Demokraatia üks alus on ilmavaateliste seisukohtade erinevus. Nende üle vaieldes ja väideldes selgub, milline lahendus on parem ja riigi kodanikele sobivaim.

Selles loomupärase ideede ja vaadete võistluses on paratamatu oma seisukohtade põhjendamine ja teiste seisukohtade kritiseerimine. Hämamine, seaduste väänamine, rikkumisest rääkimata, ja jõu kasutamine enda huvides peaksid kõrvale jääma.

Praktika on kahjuks teine ja tõenäoliselt on seda ka tulevikus. Põhjus on selles, et üleastumised on teiste asjaolude kõrval tundunud olevat väikesed ja tühised, neid pole läbi nähtud või pole neist välja tehtud. Eks oma osa on ka ajakirjanduse tähelepanelikkusel või tähelepanematusel. Kuid see ei anna põhjust loobuda nõudmast ausat ja selget väitlust.

Nüüd on asjad praktikas muutunud väikestest kõrvalekalletest süsteemseteks. Valitsuse süüdimatu ja häbematu tegutsemine on jahmatamapanev. Tegevused, mis kunagi olid lubamatud, mida valjult kritiseeriti või tõid kaasa nii mõnelegi poliitikule moraalse, aga vahel ka reaalse karistuse (ei räägi üksnes seaduspügalatest), on nüüd justkui lubatud.

Jutt ei ole suhtlusstiilist, vaid valedest, vassimisest, jõu kasutamisest ja seaduste väänamisest. Lihtsaim viis seda näha, on vaadata valitsuserakondade käitumist nn pensionireformi läbisurumisel.

Mis on lahendatav probleem?

Kui kunagi hakati Eesti praegust pensionisüsteemi looma, siis eelnes sellele teadmine probleemist, mis vajas lahendamist (tuleviku demograafiline seis), minevikust ja olevikust tulenevatest kohustustest, sealjuures ka moraalsetest, ning pikk ja põhjalik arutelu võimalikest lahendustest ja nende realiseeritavusest.

Nõnda kujuneski kolmesambaline pensionisüsteem, mille praktiline lahendus ei olnud esialgu perfektne, kuid mida on seejärel korduvalt parandatud ja kohendatud.

Viimatised ja olulised muudatused, mis puudutavad II pensionisammast, jõustusid möödunud septembris. Nende eesmärk oli parandada kohustusliku pensionikogumise tootlikkust ning kõik märgid osutavad, et neil muutustel on juba olnud positiivne mõju. Nii et pensionifondide madal tootlikkus ei tohiks praeguste teadmiste kohaselt olla enam probleem.

Mis on siis valitsuse pensionireformi eesmärk? Kuigi mitmed koalitsioonisaadikud – eriti Keskerakonnast – sellest räägivad, ei saa selleks olla tootlikkuse tõstmine, sest see probleem on praeguste teadmiste kohaselt lahendatud.

Seega võiks eesmärk olla vabaduse suurendamine. Kuid vastamata jäetakse küsimustele, miks tuleb vabadust suurendada ja just pakutud viisil. Vabadust saab suurendada ka viisil, mis säilitaks II samba kohustuslikkuse. Isegi viisil, mis teatud juhtudel võimaldab kogutud sääste osaliselt või täielikult välja võtta (näiteks opositsiooni esitatud eelnõus pakutud viisil ja juhtudel).

Me pole saanud vastust küsimustele: miks on vaja luua juba vabatahtliku III samba kõrvale teine vabatahtlik sammas ja loobuda kohustuslikkusest?

Milline on konservatiivide pensioniideaal?

Tehtavast aimub, et konservatiivide arvates peaks Eesti pensionisüsteem olema praegusest teistsugune. Kahjuks pole seda juletud arusaadavalt ja üheselt kirjeldada, kuid tundub, et nende ideaalset pensionisüsteemi kirjeldavad vähemalt kaks aspekti.

Esiteks, pensionieaks võib sääste koguda, kuid see pole oluline ja hädavajalik, ning kindlasti peab see olema vabatahtlik. Teiseks, kõige olulisem on omada palju lapsi, kes vanaduses aitavad.

Ideaali juurde käib ka seisukoht "Eks inimene ise vastutab". Muidugi võibki sellisel seisukohal olla, kuid siis peab olema julgust see ka selgesõnaliselt välja öelda ning tuleb vastata paljudele teistele küsimustele alates sellest, mida teha praeguste või tulevaste pensionäridega, kes loodavad seni kehtinud pensionisüsteemi lubaduste täitmist.

Tuletan meelde, et eelmises valitsuses võitles Helir-Valdor Seedri juhitud Isamaa selle nimel, et I samba ehk riikliku pensioni suurused oleksid võrdsemad, seda sõnadega, et II sammas kompenseerib sissetuleku suuruse mõju vähendamise I samba pensionis ning et esimest ja teist sammast tuleb vaadata koos. Ma ei tea, kas soov suuremaks võrdsustamiseks on endine, kuid seda ei saa ka välistada.

Pidamata diskussioonid

Põhimõtteliselt võib pensionisüsteem olla igasugune, sealjuures ka ilma igasuguse riigipoolse sekkumiseta. Süsteem kui selline võib ka täiesti puududa ja vanaduses toimetulek olla üksnes inimese enda asi.

Reaalsuses viimast lahendust Eestis ilmselt tänapäeval pakkuda pole võimalik. Mis ei tähenda, et mõne inimese arvates selline lahendus oleks õige. Kuid mida siis Eesti konservatiivid tahavad? Kas loobudes kohustuslikkusest soovitakse jätkata I samba ühtlustamist? Või ühendada II ja III sammas?

Põhimõtteliselt võib pensionisüsteem olla selline, et riiklik pension – Eesti I sammas - on kõigile võrdne, näiteks saavad kõik pensionärid riigilt 300 eurot olenemata teenitud palgast või töötatud aastatest. Tegemist oleks sisuliselt riiklikku universaalse toetusega pensioniealistele.

Pole vist põhjust kahelda, et selline lahendus üksi inimesi ei rahulda. Seetõttu ongi pensioni kujunemise osisteks ka teenitud tulu ja töötatud aastad. Seda riigiti erineval viisil. Levinuim on kohustuslik säästmine ja ka riikliku pensioni suuruse sõltuvus teenitud tuludest.

Säästmise kohustuslikkust nõutakse, sest enamus inimesi ei säästa pikaajaliselt ning ei mõtle noore- ja keskealisenagi pensionieas toimetulekust. Isegi riikides, kus riiklikku pensionisüsteemi ei ole üldse või on see piiratud, pole vabatahtlik pikaajaline säästmine väga laialt levinud (sisuliselt on kohustuslik ka tööandjaga töölepingu osana sõlmitud pensionikindlustus).

Pole olnud värsket diskussiooni selle üle, kas nelja protsendi suunamine esimesest sambast teise sambasse on õige ja hea. Kui leitakse, et see oli vale, siis tuleks seda seisukohta põhjendada, mitte lihtsalt rünnata, süüdistada ja lahmida, sealjuures valefakte kasutades.

Enne arutelu tuleks meelde tuletada, miks selline valik kunagi tehti. Esiteks põhjusel, et palgatase oli tollal tagasihoidlik ja sundida inimesi oma palgast palju kõrvale panna tundus ebaõiglane. Kaks protsenti brutopalgast tundus olevat aktsepteeritav. Teiseks põhjusel, et olulise pensionisäästu kujunemiseks on vaja aega, aga ka piisavat igakuist säästmist ning kuus protsenti oli tollaste teadmiste kohaselt minimaalselt hädavajalik.

Suurem ja pikaajalisem säästmine annab suurema efekti ja seetõttu on teistes riikides kohustusliku säästmise protsent kõrgem, sageli oluliselt kõrgem kui Eestis. Võib-olla leiame peale arutelu, et kunagine valik ei ole praegustes oludes enam adekvaatne, kuid siis tuleks arutada, kas ja kuidas see neli protsenti tagasi I sambasse suunata ning kui palju tuleks tõsta inimese jaoks kohustuslikku säästumäära.

Praegu tundub, et pensionireformi arhitektide jaoks läheb neli protsenti valesse kohta ja ka säästmise kohustuslikkus on halb. Kuid Eesti konservatiividel pole julgust välja öelda, mida nad lõpuks tahavad ja millisena nad tuleviku pensionisüsteemi ette kujutavad.

Ei tasuks oma ilmavaadet häbeneda – kui on veendumus, et inimene peab ise toime tulema, siis tulebki seda öelda. Kui on veendumus, et pensionipõlves vastutab inimene ise oma toimetuleku eest, siis tuleb seda öelda. Kui on veendumus, et kohustuslikku säästmist pole vaja, siis tuleb see välja öelda. Kui on veendumus, et II ja III sammas tuleb liita, siis tuleb see välja öelda.

Kui on veendumus, et üldse pole pensionisambaid vaja, tuleb seegi välja öelda. Nagu seegi, milline peaks olema I sammas ehk riiklik pension. Kui on veendumus, et olulisem on toetada paremini teenivaid inimesi, ka siis tuleb see välja öelda. Ei tasu häbeneda, sest erakondadel ongi erinevad valijad oma erinevate huvidega.

Teod näitavad eesmärke

Isamaa on oma erinevate esinemisnimede all varemgi palju hämanud, julgemata öelda, et nad toetavad jõukamaid maksusoodustuste kaudu. Laste arvul põhinev tulumaksuvabastus annab kasu ju rohkem neile, kel sissetulekud suuremad, sest väiksemate sissetulekutega pole lihtsalt võimalik maksuvabastust täielikult kasutada.

Kodualuse maa maksuvabastus annab suurema võidu neile, kel maja, suurem krunt ja eriti siis, kui see on kõrgelt hinnatud kohas. Korterites ja väikeasulates elavad inimesed ei võida sellest suurt midagi.

Ka siis puudus diskussioon selle üle, et vahest oleks paljulapselisi peresid või kuluka kinnisvaraga hätta jäänud pensionäre mõttekam toetada viisil, mis neile reaalselt ka toeks on ning jätta maksusoodustused tegemata neile, kes seda tegelikult ei vaja. Nüüd kordub sama, sest kasusaajad on tegelikult kõige suuremad kahjusaajad.

Millegipärast räägitakse palju antavast vabadusest, kuid sõnad jäävad tulemata siis, kui on vaja öelda, et võttes näiteks 15 aastat kogutud pensionisäästud tarbimisse nüüd ja praegu, jääb pension tulevikus tuntavalt väiksemaks, sest seda 15 aastat väiksemat panustamist I sambas ei kompenseeri enam mitte miski.

Rahandusministeeriumi hinnangul on keskmise pensionikoguja keskmine kaotus ainuüksi sellest 15 protsenti, see tähendab, et nii mõnelgi võib kaotus olla palju suurem. Liites muud tegurid, on kaotus tuleviku pensionis suuremgi.

Sellest vaikitakse seetõttu, et valitsuse jaoks pole oluline, mis juhtub 15, 20 või 30 aasta pärast. Küll aga on oluline saada kiiresti kätte raha, mida inimesed on seni kogunud kas siis maksutuluna (tulumaks, käibemaks tarbimiselt) ja kosutada eelarvet ühekordse tuluga, et teha erakorraline pensionitõus.

See, et erakorraline tõus nõuab lisakulusid mitte üksnes ühel aastal, vaid ka järgmistel aastatel, on probleem, millega plaanitakse tegeleda siis, kui see aeg kätte jõuab. Nii nagu sellele valitsusele kombeks on.

Kas suurte ja kõrge intressiga võlgade tagasimaksmine pensionirahast päästab midagi? Kahjuks osutab reaalne elu sellele, et inimesed kordavad liialt sageli tehtud vigu. SMS-laenu asemel võetakse kiirlaen, kiirlaenu asemel järelmaksud jne. Ehk kui laenu saab kergelt – pensionisambast väljavõtmine on ju üpris lihtne – tagasi maksta, siis ollakse ülimalt tõenäoliselt mõne aja pärast samal rajal tagasi.

Me võime rääkida, et Eesti inimene on tark ja nutikas. Praktika näitab, et kahjuks on meie seas piisavalt palju neid, kes ei suuda kohe kuidagi oma tulusid ja kulusid tasakaalus hoida, investeerimisalastest teadmistest ei hakka rääkima. Miks soositakse potentsiaalset probleemipundart, on ausalt öeldes raske aru saada. Ilmselt pole sellele lihtsalt mõeldud.

II sammas tühjaks

Me peame rääkima ka sellest, et valitsuskoalitsiooni loodud eelnõu on tehtud viisil, mis soosib teisest sambast raha välja võtmist. Sisulisi ja veenvaid vastuseid järgnevate valikute põhjuste kohta pole, küll aga soosivad need II samba tühjendamist.

Kui anda inimesele rohkem vabadust II samba sees oma säästude juhtimisel, siis peaks pensioni investeerimiskonto olema õigeaegselt valmis. Rahandusministeerium on kinnitanud, et järgmise aasta 1. jaanuariks see nii ei ole. Ehk hetkel, mil hakatakse inimestelt korjama avaldusi pensionifondidest lahkumiseks, investeerimiskontot reaalselt valikumenüüs veel ei ole. On valik raha välja võtta.

Kui inimene leiab, et ta ei taha enam II sambasse koguda, siis saab ta nii enda panustatud kaks protsenti kui ka sotsiaalmaksust tulnud neli protsenti võtta tarbimisse. Viimane peaks sotsiaalmaksu mõtte – maks pensioniteks – tõttu olema välistatud. Ehk siis sihipäraselt kogutud maksuraha suunatakse mitte sihipäraselt, vaid tarbimisse. Nii mitmedki hinnangud, sealjuures õiguskantsleri oma, osutavad sellele, et tegemist võib olla väga olulise põhiseaduse riivega (siin on veel muid aspekte).

Lahkumine II sambast on absoluutne: võtad kõik või mitte midagi, osalise väljavõtu võimalust pole.

Kõik korraga väljavõtmise variant soosib pensionifondide mahu kiiret vähenemist, mis võib tekitada paanika nende seas, kes esialgu ei plaaninud II sambast lahkumist, sest nad näevad, kuidas nende säästude väärtus kiiresti langeb ja haldustasud tõusevad, mistõttu ka tootlus fondis kukub. Ei saa välistada, et nii mõnigi fond üldse tegevuse lõpetab.

Asjaolu, et pensionisambast välja võetud raha ei lähe maksubaasi sisse, toetab samuti raha väljavõtmist, eriti nende inimeste poolt, kelle jooksvad tulud on tagasihoidlikud ning säästuvõime ja -tahe tagasihoidlikud (kingituse tegemise taotluslikkust on ka kinnitatud). Maksubaasi sisse arvamine teeks raha väljavõtmise kulukamaks ja paneks ehk mõtlema, kas ikka on arukas seda sammu teha.

Viimasel juhul võime isegi küsida, et kui pensionid, mis vähemalt osaliselt (rahvapensioni ulatuses) on võrreldavad sotsiaaltoetustega, lähevad maksubaasi sisse, siis miks otseselt tarbimisse võetav summa ei lähe. Miks ühekordsed tulud – näiteks kinnisvara müügist saadu – läheb maksubaasi, kuigi tegemist võib ju ka olla "pensionisambaga"? Ehk taas pole põhjendusi, arutelu ega valikute analüüsi.

Demokraatia kui tüütus

Eelnõu menetlemine tekitab küsimuse, kas tulevikus hakkabki nii olema, et keerulised, ühiskonnas palju vaidlusi ja vastandlikke seisukohti tekitavad eelnõud surutakse usaldushääletustega läbi, sest valitsuskoalitsioon ei viitsi vaielda ja tal pole argumente peale võimujõu.

Usaldushääletusega eelnõu vastuvõtmise võimaldamisel oli teine mõte nagu Liia Hänni oma Facebooki postituses osutab: "et tagada valitsusele võimalus oma poliitikat ellu viia olukorras, kus riigikogus võib valitsuse jaoks oluline seadus läbi kukkuda."

Pensionisüsteemi lammutamine on kahtlematult valitsuse koospüsimiseks oluline, kuid kas ka ühiskonna jaoks? Kui avalikult on öeldud, et usaldushääletust kasutatakse diskussiooni lämmatamiseks, siis pole tegemist muu kui järjekordse sammuga riigikogu tasalülitamiseks.

Küsimus ei ole ju häälte koospüsimises – vaadates koalitsioonisaadikute vaikimist ja huvipuudust, ei paista neist enamusel olevat mingit probleemi eelnõu sisuga või kui on, siis nad vaikivad võimu nimel. Küsimus on viitsimatuses ja soovimatuses asju arutada.

Kui oleks arutelusoov, siis oleks rahanduskomisjonis toimunud mitte üksnes linnukese pärast tehtud kaasamisüritus ning kaks formaalset istungit. Veel detsembris lubatud teemapõhiseid arutelusid polnud, samuti jäid tulemata määruste kavandid, kooskõlastustabel jne.

Tegelikult oli juba enne eelnõu riigikokku jõudmist kõigile selge, et see eelnõu surutakse läbi usaldushääletusega. Opositsioon ei kavatsenudki kergelt alla anda ja koalitsioon teadis seda, nii et suured silmad ja pahameel paljude muudatusettepanekute üle on silmakirjalikkus. Jäi vaid oodata, millal valitsus eelnõu üle võtab. Valitsuse kannatuse pikkus oli täpselt ootuspärane.

Miks valitsuskoalitsioon nii tegi? Sest ta saab. Sest on võim. Ja ajabki närvi, kui räägitakse, et eelnõuga ei ole kõik korras. Kui mõnel juhul öeldakse, et opositsioon teeb oma tööd ehk siis sõdib lihtsalt kiusu pärast vastu või et opositsioon võitleb pankade eest ja nad on ära ostetud, siis õiguskantsleri ründamine osutab sellele, et vigadele ja puudustele osutamine on olnud täpne ja sattunud valusale kohale.

Koalitsioon teab seega väga hästi eelnõu sisulisi ja formaalseid probleeme ning võimuuimas ununes, et peale valitsuse ja koalitsiooni on Eestis veel teised inimesed, asutused ja põhiseaduse järelevalve.

Ikka – meil on võim ja me teeme, mis tahame. Teeme, sest võime ja saame. Milleks? Eks ikka oma võimu nimel. Nii käib asi ka muude asjadega. Üks "toiduahel" on paha, aga teine on hea, sest see on ju enda oma.

Ilmavaadet ei tasu häbeneda

Konservatiivsust on Eesti ühiskonnas vaja, kuid end konservatiivsena esitlevad kaks erakonda peavad ausalt ütlema, milline on nende konservatiivsus. Isamaa on viljelenud liberaalset konservatiivsust, kuid on nüüd kiirelt kihutanud äärmuskonservatiivsusse ja -rahvuslusse. EKRE on populismis seganud äärmuskonservatiivsust, vasakpoolsust ja marurahvuslust.

Oleks aus selgitada oma ilmavaadet ja selle muutumist. Et valija teaks, keda ta on valinud. Et ka teised Eesti ühiskonnas teaksid, kellega on tegemist.

Tegelikult on ju teada, miks konservatiivid oma ilmavaatest selgelt ei räägi: sest partneriks on Keskerakond, kelle väärtused ja ilmavaade peaks teoreetiliselt olema oluliselt teistsugune.

Järsku juhtub, et Keskerakonna sees hakatakse küsima, kas tõesti on peaministri ametikoha pärast õige loobuda seni jutlustatud ilmavaatest – sotsiaalsusest, võrdsusest, nõrgemate aitamisest jne. Reaalselt ju on loobutud, seda mitte üksnes pensionisüsteemis. Mõtleks, kui see nüüd sõnades välja öeldakse!

Ilmavaadet ei tasu siiski häbeneda, ka selle muutumist. Eriti põhimõtteliste küsimuste üle arutledes ja põhimõttelisi muudatusi tehes tuleb öelda, mis on eesmärk ja miks ning miks teised asjad ei sobi, miks on seisukohti muudetud. Ja tuleb suuta oma põhimõtete üle ka väidelda. Öelge välja, ärge häbenege oma ilmavaadet. Vastasel juhul tundub, et olete argpüksid.