"See on nõdrameelsus - nagu ühiskondlikke debatte poleks kunagi olnud," ütles Vallikivi vastuseks küsimusele, kuidas ta suhtub ideesse anda perearstidele ravimite müügi õigus. "Me oleme just saanud harjuskid uksest välja, kes reklaamivad oma ravimeid. Oleme öelnud, et me ei käi kallutatud koolitustel, ei võta tasuta pastakaid. Me ei oska seda teha, me ei taha seda. Meilt ei ole keegi seda küsinud," rääkis ta.

Vallikivi oli kriitiline ka selle suhtes, et lubada ravimite müüki mujal kui apteekides. "Siis võiks hakata kõik müüma - selverid, vetrinaariapoed, kristallimüüjad, kinod jne," tõdes ta. Vallikivi sõnul õpitakse farmakoloogiat ülikoolis viis aastat, aga sellesse suhtutakse nagu see oleks suvaline ärimaailm, millel pole mingit tähendust ega väärtust.

"Kui mina olen arst ja teie patsient, siis te eeldate, et ma teen selliseid valikuid, mida te vajate, mitte seda, et mida kõike ma võiks teile müüa. See on asja uba," rõhutas ta. Lisaks peab apteegireformi tagama, et ravimid oleks kättesaadavad, et valik oleks selge ning ei juhtuks olukordi, kus mõni ravim lõppeks ootamatult ja arusaamatutel põhjustel apteekidest osta.

"Tervise valdkonnas on info ebavõrdselt jagunenud patsiendi ja medistsiinitöötaja vahel. Lihtme on panna valge kittel selga ja müüa midagi. Seda ei tohi teha," ütles Vallikivi.

Saatejuht Indrek Kiisleri viitele, et vähemalt käsimüügiravimeid võiks müüa ka muud kui apteegid, kuna nende ostmisel nagunii ostjad proviisoriga ei suhte, leidis Vallikivi, et tegelikult võiks ka selles olukorras suhelda, kuna ravimi mõju võib olenenda sellest, mis muid ravimeid inimene võtab või soovib ta täpsustada oma tervisemure asjaolusid. "Ka tavaliste ravimitega võib inimese ära tappa või tekitada jõhkraid koostoimeid," märkis Vallikivi. "Poed võiks müüa kurgupastille, mitte ravimieid," lisas ta.

Samuti avaldas Vallikivi kahtlust, kas proviisorid võiksid inimest haiguste ravi osas nõustada. "Sellega on see häda, et ega proviisoreid pole õpetatud haiget inimest vaatama, katsuma, nuusutama. Nemad suhtlevad inimesega nii, et tal on palitu seljas. See on patsiendi ohutuse seisukohast natuke ohtlik situatsioon. Nagu ka meie (perearstid - toim.) ei taha ravimeid müüa," rääkis ta.

Perearst saab haigekassalt kuus üle 10 000 euro

Küsimusele perearstide sissetulekute kohta rääkis Vallikivi, et ühe nimistusse kantud keskealise inimese eest saab perearst haigekassalt kuus pisut üle viie euro, vanemate inimeste ja laste eest ilmselt rohkem. See tähendab, et kui keskmises nimistus on 2000 inimest, siis saab perearst üle 10 000 euro kuus, märkis Kiisler. Vallikivi nõustus sellega, kuid rõhutas, et selle eest tuleb maksta perearsti ja õdede palgad, üüri- ja kommunaalkulud.

"Perearstid saavad üle Eesti keskmise palga, aga arstide skaalal nad on alumises otsas koos taastusravi arstide ja psühholoogidega," rääkis Vallikivi. Arstide miinimumpalk on umbes 2300 eurot, lisas ta. "Me ei priiska, aga patt oleks ka nuriseda," tõdes perearstide seltsi juht.

Vallikivi rõhutas, et uuringuteks, millele perearstid patsiente saadavad on eraldi eelarve ning see ei ole summa, mille, kui sealt midagi üle jääb, arst endale saaks.

Kulude ja töö parema korralduse huvides on umbes pooled perearstid koondunud perearstikeskustesse. See tagab ka selle, et arst saab lubada normaalsemat tööaega, käia koolitustel ja ennast täiendamas ning sellega säilitada oma füüsilise ja vaimse tervise, tõdes ta. "See on meeskonnatöö ja see võimaldab teha seda hästi ja olla ka ise vaimselt ja füüsiliselt terve," tõdes ta.

Patsiendid on muutunud targemaks

Rääkides sellest, kuidas on muutunud patsiendid viimase 20 aastaga, kui tema on perearstina töötanud, rääkis Vallikivi, et paljud inimesed on tänu info paremale kättesaadavusele ehk "Doktor Google' ile" arstile tulles paremini ette valmistatud. "Patsiendid lähevad üha targemaks ja see teeb töö kergemaks. Kuigi neid, kes ise endale haigusi juurde otsivad - neid ikka olnud ja on ka tänapäeval," tõdes ta.

Vallikivi sõnul on pensionärid väga tublid patsiendid, kuid mõned lapsevanemad on tema hinnangul abitumaks jäänud. "Seda võib-olla seepärast, et pered on väiksemaks jäänud ja kogemusi ja teadmisi vahetatakse vähem," rääkis ta.

Vallikivi rääkis ka perearstide töökorraldusest ning sellest kuidas oleks võimalik vähendada erakorralise meditsiini osakondade EMO-de töökoormust.

Perearsti petmine pole raketiteadus

Kommenteerides seda, miks tegi perearstide selts ettepaneku võimaldada iimestel haiguse korral kuni kolm päeva ilma arsitõendita kodus olla, selgitas Vallikivi, et sellised olukorrad peaks olema võimalik lahendada inimestevahelises suhtluses, tööandja ja -võtja vahel. Samuti on inimesel, kes ei taha tööle minna, lihtne ka perearsti petta, kui tahab endale haigust külge valetada, lisas ta.

"Igas praksises on sulisid, kes teeks midagi muud ja ei käiks tööl," tõdes ta. Vallikivi sõnul on inimesed üldiselt motiveeriud tööl käima, kuna praegune süsteem töötab hästi. "Kuigi on ka teistsuguseid inimesi. Arsti haneks tõmmata pole raketiteadus. See on sama nagu laps ütleb emale, et on haige," rääkis ta.

Inimestel - nii töötajatel kui tööandjatel tuleb vaadata peeglisse - miks ma ei taha tööle minna või miks inimesed ei taha minu ettevõttes töötada, lisas ta.

"Aga enamus meie kliimavöötmes esinevatest haigustest paranevad nagunii kolme päeva jooksul," tõdes Vallikivi.