend aastat ning üks on kogunud teise sambasse seitseteist aastat ja teine ei ole seitseteist aastat kogunud. See, kes kogus raha teise sambasse ja maksis sama suure palgaga võrreldes kaheksa ja pool protsenti vähem pensionikassasse, peaks saama ka samavõrra vähem raha esimesest sambast. See oleks õiglane.

Kui inimene oleks kogu töötamise aja maksnud esimese samba arvelt teise pensionisambasse neli protsenti ehk viiendiku sotsmaksust, peaks ka tema pension olema viiendiku (20%) võrra väiksem.

Aga kuna meie näites on inimene oma 40 aasta pikkuse töötamise ajast esimesse sambasse maksnud viiendiku väiksemat summat viimased 17 aastat, tagaks tema n-ö õiglase kohtlemise järgmise valemi kasutamine: 17 (viiendiku võrra väiksemad sots maksu eraldised I sambasse) / 40 (tööaastad kokku) x 20 (sotsiaalmaks) = 8,5.

Ehk kokku 40 aastat töötanud ja sellest 17 aastat II sambaga liitunud olnud inimese esimese samba pension peaks olema 8,5 protsenti väiksem kui samuti 40 aastat töötanul, aga mitteliitunud inimesel.

Praegu on see erinevus poole väiksem. Näiteks keskmise palga juures on esimese samba pension väiksem ainult 4,3 protsenti ja kui palk on pool keskmisest, siis ainult 2,5 protsenti, mitte 8,5 protsenti.

Kui erinevus oleks 8,5%, siis saaksime me alljärgneva tabeli.

Tabelis on kõik kirjas. Tuleb välja, et enamike inimeste jaoks oleks siis teise sambasse seitseteist aastat kogumine kahjulik olnud (väiksem 14,1 ja 6,7 eurot). Ja seda juba esimesel aastal. Aga praegu näidatakse, et oleks justkui kasulik olnud. Tegelikult on nii, et 2 + 4 on meie praeguse süsteemi korral väiksem kui 4.

See tabel näitab selgelt, et pensioni maksmisel eelistatakse teise sambaga ühinenuid. Kui oleks õiglane jaotus, siis oleks kasutusel teine tabel ja enamik inimesi, kes on teise sambasse kogunud, saaksid juba esimesel aastal vähem pensioni kui need, kes pole teise sambaga liitunud.

Ehk sisuliselt võttis teine sammas kõigepealt raha ära praegustelt pensionäridelt ja nüüd võtab ka raha ära tulevastelt pensionäridelt, kes sellega ei ühinenud.

Teise samba puhul on kaotajad kõik pensionärid, kes on riigilt need seitseteist aastat vähem pensioni saanud. Kuna sambasse kogujate maksest ühisesse pensionikatlasse võeti ära kakskümmend protsenti ehk iga viies euro, siis olid ja on ka praegu meie pensionid selle võrra väiksemad.

Pensionid oleksid võinud kõik need aastad vähemalt kümnendiku võrra suuremad olla. Seda puudujääki on püütud riigieelarvest siluda, aga mitte igal aastal ei ole see õnnestunud. Samal ajal neid arve, kui palju on eelarve teistest tuludest pensione kompenseeritud, ei soovi keegi avaldada. Vähemalt minul ei ole õnnestunud neid kusagilt leida.

Kaotajaks Eesti majandus

Lisaks pensionäridele on olnud kaotajaks Eesti majandus. Kuna pensionid on olnud väiksemad ja pensionifondide raha on Eestist välja viidud, siis on majandus selle võrra ka väiksem.

Kui pensionid oleksid suuremad olnud, siis oleks see raha enamasti Eestis ära tarbitud. Riik oleks saanud käibemaksu ja aktsiisi ning kaupmeeski oleks saanud oma osa. Kui oleks ostetud ka kodumaist toodangut, siis oleks ahel veelgi pikem olnud.

Eestist on teise pensionisamba abil välja viidud üle kolme miljardi euro ja nii on ka meie majandus hinnanguliselt umbes kümnendiku võrra väiksem. Aga ka seda ei taha keegi arvutada.

Meie analüütikud oskavad täpselt arvutada, kui suur on inimese pension neljakümne aasta pärast, aga nad ei oska või ei taha arvutada palju on meie majandus "tänu" teisele sambale väiksem. Ja isegi Eesti kapitaliturg oli enne teise samba tegemist rohkem arenenud kui nüüd.

Veel kord: mis on selle samba mõte? Kas mitte rohkem pensioni saada? Aga tegelikkus näitab, et kui välja arvata jõukam kakskümmend protsenti elanikest, siis on kõik teised selle süsteemi korral kaotajad.

See ei olnud omal ajal hea otsus. Seda tuleks ausalt tunnistada. Ma tean, et seda reformi sajandivahetusel tehes olid kõigil head kavatsused, aga kahjuks läks teisiti. Nüüd pensionireformi tehes peaks selle ausalt välja ütlema ja vabandama.